ei teadnud, missugusele päritolule ta vihjab, Rarotongale või Rakahangale, aga ma kahtlesin, kas nimel ikka on emmal-kummal saarel selline sisu.
Neil päevil käis Vanaema Vaine ringi tusasemalt kui tavaliselt. Talle ei meeldinud, et ma „jätsin laguuni hooletusse” ja hoolitsesin selle asemel kliinikus patsiendi eest.
„E maro ma’ana,” võis ta öelda, mis tähendab „sooja puusarätti”, ühesõnaga inimest, keda võib usaldada. Valged mehed, kes randusid hämaratel asjaoludel kaugetel saartel, selle kirjelduse alla ei mahtunud.
Pidin üle laguuni aerutama ja Tauhunu kliinikust valuvaigisteid juurde tooma, kui need Tukao külas otsa lõppesid. Õde Vioora Atiult, ühelt lõunarühma saarelt, oli minu vastu üsna sõbralik, hoolimata sellest, mis Moanaga juhtunud oli. Nüüd tahtis ta väga kuulda, kuidas patsiendi seisund on. Ta esitas palju küsimusi meditsiiniliste edusammude, mehe tausta kohta, ja miks ta sinna korallrahule sattus. Millegipärast muutis Vioora uudishimu mu häbelikuks.
„Ta ei räägi kuigi palju,” vastasin põiklevalt.
„Aga inglise keelt ta ikka räägib?”
Politseinik Everest oli meest laevahuku kohta küsitlenud, mina istusin vastuvõtutoas ja kuulsin kõike, patsient rääkis head inglise keelt, lausa suurepärast, ja oligi nii, nagu mehed olid esimesel ööl oletanud: Erik Bergman oli seikleja, üksi purjetaja. Ta oli jahi Tahitilt ostnud ja oli parajasti teel lääne poole, kui tsüklon tuli ja ta kursilt kõrvale lükkas. Üritades purje rehvida, sai ta poomiga vastu pead ja kukkus alla kokpitti, jäädes sinna lamama. See, et laev kaks ööpäeva hiljem Manihikil karile sõitis, oli sulaselge ime.
Kiirustasin Tauhunu külast nii ruttu minema kui sain.
Teel sisesadamasse möödusin tühjalt seisvast lossist, see oli tõeliselt lagunenud. Ngaru onu maja juures nägin Ngarut vilksamisi verandal, ta tegi, nagu ei näeks mind (või siis tõesti ei näinud). Ta oli Tukaost lahkunud, täpselt nagu ma arvasingi, kas selleks, et ei peaks pärlisaagiga tegelema, või siis oli ta minust tüdinenud. Mul oli häbi ja ma kiirustasin sadamasse.
Õde Vioorale öeldu vastas igati tõele, patsient polnud tõesti kuigi jutukas. Ta palus aeg-ajalt vett ja siibrit, see oligi praktiliselt kõik. Jätsin ta rahule, istusin enamasti vastuvõtutoas ja lugesin teda valvates.
„Õde!” hõikas ta ühel õhtul, kui Mamma Evelyn oli parajast Vanaema Metua juures (kellel ei läinud paremaks, vanaproual polnud enam palju nädalaid elada jäänud). Panin raamatu käest (see oli Ken Folletti „Taevasambad”, minu absoluutne lemmikromaan) ja läksin palatisse number üks. Mees oli voodis poolistukil, ma olin tal habet ajanud. Põletushaavad näos paranesid ja paistetus laubal oli alanenud.
„Tahaksin üht asja küsida,” ütles ta. „Kus ma täpsemalt olen?”
„Tukaos,” vastasin. „Manihikil. Cooki saared, põhjapoolsed. Kuulume Uus-Meremaa alla, aga oleme iseseisev saareriik.”
Ta pilgutas hämmeldunult silmi.
„Kus?”
„Vaikse ookeani lõunaosas.” ütlesin. „Ainult vesi ümberringi.”
Päris tõsi see polnud, loode pool silmapiiri taga oli Rakahanga.
Patsient pani silmad hetkeks kinni ja vaatas siis välja videvikku, mis meid aeglaselt enda hõlma võttis.
„Üks politseinik käis mind üle kuulamas,” ütles ta.
„Politseinik Everest,” ütlesin ma.
Ta sirutas käe laual seisva veekruusi poole, haaras selle vasaku käega, imes kõrrest. Pani kruusi tagasi, köhatas.
„Kas ma olen teinud midagi … kohatut, kui ma niimoodi siia tulin? Mingi kuriteo?”
Tõmbasin endale tooli ja istusin ta voodi kõrvale.
„Tegelikult peab alati Rarotongalt loa saama, et Manihikil randuda, aga kuna su laev vajus põhja, enne kui sa maale said, siis otsustati, et sul polnud luba tarvis.”
Ma naeratasin.
„Sul on siin kuuks ajaks turistiviisa.”
„Ja kaua ma siin olen olnud?”
Arvutasin näppudel.
„Üksteist päeva.”
Ta oli hetke vait. „Sa ütlesid Manihiki?”
„Me oleme atoll,” ütlesin ma, „neljakümne kolme motus’e ehk väikesaarega laguun. Laguun on üheksa kilomeetrit lai. Kaks küla, Tauhunu ja Tukao, kumbki eraldi saarel. Collinsi atlases meid ei ole.”
„Elektrit teil pole?”
„Praegu mitte, meil pole generaatoris diislit.”
Ta vaatas mulle otsa. Mees polnud kuigi ilus, ta juuksed olid heledad, aga mitte blondid, ja tumedad, aga mitte pruunid, lõug oli pisut liiga kandiline ja kõrvad liiga väikesed.
„Ja sina töötad siin haiglas?”
„Minu ema on meditsiiniõde, Õde Evelyn. Mina aitan teda ainult vahel. Enamasti töötan ma pärlikasvanduses.”
Ta kergitas kulme, edaspidi sain teada, et see oli talle väga iseloomulik.
„Pärlikasvanduses?”
„See kuulub meie perele,” ütlesin ma. „Meil on mustpärlifarm, pinctada margaritifera kasvab laguunis looduslikult, pistad lihtsalt pika köie vette ja kolme aasta pärast kubiseb see austritest. Ma sukeldun kasvanduses, aga aitan töökojas ka. Võib-olla hakkan pärlitehnikuks …”
See oli tõsi, Papa Tane oli öelnud, et ma võin minna ise kursusele ja sertifikaadi saada, kui seda kursust saarel järgmine kord korraldatakse (kui nad seda üldse korraldavad, kui laevaliiklus kunagi jälle käima saab).
„Kas pärlifarm on must?” küsis ta.
„Pärlid on mustad,” ütlesin ma. „Neid nimetatakse mustadeks, aga nad võivad olla mitut eri värvi. Peaaegu pooli pärleid ei saagi kusagile liigitada, low grade, ülejäänud sorteeritakse värvi, kuju ja suuruse järgi kategooriatesse A-st D-ni.”
Erik Bergman vaatas taas akna poole, õige pea on väljas kottpime. Kuu kahanes ja pilved varjasid tähti, öö tõotas tulla väga pime.
„Politseinik ütles, et mu jaht uppus,” ütles ta. „Kas selle saab üles tõsta?”
Ma raputasin pead.
„See murdus tükkideks ja vajus sügavikku. Kapten Mareko ja ta poisid tõid su viimasel hetkel välja.”
Ta üritas end istukile ajada.
„Kas ma võin sinult üht teenet paluda?”
„Muidugi,” vastasin ma ja tõusin püsti, et tal selja taga patja kohendada.
„Minu kohver,” ütles
