sa pärit oled, mida te rääkisite õhtusöögilauas? Kuidas said sa selliseks, nagu sa oled?
Viimastel nädalatel olen üha tihedamini olnud sinu füüsilises läheduses ja tänu sellele olen teinud järelduse, et lähedasem oled sa oma emaga. Te helistate tihti, peaaegu iga päev. Temaga kõneledes oled sa järsk, peaaegu ebameeldiv. Ütled emale, et ärgu suitsetagu telefonitorusse, et jõuaks juba asja juurde ja sa juba tead, millest ta räägib. Mõnikord kõlab nii, nagu segaks ta sind, kuigi sa ise helistasid talle. Ma olen kuulnud, kuidas sa emale helistad ja juba minut hiljem saadad ta pikalt. Aga sa lõpetad kõne alati „musiga“ ja mõnikord ütled isegi „armastan sind“. Mõnikord helistad kohe tagasi, kui olete lõpetanud ja ütled, et vabandust, et ma pahaselt rääkisin. See kõik ajab mind segadusse. Sinu vanemad huvitavad mind väga. Nüüd saan varsti teada ja korraga tahan seda hetke hilisemaks tallele panna.
Veerandtunnise jalutuskäigu järel oleme kohal. Keerame väikesele metsateele ning meie ees suure aias on väike pruun neljakandiline maja. Hoone on kulunud, fassaadil on plekid ja katusel kasvab sammal. Maja juurde viib kruusatee, mõlemal pool murulapp. Ühel pool õunapuu. Teisel pool hiiglaslik vaarikamaa, suurim, mida ma kunagi olen näinud. Viis vagu, kümme meetrit pikad ja põõsad on üle sinu pea. Need peavad olema vähemalt kaks meetrit. Sa lased mu käe lahti ja lähed vaarikapõõsaid lähedalt uurima. Mina seisan kõrval, ütlen „oi“ ja „vau“. Korraga on siin sinu isa.
Paksud juuksed, kongus nina, prillid viltu, plekilised tööriided, küünealused mustad ja bassihääl, mis ei meenuta kuidagi sinu natuke heledat ja pehmet tooni, see kõik jätab temast mulje sellena, kes ta tegelikult ongi: õpetaja. Poiste käsitööõpetaja. Tema helesinised silmad vaatavad mulle otsa, ei pööra pilku ära, ta on uudishimulik ja sirutab tervituseks käe. Tema haare on tugev, minu käsi on tema omas nagu lapse oma. Kui ta kätt surub, siis teeb see natuke haiget. Ta hoiab mu kätt kaua. Ma proovin vastu suruda, aga see ei õnnestu. Minu käsi on seal sees muljutud.
Sinu isa tervitab mind ja läheb sinu juurde, sina vaatad vaarikapõõsaid. Siis järgneb pikk jutt sellest, millist saaki on tänavu oodata. „Google Earth näitab meie vaarikamaad,“ räägib su isa, uhkus hääles. Vaarikajutt läheb edasi. Kuidas talvine ja kevadine ilm igal aastal saaki mõjutab. Kuidas ta väetist paneb. Et halval aastal jätkub vaarikatest ainult talveks, ja olgu mulle teadmiseks, et te sööte pannkooke vaarikatega igal nädalapäeva hommikul. Sinu isa küsib, kas sa oled rääkinud, et kuni täiskasvanueani välja sõid vaarikaid igal hommikul. Kinnitan, et oled küll rääkinud. Innukas kinnitama sinu isa uhkust vaarikate ja nende hiiglaslike põõsaste üle. Sinu isa mühatab rahulolevalt, räägib edasi, ikka samal teemal. „Ainult vaarikate jaoks peame töökotta veel ühe sügavkülma ostma,“ kõneleb ta. „Meie vaarikad on kõige paremad,“ uhkustab ta. „Varsti saad ise proovida,“ lubab ta.
Me seisame seal tükk aega. Sinu isa entusiasm ja jutuvada tekitab turvalise tunde. Talle meeldib rääkida, mulle meeldib kuulata. Sisse elada. See suhtlus sobib mulle suurepäraselt. Sinu isal on siiras ja soe pilk, nagu lapsel. Kui sa teda tögad, siis naerab ta enda üle. Ma mõtlen: siin läheb lihtsalt. Ja mõtlen, et mõistan, kust sa oled saanud oma siira, otsekohese võime mitte keerutada, alati otse asja juurde minna, kuigi see teeb haiget.
Giidituur vaarikapõõsaste vahel lõpeb, kui sa isa katkestad ja ütled, et nüüd läheme tuppa. Sinu isa küsib minult, kas ma kohvi joon ja miski tema pilgus ütleb mulle, et see küsimus on oluline. Kui vastan, et ikka, siis lööb ta särama nagu päike, ütleb, et lõpuks ometi keegi, kes tahab selles majas minuga kohvi juua, võtab mul käe alt kinni ja me läheme koos maja poole.
OKTOOBER 2014
On veel hommikupoolik, aga tunne on, nagu oleksin olnud ärkvel terve eluaja. Kell on veerand kaksteist ja kohtuarst ütles meile just, et minge korterist ära, et te ei peaks nägema, kuidas surnuauto sinu keha kohtuekspertiisi instituuti viib. Varsti sind lahatakse. Tahetakse kindlaks teha surmapõhjus. Saada kinnitust, et sa surid loomulikku surma. Mida iganes see loomulik siinses kontekstis tähendab. Ma pole kindel. Aga saan aru, et sa oled nüüd osa politsei juurdlusest, et nii on alati, kui noor inimene äkki ja seletamatult sureb, et juurdlus on standardprotseduur ja vajalik selleks, et kaitsta lahkunut ja tema lähedasi. Tahetakse olla kindel. Selleks võib minna kuid. Võib-olla olen ka mina osa juurdlusest? Võib-olla olen ma sinu surmas peamine kahtlusalune? Ma ei tea. Ma ei saa aru. Ma ei jaksa sellele mõelda.
Liigume korteris aeglaselt ja kohmakalt ringi, sinu ema, isa, vanem vend ja mina. Proovime aru saada, kuhu peaksime minema. Ei suuda mõelda kaugemale kui paar tundi ja oleme ühte meelt, et läheme siit autoga viieteistkümne minuti kaugusele sinu venna majja. Nüüd peame ainult selgusele jõudma, kuidas me sinna saame. Kas sinu isa ja vend suudavad praegu autot juhtida? Kas ma julgen Ivaniga nende autosse minna? Mis võimalusi mul veel on? Metroo või bussiga minna tundub ilmvõimatu. Hakkan kotti pakkima.
Ivani mähkmed. Paar purki lapsetoitu. Minu ja Ivani vahetusriided. Mul ei ole aimugi, kus ma täna öösel magan. Mõte liigub kohutavalt aeglaselt ja takerdub tühjalt vaatama õhku tubade vahel, kus ma liigun. Magamistuba väldin. Ivan laliseb endiselt mu kasuemaga, kes muudkui helistab, et oma autosse turvatooli saada, kuna leiab, et nüüdsest on tal ühte sellist vaja ja ta on seda tüüpi, kes ei mõtle, vaid kohe tegutseb. Kaks mu sõpra lähevad praegu hea kaubavalikuga bensiinijaama, et talle üks lapseiste osta. Kuulen telefonikõnede katkeid ja juttu, mis on suunatud otse mulle, aga tervikut kokku ei saa. Mind ajab närvi, et kohe on surnuauto juhid meie esikus. Ei taha neid näha, ei taha autot näha, püüan kiirustada.
JUUNI 2009
Sinu ema on ilus ja sinu ekstsentrilise isa kõrval jahe. Ka tema silmad siravad sinistena nagu sinul ja su isal. Huvitav, kas see oli see, mida nad teismelistena esimest korda kohtudes teineteises nägid? Kaks paari säravaid helesiniseid silmi, mis kohtusid kuuekümnendate aastate alguses. Ilus pilt, millele mõelda.
Sinu emal on kõrged põsesarnad, punased huuled, kõrges soengus süsimustad juuksed ja pikad tumepunased küüned. Tema keha on sale ja ma jõuan mõelda, et tal on minuvanuse, mitte neli last sünnitanud pensionieelikust naise keha. Ta kannab musta kleiti ja pahkluudeni ulatuvat tumehalli kampsunit. Ta on tõesti elegantne. Tunnen end tema kõrval nagu hulkur. Sinu isa kõrval on tema kontrollitud, väärikas, saladuslik, tähelepanev. Ka tema uurib mind, aga varjatumalt kui su isa, ja mina olen sunnitud väljuma passiivse külastaja rollist, kes ise jälgib. Sinu emaga kohtudes tahan ma anda endast parima. Näidata, mida ma oskan. Mida iganes ma nüüd siis oskan. Võimalik, et olla väärt tema poega.
Meeleolu köögis, kus sinu isa askeldab kohviga ja ema vestleb viisakalt ja sina ise vehid rahutult laua ja külmkapi vahet, jätab mulje, et tüdruksõbra tood sa koju esimest korda. Või selle, kellega sa „ringi hängid“, kui kasutada sinu sõnu. Kõik käivad üksteise ja võib-olla eriti minu ümber kikivarvul. Mõnikord tekib vaikus ja kui keegi rääkima hakkab – enamasti sinu isa – katkestab teda keegi teine – enamasti sinu ema – kes on just kopsud õhku täis tõmmanud, et vaikus katkestada ja ise midagi öelda. Räägi sina. Ei, räägi sina. Ei, räägi sina, ma ei tahtnud midagi tähtsat öelda. Naer.
Mulle näidatakse maja ja räägitakse, kuidas te siia kolisite, kui sa olid kuuene või seitsmene. Enne elasite suures kommuunis fantastilises majas järve ääres. Aga kaheksakümnendatel tahtis kohalik omavalitsus maja ja maad tagasi ja teie saite siin selle koha. Pidi kõlbama. Sinu isa rõhutab, et kommuuni ja hiigelsuure järveäärse maja vastu ei saa mitte miski, aga siia te olete jäänud. Teil on siiski olnud siin üsna tore.
Aknaid varjutavad sajad potililled, see näeb välja nagu džungel. Raaturiiulid on nii täis topitud, et jääb mulje, nagu koosneksid elutoa seinad ainult raamatutest. Tubades liiguvad ringi ülbed kassid, kargavad mööblile ja sealt alla, pikutavad diivanil ning hüppavad
