sulgusid välkkiirelt. Ühest pilgust purskkaevule piisab. Adalina ei suuda mõista, miks ta ei vaheta tuba. See võiks aidata tal paremini magada, õudusunenägudest vabaneda. Aga ta ei saa. Ta toetab hoopis lauba seinale, külmavärinad loputavad ta keha. Ta võitleb kurgus lõgiseva veritseva köhaga, võitleb kogu jõust, aga ikkagi pääseb see valla, hoiatus, küünal, mis limpsab end aeglaselt hukatusse. Päikesekiir imbub luukide vahelt põrandale valgusvihuks, mille keskel on mardikas, kes tiirutab eesmärgitult ringi ja ringi, ringi ja ringi, keskendunud oma teekonnale, suundudes eikuhugi.
Kunagi ta suundus kuhugi. Aastaid tagasi, teises elus, noor tüdruk ukselävel… Kõik oli olnud alles ees, kaart joonistamata.
Neljas peatükk
Vivien, Ameerika, 1972
Oli aprill, ajaloo kuumim. Vivien Lockhart seisis oma emaga kõrvuti väikeses kabelis Claremontis Lõuna-Carolinas. Vivien oli hoolas, et ei vajuks õlgadest längu, sest isa näitas talle selle eest koha kätte ja Vivien oleks parema meelega surnud, kui laseks isal endale koha kätte näidata. Tema valge puuvillane kleit kleepus ebamugavalt ta taljele ja ta oleks parema meelega rebinud selle seljast ja jooksnud alusseelikus piki vahekäiku välja värske õhu kätte, kus teised teismelised hüppasid jõgedesse ja päevitasid murul, ronisid puudel ja suudlesid poisse. Kuid ta jäi paigale, ihales iga keharakuga enamat, teeskles, et palvetas ega mõelnud sugugi selliseid mõtteid.
Lõpuks vaikus katkes. Nii Vivien kui tema ema ajasid end sirgu, täpselt nagu kodus, kus, kui maja peremees tegi suu lahti, lakkas kõik ülejäänu olemast. Ta nõudis, et teda kuulataks, ja kõige rohkem siis, kui ta rääkis jumalast. Tema kogudus klammerdus tema iga sõna külge. Vivien mõtles tolle päeva hommikusöögilauale, kuidas isa pühkis vuntsist rammusaid piimapiisku, viskas välja ajalehe ja ütles neile, et musti hoiti nagu pilpa peal.
„Ja mida ütles jumal, kui pime mees tuli tema juurde ja palus saada uuesti nägijaks?” Gilbert Lockhart vakatas, laup higist ja elevusest sillerdamas. Ta nõjatus ettepoole, sirutades ühe küüniselaadse sõrme nagu puuoksalt piiluv raisakotkas. „Ta ütles kogu oma au ja kõikvõimsa jõuga: „Ma kingin sulle igavese nägemise!”
Rahva seas puhkes tormiline aplaus. Isegi pirts proua Brigham oma ponksilt pressitud nunnarüü ja puuviljavaagnat meenutava mütsiga värises vaimustusest.
„Ja mida ütles jumal, kui kurt mees tuli tema juurde?”
Sel korral langes vaimuliku kumav pilk tema naisele.
„Ma kingin sulle igavese kuulmise,” vastas Millicent kuulekalt. Rahvas lõi elama, nende hõiked olid haripunktis. Gilbert sundis oma naist ja tütart enne iga jutlust pühakirja harjutama. Ta lõi neid, kui neil läks meelest mõni sõna või ununes lause – lollid naised, rumalad naised, kasutud naised ilma ühegi mõistliku mõtteta peas. Vivien mõtles, kas isa uskus neid valesid. Ta ei teadnud, mis oleks hullem – kas see, kui ta oli hull, või see, kui ta teadis, et ajas hullujuttu.
Vivien teadis, mis nüüd juhtus, kuigi soovis iga kord, et see poleks nii.
„Tõesti,” hüüdis Gilbert, „te kuulete igavesti!”
Vivien liitus lugupidajatega, lootes, et sellest võinuks isale tänaseks piisada, tüdruku suu juba kuivas, kui mõtles rääkimisele. Kuid siis pöördus ta tema poole ja sama tegi tema kari, sest kuueteistkümneaastane Vivien oma liiliavalge kleidi ja kenasti krunni keeratud blondide juustega oli nende kogukonna kõige armastatuma mehe ainuke laps. Iga sõna, mis libises üle Vivieni huulte, oli nektar.
„Ja mida,” ütles Gilbert aeglaselt, „kinkis jumal, oma tarkuses ja halastuses, mehele, kes kartis oma elu eest?”
Vivien teadis vastust. Häda oli selles, et ta ei uskunud seda. Kuidas sai ta öelda midagi, mida ta ei uskunud? Millicent müksas teda küünarnukiga külge.
„Ma ei tea, issi,” ütles Vivien alandlikult.
Gilbert pingutas, et jääda rahulikuks. Seda reetis tema meelekohal õrnalt tukslev veresoon. Lihtsalt ütle seda. Ütle, mida ta tahab kuulda.
Isa pea kohal olevalt ristilt jõllitas teda Jeesus, jalad kinni naelutatud, verine okastest kroon pea ümber. Veripunane haav tema küljel irvitas hirmuäratavalt. Tema rind oli nõgus, tema ribid nähtaval. Ta suri sinu pattude eest. Vivien kuulis neid sõnu iga päev ega mõistnud neid kübetki paremini kui siis, kui need esimest korda kuuldavale toodi. Vivien ei olnud kunagi patustanud – vähemalt mitte nii tõsiselt, et kedagi surma mõista. Kord, kui ta ütles emale, et vanillikreemiga muffinid sõi ära naabrite koer ja mitte tema, ei läinud arvesse.
„Tead küll,” ütles isa.
Ütle seda. Või sa tead, mis juhtub. Tema ema teadis ka. Millicent oli tema kõrval kange nagu pulk, pea maas. Miks ta ei seisnud kunagi enda eest – või oma tütre eest? Nagu siis, kui Vivien tahtis ühel õhtul mängida Chauncey kaksikutega nende järvekiigel või kui teda kutsuti Bridget Morrow’ sünnipäevale ja ta tahtis minna, riides nagu tema lemmikfilmitäht, või siis, kui ta tahtis pärast lõunat joosta paljajalu üle preeria ja ajada taga seal söövaid metsikuid ponisid. Ema ristas vaid käed ja ütles kalgilt: „Su isale see ei meeldiks.” Ja see oli jutu lõpp.
Mis ta isale siis meeldis? Peale jumala ei osanud Vivien midagi öelda.
Kas talle ülepea Vivien meeldis?
„Ta ütles,” andis Gilbert alla, kurnatud häälega, mille ähvardust tajus vaid tema perekond, „ma võtan sinu hirmu ja kingin sulle igavese rahu!”
Pinkide vahel lahvatas järjekordne ülistuslaine.
Aga täna õhtul ei saanud nad rahu.
Gilbert Lockhart oli ülemvaimulik. Tema jüngrid ülistasid teda. Igal pühapäeval vaatas Vivien teda kiriku ees käsi surumas, õnnistusi jagamas, ja mõtles, kuhu kadus see lahke hooliv mees, nii kui nad jõudsid koju verandale.
Täna ta ei tahtnud teada saada. Kohe, kui nad jõudsid koju, jooksis ta üles oma tuppa. Isa oli vihane. Pööraselt vihane. Ta nägi seda tema silmis, kui nad sõitsid koju, pärlhall Cadillac söerajal hüplemas, kuidas ta vaatas teda aeg-ajalt tahavaatepeeglist, külmalt, ähvardavalt, pilguga, mis ütles „Oota sa”.
Ta soovis, et tema uksel oleks lukk. Selle asemel vinnas Vivien lingi alla tooli. Ta surus kõrva vastu puitu. Veel ei kostnud samme. Ta keskendus oma puperdava südame rahustamisele, turvaliselt oma toas, kus keegi ei saanud talle ligi.
Ta kuulis alumisel korrusel isa paukuvat häält ja ema vastuhäält, jõuetu ja alandlik, lepitav. Millicenti nõrk katse keelitada teda tema raevus rahunema, aga nii, kui isa teda lõi, kaotas ta kogu oma võitlusvaimu. Vivien surus käed rusikasse. Ta teadis juba kirikus, et see pidi nii lõppema, aga isegi kui ta saanuks minna tagasi ja käituda teisiti, ei oleks ta seda teinud.
„Ma ei usu, mida ta räägib,” mõtles ta. Mitte et ta poleks uskunud jumalasse – ta ei teadnud, millesse ta uskus, oli liiga vara, et teada –, aga ta ei leppinud hetkekski ühegi usutunnistusega, mille järgi võis mees olla pühak oma koguduse ees, laterdada heast ja kurjast ja õiglusest ja andestusest, ja kui neid polnud silmapiiril, peksta oma naine ja tütar vaeseomaks. Selline religioon Vivieni ei huvitanud. Ta ei suutnud isa eest valetada. Ta ei suutnud endale valetada.
Ta avas oma kapi ja vaatas ainiti kotti seal sees. Võta see. Mine.
See
