MAI 2009
Me oleme terve päeva jalutanud ja pärast lõunat ütlesid sa, et see on parim sünnipäev, mis sul on olnud. Tantolundenil peame piknikku ja sa hoiad mul käest kinni. Seal märkasid sa esimest korda, et ma närin küüsi. Sa vaatasid mu küüsi, neid kehaosi, mida ma enda juures kõige rohkem häbenen, mis kõnelevad mu närvilisusest ja puudulikust enesekontrollist, aga tundus, et see ei ole sulle vastik. Sa uurisid, musitasid, silusid mu lühikeste küünte sakilisi servi ja ütlesid natukese aja pärast pigem nentides, mitte süüdistades, et mul on kitarrisõrmed.
Mu süda tagus häbi pärast ja tundsin, kuidas ma punastan. Ma vihkan, kui keegi minu sõrmi lähedalt uurib, aga nüüd tegid seda sina ja seda oli vaja teha. Minu eesmärk on, et mina ja minu sõrmed on sinu elus pidevalt korduv moment. Tegelikult tahan ma, et minu sõrmed oleksid nüüdsest peale sinu kehaga kontaktis kogu aeg.
On pärastlõuna ja äkki su meeleolu muutub. Ma ei saa aru, mis juhtus. Enam sa ei naera, kui ma nalja teen ja üha sagedamini jääb sinu pilk õhku rippuma. Samamoodi sinu panus meie vestlusse. Sa nagu juurdleksid millegi üle. Ei hoia mul kõndides enam ümbert kinni. Ma näen vaeva, et olla endiselt elevil, räägin rohkem kui enne, teen rohkem nalja kui enne, aga sa ei ole enam minuga. Püüdes saavutada kontrolli olukorra ja ülejäänud päeva üle, pakun ma välja, et läheks ühe meie ööklubi juurde kuuluvasse tänavakohvikusse, sööks õhtust ja võtaks paar jooki. Seal mängib täna bänd, mille lauljat ma tunnen ja loodan, et ta meeldib sulle. Hakkan rääkima selle laulja fantastilisest häälest, viitan Neil Youngile, jutustan haaravaid anekdoote laulja eraelust. Sina vaatad mind, äkki kohal olles, ja katkestad mu jutuvada.
Kui sulle sobib, siis ma läheksin täna koju ja oleksin üksi, ütled sa.
Absoluutselt, see on okei, loomulikult, vastan mina. Natuke liiga entusiastlikult. Tegelikult ei arva nii.
Siis käib kõik ruttu, õhtu on lõppenud, see on juba ära otsustatud, me leppisime kokku, et läheme lahku, ja miks mitte see kohe ära teha. Tundub, et mõtled nii. Mulle paistab, et sa tun-ned kergendust. Hornsgatani küürul saan kiire põsemusi ja juba näen, kuidas su selg ja pikad perfektsed teksajalad kiirel sammul kodu poole liiguvad. Sa paned kõrvaklapid kõrva ja tõmbad kapuutsi pähe. Mulle paistab, et su sammud on nüüd kergemad, selg tundub lausa õnnelik. Seisan seal ja vaatan sulle järele, valmis lehvitama, kui peaksid ümber keerama. Sa ei keera ümber. Sinu siluett kaob mööda Hornsgatanit eemale ja kui sa oled nii väike, et jääd möödujate varju, siis keeran ka mina ringi. Mul pole aimugi, mis just juhtus ja ma ei tea, millal me uuesti ühendust võtame.
Ma lähen välja ja tähistan su sünnipäeva ilma sinuta. Kohtun tänavakohvikus paari sõbraga ja ülejäänud õhtu ja öö ei mõtle muule. Minu hea tuju on kadunud nagu tina tuhka. Ilma sinuta ei ole mul enam lõbus. Ja nüüd on oled sa kodus. Usun ma. Paistis, et sa rõõmustasid, et pääsed koju, rõõmustasid, et saad must eemale. Mul on tunne, et ühendust võtad sa alles homme. See teeb haiget.
OKTOOBER 2014
Sa lamad voodis ja ma silitan su põske. See ei ole nagu sina. See on üks keha, sinu keha, aga sina ei ole siin. Arst oleks nagu su nahatooni parandanud, võib-olla on sul puuder põskedel. Sinu silmad on nüüd kinni ja keha katab tekk. Jalutsist ei paista enam jalga. Sa lamad seal ja oled surnud ja ma mõistan, et mõte on selles, et minu viimane mälestus sinust oleks ilus, nagu sa siin rahulikult lamad. Ma tean ka seda, et see ei ole võimalik. Sa oled nüüd vaid keha. Üks keha, mille arst korda seadis, et meie saaksime hüvasti jätta.
Sa ei näe enam enda moodi välja. Sa näed välja nii, nagu kõik teised, keda ma olen surnuna näinud. Sa näed välja nagu mu isa ja vanaema, kui nemad surnud olid. Sa lamad seal, sile ja vaikne. Sirge, jahe, kahvatu ja … ära. Teadsin juba enne seda, kui su vend mu voodi juurde juhatas ja ma silmad avasin, et sa niimoodi välja näed. Ja ma tean, et ma ei mäleta sind surnuna sellisel moel. Ma olen sind surnuna juba näinud. Siis olime ainult sina, mina ja Ivan.
Ma tunnen sinust puudust sellisena, nagu sa nägid välja hommikul. Ma tunnen puudust sinu kortsus põsest, sinu poolavatud silmast, sinu jahedast pahkluust ja sinu imelikust otseti asendist vastu patja. Ma tunnen sinust puudust, nagu sa äsja välja nägid. Ma tunnen puudust sellest osast sinust, mis oli isiklik, viimasest silmapilgust, kus olime ainult meie.
Ma silitan sinu põske ja sosistan oma hüvastijätusõnad. Vaatan end kõrvalt, kui ma seda teen, ja häbenen, et ei ma rohkem ei nuta. Nüüd nutab sinu vanem vend, esimest korda pärast siia jõudmist nirisevad pisarad mööda tema põski. Ta hoiab pisaraid tagasi, kui sinuga räägib, aga hääl jääb nutuseks. Ta kummardab sinu poole. „Head aega, väikevend,“ ütleb ta. Suudleb sind laubale. „Minu väikevend,“ sosistab ta. Kallistab sind ettevaatlikult, ei tõsta tekki ega puuduta su käsi. Matab oma näo sinu näo kõrvale patja. „Mu kallis vennaraas,“ kostab padja seest.
Ma keeran pilgu ära, tunnen, et olen ees, nagu keegi, kes tükib intiimse hetke vahele. Ma tahan ära minna. Ma teadsin, et tunnen niimoodi. Ma tegin seda kohusetundest. Nüüd on see tehtud. Sinu vend silitab viimast korda su põske. Me astume toast välja ja see on viimane kord, kui ma sind näen.
JUUNI 2009
Me läheme üle aasa ja möödume hobusekoplist. Me oleksime nagu maal, aga sõitsime ainult kaheksateist minutit Gullmarsplani peatusest bussiga. Sa tahad mulle näidata oma lapsepõlvekodu ja räägid innukalt igast väikesest rohulapist, kraavist ja künkast, millest me möödume. „Selles majas elas imelik vanamees, kui me lapsed olime,“ räägid sa ja viipad varisemisohtliku ahervare poole kõrgendikul. „Seal ma magasin ükskord peolt koju tulles,“ näitad sa teeveerele, mille kõrval on sügav kraav. Teisel pool kraavi laiub hobusekoppel. Ma peatun, hüppan üle kraavi, seisatan elektrikarjuse juures ja meelitan hobust, kes eemal sööb. Hobune ei tule meie poole. On juuni algus ja rohi on heleroheline. Ükski hobune ei näe põhjust, miks tulla elektrikarjuse juurde, kus mina seisan ja hüüan. Ma olen pettunud. Oleks olnud tore hobuse nina nuhutada, pealegi tahan ma hinge tõmmata ja pikendada seda hetke, mis me täna kahekesi veedame. Varsti kohtun esimest korda sinu vanematega. Ma olen veidi närvis.
Ma olin üllatunud, kui sa küsisid, et kas ma tahan kaasa tulla. Me ei ole nii kaua kohtunud. Niipalju kui mina tean, ei nimeta sa end veel minu poiss-sõbraks. Ega ka mind oma tüdrukuks. Ma olen keegi, kellega sa „koos hängid“, olen ma aru saanud. Ma „meeldin“ sulle. Sellegipoolest tahad sa mind oma vanemate juurde viia, mind neile tutvustada. See ajab mind segadusse. Mul on raske välja arvutada sinu investeeringut. Nimetustega oled kokkuhoidlik, aga vanematega pean kohe kohtuma. See kalkulatsioon ei klapi kokku, ma ei tea, mis värk meil on. Kahtlustan, et selle tõttu armun sinusse veel enam.
Muidu sa oma vanematest väga palju ei räägi. Teatad varakult, et lapsepõlvest sul traumasid ei ole, et selle kohta pole üldse eriti midagi öelda. Mõtlesin automaatselt, et kõige suurema trauma ongi pigem saanud need, kes niimoodi räägivad. Minul on küll hulk lapsepõlvetraumasid. Vanemad lahutasid, kui ma olin kaheksa, ja olin lohutamatu, kui ema kolis meie majast ära lähedale korterisse. Kui olin üheksane, armus isa mu kirjasõbra emasse ja sellepärast olin ka lohutamatu. Kui olin kaksteist, lahkusime uue peremudeliga Stockholmist ja kolisime Västmandlandis tallu. Teismelisena kaugenesin üha enam emast. Kui olin seitseteist, haigestus isa vähki ja suri, kui olin kaheksateist. Kui keegi on küsinud, siis olen oma lapsepõlvetraumasid tutvustanud uhkelt nagu Rootsi lauda. Ma kannan neid nagu väikseid ehteid, huvitav, miks sina nii ei tee. Kas võib tõsi olla, et sul tõesti ei olegi ühtegi lapsepõlvetraumat?
Sellest ajast peale olen proovinud õngitseda. Kust sa pärit oled? Kes sinu vanemad on? Kas nad on tõesti koos teismeeast peale ja said
