Fool’s Goldis,” märkis Mathias. „Meil pole õigust ühtegi linna kummaliseks nimetada.”
Selles oli iva. Ja just sellepärast tundiski Nick end Happily Incis juba koduselt. Kui korra oled kummalises kohas elanud, siis on raske harjuda normaalsusega.
Aga oli ka erinevusi. Fool’s Gold asus Sierra Nevada jalamil, Happily Inc kõrbeservas. Mõlemas linnas olid mäed, aga siinsed mäed tundusid uuemad, nende tipud olid teravamad ja need olid sakilisemad. Tema kunstnikusilm tabas ka värvide muutust. Koidikud olid segu härjaverest ja karneoolist, millele lisasid varje umbra ja seepia.
Ta oli olnud siin kolm nädalat. Mathiasel oli golfiväljaku serval jaburalt suur maja ja ta oli pakkunud välja, et Nick võib elada tema juures, kuni jõuab selgusele, mida tahab teha.
„Miks te siia kolisite?” küsis Nick. „Miks mitte Sedonasse või mõnda Tennessee kunstnikekülasse?”
„Atsuko müüs juba meie töid,” lausus Mathias, viidates linnas asuva galerii omanikule. „Ta tahtis meiega kohtuda ja kui ta kuulis, et oleme Fool’s Goldist ära kolimas, soovitas ta siit läbi tulla. Üks asi viis teiseni ja siin me nüüd oleme.”
Vennad olid end siin kenasti sisse seadnud. Atsukol olid kontaktid üle kogu maailma. Kuna Atsuko oli neil maakleriks, polnud neil vaja oma loomingu ärilise poole pärast pead vaevata. Nad said täiel määral kunstile keskenduda. Nende ateljee oli ruumikas ja avar. Nad olid teineteisele seltsiks, kuid sellele vaatamata oli neil palju ruumi.
Mathias elas golfiväljaku kõrval, kus tal olid seltsiks sebrad, Ronanil oli aga maja mägedes. Kivist ja kohalikest materjalidest maja sulandus loodusesse. Maja taga oli isegi suur ateljee, juhuks kui Ronan ei viitsinud linna sõita.
Kui Nick leidis, et ta on aeg kuskile mujale minna, kaalus ta erinevaid võimalusi, kuid Happily Inc tundus kõige loogilisem. Eriti veel oodatava Dubai tellimuse tõttu.
Videvik asendus pimedusega. Taevas oli miljoneid tähti. Nick uuris taevast ja mõtles, kas nad on Fool’s Goldist nii palju eemal, et taevas võiks erineda sellest, millega ta harjunud oli. Arvatavasti mitte.
„Kas sa kahetsed ka, et kodust ära kolisid?” küsis Nick.
„Ei.”
Isa pärast, mõtles Nick süngelt. Ceallach oli neile kõigile oma jälje jätnud. Osalt hea, osalt halva.
Mitchelli poegi oli viis. Kaht vanemat polnud Ceallach’ andega õnnistatud – või oli see hoopis needus? Isa polnud nendega eriti tegelnud, samas kui kolm nooremat olid tema tähelepanuga üle valatud.
„Kas Ronaniga on kõik korras?” küsis ta. Noorimal vennal oli kõige raskem.
„Me ei räägi sellest.”
„Ikka veel?”
„Mitte kunagi.”
See oli küll raske. Mathias ja Ronan olid olnud kogu elu lahutamatud. Küllap sellepärast, et nad olid kaksikud – või õigemini olid kaksikud varem.
Kumbki neist ei tahtnud sel teemal rääkida ja seetõttu muutis Nick teemat. „Kuidas su laupäevane kohting läks?”
Mathias vaatas talle õllepudeli kohalt otsa. „See polnud kohting.”
„Kas sa siis ei viinud naisterahvast õhtust sööma ega läinud temaga pärast seda voodisse?”
„Muidugi tegin ma seda.”
„Mis mõttes see pole siis kohting?”
„Ma ei kohtu temaga enam iial.”
„Sellisel juhul polnud see tõesti kohting.”
Happily Inci kolimisest saadik oli Mathiasel tekkinud tava kohtuda linna saabuvate pruutneitsitega. Ta veetis nendega öö või kaks ja siis olid nad läinud.
Nickile meeldisid naised nagu igale teiselegi mehele, aga ta ei ajanud taga hulka. Temale meeldis mõte, et ta elus on keegi – seni kui tal õnnestus asju kontrolli all hoida. Ta tahtis parasjagu nii palju kirge, et asi oleks huvitav, aga mitte nii palju, et see neelaks kõik muu. Vahel oli sellist tasakaalu raske leida ning siis eelistas ta üldse mitte tegutseda.
„Ole lihtsalt ettevaatlik,” hoiatas Nick. „Sa ei taha ju ometigi, et mõni naine tuleks kuue kuu pärast tagasi ja kinnitaks, et on sinusse pööraselt armunud.”
„Seda juba ei juhtu.”
Nick lootis, et vend ei eksi.
„Atsuko väidab, et sa hakkad ühe pulmafirma juures tööle,” lausus Mathias.
„Jah. Pulmad Kastis.”
Vend kortsutas kulmu. „Mida sa seal tegema hakkad? Salvrätte kokku voltima?”
„Seda pole ma elu seeski teinud. See võib osutuda päris huvitavaks.”
Mathias vahtis talle otsa. „Kas ma peaksin su pärast muretsema?”
„Ei oska öelda. Peaksid või?”
Vend saatis talle pahura pilgu. Nick puhkes naerma. „Restaureerin kaks komplekti puitpannoosid. Need on vanad ja üsna nigelas seisus. See töö on super. Pean pisut nende tausta uurima – ehk saan teada, kes need on valmistanud.”
„Võiksid Atsukolt küsida. Tema teab igasuguseid asju ja tal on kunstimaalimas palju sidemeid.”
„Hea mõte. Teen mõne foto ja vaatame, kas tal õnnestub midagi teada saada.”
Nick tundis galerii omanikku kõigest paar nädalat, kuid naine oli talle juba muljet avaldanud. Atsuko oli üle viiekümne ja tal olid ostjad kõikjal maailmas. Ta oli vinge kaupleja, sai head hinnad ja hoolitses tööde ära saatmise eest. Nick oli müünud viimase kolme nädalaga Atsuko kaudu rohkem kui eelmise kolme aasta jooksul.
Isa filosoofia oli olnud ikka see, et kunsti ostja peab tulema kunstniku juurde. Nickil oli tekkinud tunne, et see on üsna lühinägelik äri tegemise viis.
„Kas sa Dubai tellimusest oled midagi kuulnud?” küsis Mathias.
„Ei. Neil kulub otsuse langetamiseni paar kuud. Siis aga tuleb mul jõuda selgusele, mida ma tahan teha. Kaks aastat on pikk aeg.”
„Siinkohal oleks vast paslik sulle meenutada, et sa pole seda tööd veel saanud.”
Nick naeris. „Kuule, tegu on ju minuga. Kellele nad siis veel selle töö annaksid?”
„Kellelegi, kel on annet.”
„Sa oled kade.”
„Sinu peale küll mitte, suur vend.”
Nick naeris ja vaatas taas öhe. „Kas siinkandis on ka nahkhiiri?”
„Kardad neid või?”
„Nad pakuvad huvi. Mu silme ees sähvivad pildid tööst, kus on palju nahkhiiri.”
Mathias vangutas pead.
