section>
Sarah Crossan
Kuutõus
Originaali tiitel:
Sarah Crossan
Moonrise
Bloomsbury
2017
Raamatu tõlkimist on toetanud Literature Ireland
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ivi Vinkler
Kujundanud Liis Karu
Kaaneillustratsioon: Eike Malva
Copyright © Sarah Crossan 2017
© Tõlge eesti keelde. Kristina Uluots, 2020
ISBN 978-9985-3-4833-8
e-ISBN 9789985348956
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Jimmy Foxile
ESIMENE TELEFONIKÕNE
Roheline telefon
esiku seinal
on üliharva helisenud.
Kes tahab emaga rääkida, helistab ta mobiilile.
Angelaga on sama lugu.
Ma kuulasin mõne sekundi helinat,
enne kui toru tõstsin.
„Halloo?”
„Joe?” küsis Ed.
Temast polnud mitu nädalat kuulda olnud.
Ma juba muretsesin, mõtlesin,
kas ta üldse enam koju tulebki.
„On Angela seal?” küsis ta.
Hingeldas,
nagu ajaks keegi teda taga.
Taustal
käratseti,
uks löödi pauguga kinni.
„Angela on jalkatrennis,” vastasin.
„Aga ema?”
„Pole aimugi.
Kuule, Ed,
ma leidsin pargist pesapallikinda üles.
Tuled sa varsti mängima?”
Ed ohkas raskelt. „Pole aimugi, Joe.”
„Ah nii.” Näppisin seinalt kooruvat värvi.
Suur vend ohkas uuesti.
„Joe, mind vahistati.
Mind kahtlustatakse milleski väga halvas.”
Surun telefonitoru kõvasti
vastu kõrva.
„Milles sind siis kahtlustatakse?”
„Et ma tegin ühele inimesele viga.
Kuid ma ei teinud. Kas kuuled?”
„Nojah.”
„Ma räägin tõsiselt. Kas sa kuulad mind?
Sest inimesed hakkavad sulle rääkima
igasuguseid valesid.
Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.”
Välisuks avanes ja ema ruttas sisse
toidukotiga,
et mu õde saaks midagi lõunasöögiks teha.
„Politsei võttis Edi kinni!” karjusin.
Ulatasin toru emale.
Ta haaras selle mu käest
poekotti maha pillates.
Mandariin veeres üle vaiba.
Korjasin selle üles,
külma ja krobelise.
„Ed? Mis toimub?…
Kuidas nad saavad niiviisi eksida?…
Ära karju mu peale, ma lihtsalt…
Ei, ma tean, aga…
Mul pole selle jaoks raha…
Ed, ole rahulik…
Ma helistan Karenile. Ma ütlesin, et helistan
Karenile…
Lõpeta mu peale karjumine… Ed, jumala pärast… Ma lihtsalt ei suuda… Ed? Ed?” Ta võttis toru kõrva äärest ära ja põrnitses seda, nagu oleks telefon teda hammustanud. „Politsei süüdistab teda mõrvas,” lausus ta. Ma olin seitsmeaastane. Ma ei teadnud, mida see tähendab. Kas ta jäi kellelegi raha võlgu? Me ei suutnud elektriarvetki maksta. Mu tossud olid nii väikeseks jäänud, et pigistasid varbaotsad valgeks. „Kas ma võin talle tagasi helistada?” küsisin. Mandariin oli mul ikka veel pihus. Tahtsin selle emale näkku visata, et ta haiget saaks. „Ei,” vastas ema. „Ja ma arvan, et me ei saa temaga nüüd kaua rääkida.” Ma ei uskunud ema. Ma arvasin, et küllap Ed helistab. Ma arvasin, et ta tuleb koju. Kuid ta ei tulnudki kunagi.
SLUMMI KORTERIPEREMEES
Tädi Karen keelas mul siia tulla.
Ta ütles, et Ed ei vääri seltsilist
pärast seda valu, mida ta me perele tegi.
Isegi pärast kümmet pikka aastat
süüdistab tädi teda kõiges.
