siin vaja,” ütles ta, „seal on ainult paberid ja mõned väikesed asjad.”
„Võtmed on kahjuks kadunud,” ütlesin ma.
Ta pani silmad kinni ja vajus taas padjale.
„Kas keegi on mind otsinud?”
Oleksin peaaegu naerma hakanud, küsimus oli nii ajuvaba.
„Meil ei ole juba kaks aastat ühtki laeva käinud, isegi hädatarvilikke asju toomas. Kaheksa kuu eest saabus tšarterlennuga rühm pärlikaupmehi, aga peale nende pole siin keegi väljastpoolt käinud juba aastast 1988. Peale sinu.”
„Kui keegi mind otsib, siis saada otse siia. Ära ütle, et sa mind tunned.”
„Kes peaks sind otsima?”
Ta toetas kukla voodiotsale, pobises midagi mulle kuuldamatut, või siis keeles, mida ma ei mõistnud.
Naasin oma raamatu juurde. „Taevasambad” räägib katedraali ehitamisest Inglismaal Kingsbridge’is 12. sajandil. Lugesin seda tol aastal ühtepuhku. Raamat kubises võimuahnete meeste vandenõudest, nemad ei huvitanud mind üldse, aga see ehitis! Oo, ma nägin seda vaimusilmas, kõrguvad võlvid, särav valgus, sambad, mis ulatusid taevast maa alla. Ma olin seal, enamasti ehitusmeister Tomi kõrval, eriti siis, kui ma sukeldusin.
Kui Mamma Evelyn tuli ja mu välja vahetas, võtsin kaasa patsiendi läikiva metallkohvri ning pärast mõningast nuputamist panin selle Moana vanade õpikute juurde kasti, mis asus panipaigas veepaagi taga kõige kõrgemal riiulil. Seal oli kuiv ja hea küll, nagu ma teadsin.
Papa Tane oli tellinud Vallamaja kõrval oleva raadio kaudu Rarotongale Onu Matinile kõne, see ühendati samal õhtul (Vallamaja ei asunud kliinikust kuigi kaugel). Vanaema Vaine ja Amiria olid süüa teinud (erinevalt minust oli Amirial nii eeldusi kui ka huvi), tol õhtul jahvatasid nad praadimiseks austrihakkliha, selle juurde küpsetati kookospähklitulel pannkooke, mida kookospiimaga süüa.
Viisin Mamma Evelynile ja patsiendile süüa ning istusin siis Papa Tane kõrvale raadioruumi ette maha, ootasin kõnet, samal ajal kui öö saabus. Paljudel teistel peredel oli samuti sinna asja, õhtu oli kuum ja niiske.
„Ma mõtlesin üht asja,” ütlesin ma. „Moana ülikoolikoht …”
Mu õde oli saanud sisse Aucklandi ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste suhete erialale, ta oleks sõitnud kohe järgmise laevaga Rarotongale ja siis lennukiga edasi Uus-Meremaale.
„Eks see koht lähe kellelegi teisele,” ütles Papa Tane. „Tahtjaid on palju.”
„Äkki võin mina tema asemel sõita,” ütlesin.
Papa Tane vaatas korallrahu poole.
„Kiona,” ütles ta, „see ei sobiks sulle.”
„Mina oskan ka õppida.”
Ta pilk oli ära pööratud, ja siis ütleski ta seda esimest korda.
„Sinu ülikool on laguun.”
Raadiooperaator Vaitomo tuli välja ja teatas, et kõne on ühendatud. Papa Tane läks rääkima, mina jäin ukselävele. Onu Matini Rarotongalt ajas meie rahaasju ja Papa Tane andis talle ülevaate olukorrast pärlikasvanduses, numbritest ja käibest ja vajalikest investeeringutest, lõpetades iga lause sõnaga „lõpp”. Pärlid olid meil laguunis kasvanud juba iidsetest aegadest, aga tööstuslik tootmine, farmerid ja kasvandused oli uus asi. Ma ei saanud täpselt aru, millest nad rääkisid, nende pikad arutlused eelarvest ja bilansist olid mulle paras udu. Oli tõsi, et minu hinded ei olnud sama head kui Moanal, eriti matemaatikas, aga mulle meeldis väga lugeda ning ma rääkisin ladusalt nii inglise kui ka maoori keelt. Moana jagas matemaatikat ja poliitikat ja luges mitmes keeles, maoori ja inglise ja prantsuse keeles, hiina keelest sai ta ka natuke aru (tema parima sõbranna Reo Chevali ema oli Tahitilt ning prantsuse-hiina päritolu, ta oli Moanat ja Reod juba lapsest saadik õpetanud), aga mina teadsin palju katedraalidest ja Euroopa keskaja ajaloost ja mul olid peas enamiku maailma riikide nimed ja pealinnad. Mulle meeldisid Jumal ja Piibel, aga poliitikast ei hoolinud ma sugugi, mind huvitas ainult inimeste elukorraldus, kuidas nad oma elu elasid. Kui Moana väitis, et just see ongi poliitika, ei saanud ma aru, mida ta silmas peab.
Onu Matini rääkis raadiost, et „Cook Island News” oli Moana surmast kirjutanud. Tema ja Tädi Ama olid andnud laenuks ühe Moana pildi, mis oli lehes avaldatud, trükitult küll mustvalgena, Moana oli pildil alles neliteist, aga ikkagi oli aru saada, et see on tema, onu hoidis ajalehe alles.
Saatsime tervitusi kõikidele pereliikmetele, lõpuks sain natuke rääkida oma onutütre Vaianaga, aga meil polnud teineteisele kuigi palju öelda, olime kohtunud ainult ühe korra, Rakahangal ühe hauakivi pühitsemisel, siis ütlesime „kõne lõpp” ja läksime koju.
Mõtlesin ajalehele, „Cook Island News’ile”, ja et Moana oli seal pärast oma surma pildi peal. Imelik, et ta oli seal neljateistaastasena kõikidele näha, samas kui teda ennast enam olemas ei olnud, ta oli tardunud ajahetkel, mis jäi alles. „Cook Island News” oli päevaleht, kus kirjutati nii Cooki saarte, Polüneesia kui ka muu maailma uudistest. Onu Matini saatis meile olulisemaid lehenumbreid laevaga (kuni laev käis), enamasti siis, kui seal oli artikleid, mis rääkisid pärlitööstusest ja sellesse puutuvast, Papa Tane hoidis ajalehti palmilehtedest karbis voodi all. Kuid vahel oli lehtedes juttu ka muudest asjadest, näiteks kui laulja David Bowie mängis Rarotongal filmis „Merry Christmas, Mr. Lawrence” ja üks filmitiimi liige eksis ära ja kadus Rarotonga sisemaal vulkaani ümber kasvavasse džunglisse. Kuigi saar on ainult kümme kilomeetrit lai, ei leitudki teda enam kunagi. Veel tänagi on tema säilmed kusagil seal lopsakas roheluses. Seda lehte hoiti Suures Toas riiulil.
Mõtlesin, kus Papa hakkaks hoidma Moana fotoga lehte. Kindlasti riiulil.
Samal ööl saabus lõuna poolt äike, mis raputas Manihikit välkude ja tormidega mitu päeva. Vanaema Vaine jaoks oli kõik selge: Hikahara protesteerib kliiniku patsiendi vastu. Hikahara, Manihiki jumal enne kristlust, oli poolenisti naine ja poolenisti mees. Ta valitses ilma, vihma ja äikese üle, ülemisest otsast naine, alumisest mees. Vanaema Vainele meeldis rääkida, kuidas misjonärid tulid ja Hikaharale väljakutse esitasid, aastatega muutus Vanaema lugu üha paremaks, justkui oleks ta ise selle sündmuse läbi elanud. Kõik Manihiki inimesed kogunesid Tukao külla Hikahara kivide juurde ja palusid ühiselt jumalalt päev otsa vihma, varahommikust päikeseloojanguni, kuid taevast ei tulnud mingit märki. Misjonärid palusid neil veel ühe päeva jätkata, tulemus oli sama. Siis palusid misjonärid oma Jehoovalt vihma ja see tuli kohe, ning siis mõistsid Manihikil kõik, et Jehoova on tõeline jumal.
Pidime neil päevil pärlipüügi katkestama, äikesega polnud mõistlik paatidega väljas olla. Papa Tane rääkis hoopis mitu korda raadio teel Onu Matiniga Rarotongal.
Onu Matinil oli omaenda firma ülalpidamise ja laiendamisega palju tegemist (ehitusettevõte, mis oli spetsialiseerunud terastoodete impordile). Rahalise poolega oli aina muresid, kuigi äri õitses. Kõik see raamatupidamise ja kviitungite ja kasumite ja maksude ja kulude ja sissemaksete ja arvete asi tekitas Papa Tanele peavalu, ta ei saanud sellest sotti.
Meie saak oli sel aastal senimaani olnud väga hea, peaaegu kaheksakümmend protsenti meie pinctada margaritifera’st olid sisaldanud pärleid. Paljud olid pealegi ümmargused ja suuremate defektideta, B- ja C-klassi omad, ja väiksem kogus isegi A-klassist. Kolmkümmend viis protsenti austritest olime uuesti vääristanud, ka see protsent oli oodatust kõrgem, nii et suures plaanis
