mina olin kogu aeg ehitusmeister Tomi kõrval 12. sajandi Kingsbridge’is. Laguun minu ümber oli kirikusaal, korallidest said kunstipäraselt tahutud kivisambad, veevood olid tulvil koorilaulu, veepind kõrgel minu kohal marmoringlitega taevavõlv. Keerlesin õndsuse pimeduses, hapnikupuudus kopsudes tappis kogu muu valu.
Õhtuti abistasin Mamma Evelyni, vahetasin teda välja, et ta saaks ka muude asjadega tegelda. Vahetasime patsiendil kipsi, nii paremal käel kui ka vasakul jalal. Jumal tänatud, selguski, et Erik Bergman on vasakukäeline. Jalg ei näinud hea välja, see oli tõesti jupp maad lühemaks jäänud. Mõtlesin, kuidas see võimalik on, kuhu need konditükid seal sees kadusid?
Kaua kestnud äikeseilmale järgnes ebatavaliselt intensiivne niiskus ja kuumus. Patsient higistas nii, et pidin samal õhtul voodis kaks korda linu vahetama.
„Sa pole selle kuumaga harjunud?” küsisin ma.
Erik Bergman seisis põrandal, jalas vaid aluspüksid, mis tal olid olnud spordikotis, ja vasaku käe all kark, samal ajal kui ma voodit tegin.
„Ega ei ole küll,” vastas ta. „Rootsi asub kaugel põhjas, meil on pool aastat lumi ja miinuskraadid.”
„Polaarjoone ääres,” ütlesin ma.
Tattnina kumas nägin, kuidas ta taas oma iseloomulikul moel kulme kergitas.
„Tõepoolest,” ütles ta. „Kas sa oled seal käinud?”
Nüüd pahvatasin küll südamest naerma.
„Ega ei ole küll,” ahvisin teda järele. „Aga ma olen mitu korda Rakahangal käinud.”
Läksin linadega pesuvanni juurde ja panin need likku. Vihmaga oli hea see, et kõik anumad olid magevett täis.
Kui ma tagasi tulin, oli ta taas voodisse heitnud, kuumast ja valust ilmselgelt kurnatud.
„Kas ma võin midagi küsida Rootsi kohta?” küsisin ma.
Taas kulmud kõrgel. Võtsin pisut hoogu.
„Kas seal katedraale on?”
„Katedraale?”
Ta näis tõeliselt üllatunud, mõtles hetke järele.
„Sel juhul oleksid need toomkirikud,” ütles ta siis. „Lundis ja Uppsalas ehk, ja Skaras ja Linköpingis.”
„Sa ei tea? Kas sa pole kristlane?”
„Me ei nimeta oma toomkirikuid katedraalideks, kuigi ma oletan, et need ehitati omal ajal sellistena. Ma pole sellele tegelikult iial mõelnud. Miks sa küsid?”
Ja ma ei tea, miks ma vastasin, aga ma vastasin. Esimest korda rääkisin ühele teisele inimesele, et laguun on minu jaoks kirikusaal, korallid on sambad ja altar, liblikkalade parv keerleb ülistuslaulus, ja saamata isegi aru, miks, hakkasin nutma.
Tema ei öelnud midagi ja ma jätsin üsna varsti nutmise järele.
Rohkem me sellest ei rääkinud.
Vanaema Vaine käis igal kolmapäeval ja reedel Cook Island Christian Churchis varahommikusel jumalateenistusel ning pühapäeviti ka kella kümnesel teenistusel ja pärastlõunases palvetunnis kell neli.
„Jumal on loonud maailma oma näo järgi ja oma meeleheaks,” ütles ta ja koperdas koidu ajal kiriku poole. (Tal oli ka teisi tarkuseteri, mida ta lahkelt jagas, „te veel põlete põrgus” oli üks neist.)
Oleksin temaga meeleldi kirikusse kaasa läinud, aga aega polnud. Kuigi pühapäevasel teenistusel käisin alati, mõnikord ka pärastlõunases palvetunnis. Kirikuruum polnud küll katedraal, aga seal oli selline rahu, mida ma mujalt ei leidnud.
Naised ilusate kübarate ja kaetud õlgadega, mehed üle põlve ulatuvate pükstega. Laste sädin nagu sein Pastor Boydi kõmiseva hääle taga.
Pärast Erik Bergmani saabumist palusime pühapäeviti tema pärast veel eriti, terve kogudusega. Pastor Boyd pöördus Issanda poole ja palus võõrale armu ja paranemist, et Jumal laseks paista oma palgel meie peale ja annaks meile rahu. Paks Jensen, kes ei jaksanud ülistuslaulude ajaks end püsti ajada, istus nagu tavaliselt, suu ammuli, ja vahtis mu jalgu. Vana Tupu köhis hullemini kui kunagi varem, Mamma Evelyn heitis talle murelikke pilke. Lesknaine Paetu nuttis õlgade vappudes kaks pingirida eespool, tema mees oli aasta eest lahkunud, haud oli tema maja ukse ees ikka veel katuseta.
Pastori jutlus rullus üle koguduse nagu äike ja kivid, see piitsutas ja meelitas. Päikesevalgus tungis läbi kirikuakende värviliste klaaside sisse, värvides põranda ja seinad punaseks, siniseks, roheliseks, kollaseks. Mõned segaduses herilased tiirutasid naiste kübaralillede ümber. Kiidulaul kaikus seintelt vastu ja tõstis mind maast lahti.
Hiljem kogunesime plekist katusealusesse kiriku ja korallrahu-poolse ranna vahel, ja samal ajal kui katoliiklased kõrvalkirikus edasi laulsid, tõstsime lauale grillitud papagoikala ja keedetud tsapateero, leivapuuviljad ja külma riisi, merevees keedetud väikese põrsa, Papa Tane umu-prae, õige pisut meres jahutatud nimata, plastkanistris vee, kookospiimaga täidetud koolapudelid, veel leivapuuvilja, veel keedetud kala ning makaronide ja purgimakrelli salati, eelmisel päeval praetud kookosepannkoogid ja saare viimasest sõelutud jahust tehtud pärmitainasaiad. Võtsin tüki leivapuuvilja. Barbie viskas kontsakingad jalast, aitasin tal korallikivide abil lina lauale kinnitada. Pastor Boyd lausus pure palve ja siis me sõime. Söögiajal oli vestlus vaikne ja aeglane, isegi väikesed lapsed jooksid lühema sammu ja vaiksema häälega.
„Täname Issandat tema imetegude eest,” ütles Pastor Boyd ja võttis istet Mamma Evelyni kõrval. „Millal võime loota, et võõras saab koos meiega teenistusest osa võtta?”
Mõtlesin endamisi, et Mamma Evelynil on mehe tervenemises küll vähemalt niisama suur osa kui Issandal.
„Imeteod võtavad aega,” ütles Mamma Evelyn mahedalt. „Jumal otsustab, meie ei saa nõuda, et ta kiirustaks oma teenrite kärsituse pärast.”
Pastor tõusis püsti ja läks kõrvallaua juurde. Teadsin, et ta polnud vastusega rahul, tundis, et talle anti vastu näppe. Mamma Evelynil oli kombeks niimoodi rääkida, leebete etteheitlike kommentaaridega.
Ise nokkis ta alandlikult langetatud pilgul oma papagoikala edasi.
Mamma Evelyn tuli siia Manihikile 1960-ndatel Aucklandist värskelt meditsiinikooli lõpetanud õena ja jäigi (arsti pole meil vist kunagi olnudki). Ainult ühe korra oli ta kõigi nende aastate jooksul Uus-Meremaal käinud, siis, kui ma beebi olin. Ilma igasuguse hoiatuseta läks ta Rarotonga laevale ning jättis maha Papa Tane ja nelja-aastase Moana, peaaegu kolmese Nikau ja paarikuuse beebi ehk minu. Pisut rohkem kui aasta hiljem oli ta tagasi, pilk maas ja näost kaame, kaasas eraldi kõlariga kassettmakk ja külmkapp, mis ei hakanudki tööle. Räägiti, et ma kartsin teda, ma polnud kunagi näinud ühtki kollaste juuste ja veevärvi silmadega inimest. Tarita, naine, kes oli jõudnud kolida Papa Tane ellu ja voodisse, pidi oma kodinad kokku korjama ja koju Tauhunusse aerutama. Mina olevat olnud meeleheitel, kaotasin ainsa ema, keda mäletasin, ja olin sunnitud elama veesilmse koletisega. Rippusin oma sitkete lapsekätega Papa Tane ja Vanaema Vaine küljes (Vanaisa Tane oli Mamma Evelyni äraolekul surnud), ja osa Mamma Evelynist ei andestanud seda mulle iial.
Need, kes tundsid Mamma Evelyni nii enne kui ka pärast tema eemalviibimist, ütlesid,
