mõttega ta läks oma peidukohast teele välja.
Küll ta süda läks soojaks, kui nägi, et tulija pole keegi muu, kui ta suur sõber Särgvere Endel. Vileõppimise mõte unus hoopis, sest Endliga on ajada tähtsamaid jutte.
„Tuuakse.”
„Mis tuuakse?”
„Mina ütlen, et tuuakse.”
„Aga mis asi tuuakse?”
„Püss tuuakse, kas sa siis aru ei saa? Kui püssikaupmees pole surnud, siis püss on homme siin nagu kolm kopikat. Kaks rauda ja kaks kukke. Puust tagumine osa ja kõhu all kaks kuke allatõmbamise nibu. Küljele on nikerdatud pikkade kõrvadega jahikoer ja kahe raua vahe on kare nagu viil. Tagant pannakse padrunid sisse, eest käib pauk välja. Ja jänes või susi on pikali maas.”
„Selle oled siis teinud halvasti. Oleksid minult pidanud küsima ka nõu. Oleks pidanud laskma tuua seesuguse, millel üks raud on otsastlaetav, teine tagantlaetav.”
„Miks?”
„Siis oleksime saanud kahekesi laadida. Sina ühest otsast, mina teisest.”
„Või nii vähe tead sina püssidest?”
Pombi vaatas tõsise kahetsusega Endli otsa. Seal oli siis poiss, kellel kunagi ei ole olnud oma püssi ning kellel pole aimugi, milliseid püsse on maailmas ja milliseid mitte. Räägib niisama lollusi omast peast. Ja veel tahab, et Pombi küsigu temalt selles asjas nõu. Pahandada ka ei saa niisuguse peale, sest ta ei tea, mida ta räägib. Seesugusega ei saa teisiti, kui mata maha kõik oma pahameel ja seleta sõbralikult ära, kuidas see püsside-asjandus maailmas korraldatud on.
Kui Pombi seletas Endlile ühe rauaga otsastlaetavatest, kahe rauaga otsastlaetavatest ja kahe rauaga tagantlaetavatest püssidest, kroonu kuulipüssidest ja kõigist muist maailma püssidest, jõudsid nad õuele, kus neile jooksis vastu Verdinant.
Verdinant oli parajasti lakkunud enese täis rõõska piima ning ta lühike saba tilberdas nagu seinakella pendel. Kutsikas viskas enda Pombi jalgade ette murule, neli käppa oli vastu taevast ja valgel karvadeta kõhunahal istus üks kirp. Varsti ta rabeles enda jälle kõhuli ja asus väikeste hammasteigemetega kõditavalt närima Pombi sääri. Sealjuures aga närises ja urises, nagu tahaks süüa ära mõlemaid poisse.
„Oi Verdinant, Verdinant, sinust saab kange jahipeni.”
„Kust sa säärase kutsika oled välja otsinud?”
„Tõin selle Kitse Mihkli juurest. Vaata, kui must on ta suulagi, kuigi sööb esimese sordi rõõska piima. Temast saab veel kurjem koer kui Roosiku Loki. Ma õpetan tema hoidma karja ja päästma uppunuid. Talvel, kui mõni vanainimene väsib lumetuisus, siis päästab selle Verdinant. Õpetan tema haukuma oravaid ja kaapima välja hiiri maa alt. Õpetan tema murdma rästikuid ja ajama taga vargaid jälgi mööda. Kui kuskil on midagi varastatud, siis otsib varga üles Verdinant. Õpetan tema istuma kahel tagumisel jalal, sest viisakas koer küsib süüa ainult sel moel. Õpetan tema ka magama siidpatjadel, et kui tuleb minna külla kuhugi linna, kus on koerapidajad prouad, siis Verdinant teaks, kuhu ta peab heitma kohe pikali. Ja kui see proua tahab saia, siis toob neid oma suuga pagari juurest ikka Verdinant.”
Seda kuuldes Verdinant rabeles edasi maas ja püüdis saada suhu Pombi suurt varvast. Vana Jõka kuulas kaugelt tõsise näoga ja mõtles endamisi, et kas tõesti see peaks olema võimalik, et seesugusest Kitse Mihkli juurest toodud palja kõhuga kutsikast õpetatakse uuemal ajal välja kõrgesti haritud peni. Tal hakkas kahju, et tema juba on vana, õigemini, et ta sündis nii vara ilmale ja pidi saatma mööda oma eluaja vaimupimeduses ja pururumaluses.
Korstna juures kuuldus hale oigamine. Vaadates katusele poisid nägid, et kaks kurja isakassi ajasid teineteist taga. Seljad olid neil lookas, sabad püsti nagu küünlad, silmad pinguli ja ihukarvad püsti. Nad pöördusid suure ägedusega tülli.
„Kas sa ei tea, kas keegi ei tahaks osta kasse suuremal arvul? Meil on neid iga hiire jaoks kümme tükki.”
„Mis te neile söögiks annate?”
„Kui haput piima naha täis viskavad, siis muudkui marsivad mööda muru.”
„Ma kuulsin, et sina olevat vedanud mitu koormat kasse teisele poole jõge.”
„Sinna jäi neid neliteistkümmend tükki. Teised nüüd on kavalust täis ja ei anna ennast kätte. Ei saa siin talus keegi kanamuna ega kassist solkimata piima. Saja aasta pärast vahest jõuab see talu niikaugele, et on ainult paras arv kasse. Alles natukese aja eest ema rääkis mulle, et tema on näinud, et mitu uut pesakonda kasse on jälle tulnud välja. Minu süda ei kannata neid tappa, aga üle jõe viimiseks nad ei anna ennast kätte. Väga kavalad on nad.”
„Vaata, seal on jälle üks.”
Üks suur valge kass oli roninud rõika otsa karjaaia lähedal. Tal oli vist magu täis, sest ta valmistus magama sealsamas roika otsas. Katusel aga kaks musta kaklesid edasi.
„Selle võtame kinni ja viime veel täna üle jõe,” seletas Endel.
„Üle jõe neid võib vedada küll, kuid ma mõtlen hirmuga sellele, mis saab siis sügisel, kui jõgi külmub kinni. Kui nad siis pääsevad sealt tulema nagu sõjavägi, siis jookse kas või ise majast pakku. Ja kuidas sa magad talvel, kui külma ilmaga sada kassi näuvad ukse taga ja nõuavad sisselaskmist. Siis mina küll ei taha enam olla peremees siin talus.”
Poisid hiilisid siiski ettevaatlikult roika poole, et tabada seda suurt valget. Eriti innustas neid seejuures see, et siis oleks põhjust veel täna minna jõele kassi teisele kaldale sõidutama.
Ent see suur valge polnud rumalam neist, kes kaklesid katusel. Ta silmad piilusid poiste poole ja saba liikus järelemõtlikult. Kui poiste kavatsus oli talle selge, siis ta hüppas roikalt maha ning kadus paari hüppega kanepisse.
„Ega neid palja peoga ei püüa,” seletas Pombi. „Aga vaata parem toda oinast seal, kellel on kaks kõverat sarve nagu saiakringlid. See on minu oinas. Ta oskab juba käia kahel tagumisel jalal. Esimeste jalgadega ta lööb pange või paja põhjal trummi. Paari nädala pärast olen tema koolitamisega juba nii kaugel, et seon talle parapanni kaela ja siis tema kõnnib tagajalul, esimestega aga lööb trummi nagu kroonu parapantsik. Hundiratast ta oskab hüpata ka, kuid pea peal seismist ta vist ei õpigi ära, sest ta keha on raske, kael aga nõrk. Ei tea, kas tast saabki ka ühel jalal seisjat. Nahkhiire moodi tagajalgadel rippumist ka vist ei maksa loota. Aga õppida ta püüab. Saab minult leiba ning karja kojutulekul otsib minu üles ja püüab teha järele kõike, mida teen ees. Hennu teda ka õpetab vahel karjas.”
Oinas Vasvilstu kuulis endast räägitavat. Ta tõusis jalule, ajas pea läbi aiaroovikute välja ja hüüdis:
„Mää!”
„Ta tahab vist õppida. Toome ta välja ja siis näed sa ise oma silmaga, et Vasvilstu on maailma kõige targem oinas.”
Vasvilstu lasti tahraiast välja. Teised lambad tõusid ka üles ning ringutasid veidralt oma peenikeside jalgadele tuginevaid kehi. Rahulikult mäletsevad lehmad tõstsid pead. Nemad juba arvasid ette, et nüüd algab niisugune nali, mida maksab vaadata lehmalgi.
Vasvilstu aga nuusutas Pombi käsi ja taskuid, siis Endli käsi ja taskuid. Kui ta veendus, et poisid tahavad näha kunsti, ilma
