pilgutab nii aeglaselt silmi, nagu oleks ta selle oskuse just äsja omandanud.
„Peidukohti?”
Politseinik kallutab pea tahapoole, vahib ainiti lakke. Tema ema ütles alati, et politseinikuks saavad poisid, kellel ei teki uusi unistusi. Kõikidele poistele esitatakse küsimus „kelleks sa saada tahad, kui suureks kasvad?” ja peaaegu kõik vastavad millalgi „politseinikuks!”, aga enamik saab suureks ja neile tulevad uued mõtted pähe. Hetkeks soovib ta, et ka temal oleks tulnud, ehk oleksid ta päevad ja võib-olla ka peresuhted siis lihtsamad. Ema on ta üle alati uhkust tundnud, tõesõna, tema oli poja elukutsevalikuga väga rahul. Ema ise oli kirikuõpetaja, ka see on töö, mis on rohkem kui lihtsalt elatise teenimise viis, nii et ta sai aru küll. Isa oli see, kes ei tahtnud, et ta mundrit kandma hakkaks. Pettumus selle üle rõhub noort politseinikku ehk siiamaani, sest ta näib kurnatud, kui pilgu taas maaklerile pöörab.
„Jah. Seda ma ju üritangi sulle selgitada: me arvame, et kurjategija on ikka veel korteris.”
4. peatükk
Tõde on see, et kui röövel alla andis, pääsesid kõik pantvangid korraga vabaks, maakler ja kõik ta kliendid. Üks politseinik valvas trepikojas korteriukse taga, kui nad välja läksid, nad sulgesid enda järel ukse, nii et see läks lukku, ja liikusid rahulikult trepist alla välja tänavale, istusid seal oodanud politseiautodesse ja sõitsid sealt minema. Politseinik korteriukse taga ootas, kuni ta kolleegid trepist üles tulid. Üks läbirääkija helistas röövlile. Kohe pärast seda tungis politsei korterisse, ainult avastamaks, et see on tühi. Rõduuks oli lukus, kõik aknad kinni ja muud moodi sealt välja ei saanud.
Selleks ei pidanud üldse Stockholmist olema, et võrdlemisi kähku taibata: keegi pantvangidest aitas röövli põgenema. Või siis röövel ei põgenenudki.
5. peatükk
Hea küll. Üks mees seisis sillal. Mõtle nüüd sellele.
Ta oli ühe kirja kirjutanud ja posti pannud, lapsed kooli viinud, üles piirdele roninud ja seal seisnud ja alla vaadanud. Kümme aastat hiljem võttis läbikukkunud pangaröövel kaheksa inimest ühel korteriesitlusel pantvangi. Sillalt näeb selle korteri rõdu.
Sinuga pole sellel kõigel muidugi midagi pistmist. Kuigi natuke siiski. Sest sa oled ju tavaline kena inimene? Mida sina oleksid teinud, kui oleksid näinud kedagi seal sillapiirdel seismas? Seal ja sel hetkel pole õigeid ja valesid asju, mida öelda, eks? Sa oleksid teinud lihtsalt mida iganes, et veenda seda meest mitte hüppama. Sa isegi ei tunne teda, aga see on meile vaistlikult kaasa antud, et me ei saa lasta isegi võhivõõrastel end ära tappa.
Nii et sa oleksid üritanud temaga rääkida, tema usaldust võita, panna teda sellest mõttest loobuma. Sest ka sinul on olnud hing haige, on olnud päevi, mil sul on nii väga valutanud need kohad, mida röntgenipilt ei näita, et sul pole jätkunud sõnu, kirjeldamaks seda isegi inimestele, kes sind armastavad. Sügaval sisimas, mälestustes, mida me ehk iseendilegi keelame, teavad paljud meist, et erinevus meie ja selle sillamehe vahel on väiksem, kui me tahaksime. Enamikul täiskasvanutel on tõeliselt musti hetki, isegi päris õnnelikud inimesed pole kogu aeg nii kuramuse õnnelikud, tead ju küll. Nii et sa oleksid üritanud teda päästa. Kogemata võib oma elu lõpetada, aga hüppamiseks tuleb otsus teha. Tuleb kusagile kõrgele ronida ja samm ettepoole astuda.
Sa oled kena inimene. Sa poleks niisama pealt vaatama jäänud.
6. peatükk
Noor politseinik puudutab sõrmeotstega laupa. Tal on seal lapserusika suurune muhk.
„Kuidas sa selle said?” küsib maakler ja paistab väga soovivat veel midagi lisada selle kohta, kas see on ikka muhule õige koht.
„Sain millegagi vastu pead,” mühatab politseinik, vaatab oma paberitesse ja küsib: „Kas kurjategija näis olevat harjunud laskerelvi kasutama?”
Maakler naeratab üllatunult.
„Sa mõtled … püstolit?”
„Jah. Kas ta tundus närviline või paistis ta olevat varemgi püstolit käes hoidnud?”
Politseinik soovib oma küsimusega välja uurida, kas maakleri arvates võib röövlil olla näiteks sõjaväeline taust. Kuid selle asemel vastab maakler rõõmsalt: „Oo ei, see püstol polnud üldse päris!”
Politseinik vahib teda kissis silmadega, suutmata nagu otsustada, kas naine teeb nalja või on naiivne.
„Miks sa niimoodi arvad?”
„Kohe oli näha, et see on mänguasi! Mina arvasin, et kõik said sellest aru?”
Politseinik silmitseb maaklerit mõnda aega. Ta ei teegi nalja. Politseiniku pilgus vilksatab kröömike sümpaatiat.
„Nii et sa ei … kartnudki?”
Maakler raputab pead.
„Ei-ei. Ma sain aru, et olukord pole päriselt ohtlik, eks. See röövel poleks iial kellelegi viga teinud.”
Politseinik silmitseb oma märkmeid. Ta mõistab, et naine ei saanud aru.
„Kas soovid midagi juua?” küsib ta kaastundlikult.
„Ei, aitäh. Sa juba küsisid seda,” vastab maakler muretult.
Politseinik otsustab talle siiski klaasi vett tuua.
7. peatükk
Tõde on see, et ükski pantvangis olnud inimestest ei tea, mis juhtus pärast seda, kui nemad vabaks lasti, ja enne seda, kui politsei korterisse tungis. Pantvangid istusid juba all tänaval autodesse ja viidi jaoskonda, kui politseinikud trepikotta kogunesid. Siis helistas eriläbirääkija (kelle ülemuste ülemus oli Stockholmist kohale saatnud, sest stockholmlased paistavad olevat veendunud, et ainult nemad oskavad telefoniga rääkida) röövlile – lootuses, et too tuleb omal algatusel ja ilma relvata korterist välja. Kuid röövel ei vastanud. Selle asemel kostis püstolipauk. Kui politseinikud korteriukse lahti murdsid, oli juba liiga hilja. Elutuppa sisenedes astusid nad vereloiku.
8. peatükk
Politseimaja puhkeruumis kohtub noor politseinik vanema politseinikuga. Noor võtab vett, vanem joob kohvi. Nende suhe on keeruline, nagu sageli eri põlvkondadest politseinike vahel. Karjääri lõpus otsitakse mõtet, selle alguses eesmärki.
„Terekest!” hüüatab vanem.
„Tere-tere,” vastab noorem tõrjuvalt.
„Pakuksin sulle hea meelega kohvi, aga sa vist ikka veel ei joo seda?” muigab vanem politseinik, nagu oleks tegu mingisuguse puudega.
„Ei joo jah,” vastab noorem, nagu keelduks ta inimlihast. Vanemal ja nooremal pole toidu ja joogi koha pealt kuigi palju ühist, tegelikult üleüldse mitte millegi koha pealt ja see põhjustab korduvaid konflikte, kui nad lõunaajal samas politseiautos istuvad. Vanema politseiniku lemmikroog on bensiinijaamavorst
