toit, vetikad ja mererohi ja toores kala, ta, kurat, arvab vist, et on erakvähk”. Ühele meeldib kohv, teisele tee. Üks vaatab töö ajal kella, et näha, kas lõunaaeg on varsti käes, teine vaatab lõuna ajal kella, et näha, kas saab juba varsti uuesti tööle minna. Vanema meelest on politseitöös kõige olulisem teha seda, mis on õige, noorema meelest on kõige olulisem teha seda, mis on korrektne.
„Kindel? Sa võid saada sellefrappuccino või mis see oligi, ma isegi ostsin seda sojapiima, mitte et ma tahaks teada, keda kuradit nad selle saamiseks lüpsnud on!” naerab vanem mürinal, kuid vaatab samal ajal murelikult nooremat.
„Mmm,” vastab noorem, olemata sõnagi kuulanud.
„Kas selle maakleri ülekuulamine läheb hästi?” hõikab vanem, hääle järgi võiks arvata, et ta küsib naljaga, sest ta ei soovi paljastada, et tegelikult ta hoolib.
„Kenasti!” kinnitab noorem, kellel on üha raskem oma ärritust varjata, ja üritab ukse poole põgeneda.
„Ja sul on kõik okei?” küsib vanem.
„Jah, mul on okei!” ohkab noorem.
„Ma mõtlen, et pärast seda, mis juhtus, kui sa tahad kellegagi …”
„Mul on okei,” kinnitab noorem.
„Kindel?”
„Kindel!”
„Kuidas sellega …” osutab vanem peaga noorema muhule.
„Hästi, pole probleemi, ma pean nüüd minema.”
„Ahah. Ahah. On sul selle maakleri ülekuulamisel järsku abi vaja?” küsib vanem ja üritab naeratada, ilma et vaataks samal ajal murelikult noorema politseiniku kingi.
„Saan hakkama.”
„Ma võin appi tulla küll.”
„Ei, aitäh!”
„Kindel?” hõikab vanem, kuid vastuseks kõlab ainult täiesti kindel vaikus.
Kui noorem on kadunud, jääb vanem üksi puhkeruumi kohvi jooma. Vanemad mehed teavad harva, mida noorematele öelda, kui nad neist hoolivad. Raske on sõnu leida, kui tegelikult tahad öelda: „Ma näen, et sul on valus.”
Põrandal, kus noorem politseinik seisis, on nüüd väikesed punased jäljed. Tal on kingad ikka veel verised, ta pole seda veel märganud. Vanem politseinik teeb nõudepesulapi märjaks ja nühib ettevaatlikult põrandat. Sõrmed värisevad. Võib-olla noorem ei valetagi, võib-olla on tal tõesti kõik okei. Aga vanemal küll veel ei ole.
9. peatükk
Noor politseinik astub tagasi ülekuulamisruumi ja asetab veeklaasi lauale. Maakler vaatab talle otsa ja mõtleb, et mees näeb välja selline, kes avab õllepudeleid huuletubakatoosi abil. Mitte et selles midagi halba oleks.
„Aitäh,” ütleb maakler kõhklemisi, vaadates veeklaasi, mida ta pole palunud.
„Ma pean veel mõned küsimused esitama,” vabandab end noor politseinik ja võtab kätte kortsus paberilehe. See näeb välja nagu lapse joonistus.
Maakler noogutab, aga ei jõua suud avada, enne kui uks ettevaatlikult avaneb ja vanem politseinik sisse lipsab. Maakler märkab, et mehe käsivarred on ülakeha kohta pisut liiga pikad, nii et kui ta kohvi maha ajaks, kõrvetaks ta oma jalgu alles allpool põlvi.
„Tere … tere! Mõtlesin ainult vaadata, kas siin oleks abi tarvis …” ütleb vanem politseinik.
Noorem politseinik pööritab silmi.
„Ei! Aitäh! Nagu ma sulle just ütlesin, on kõik kontrolli all.”
„Ahah. Ahah. Tahtsin ainult abi pakkuda,” üritab vanem.
„Ei, ei, no kur… ei! See on uskumatult ebaprofessionaalne! Sa ei tohi niimoodi keset ülekuulamist sisse marssida!” kähvab noorem.
„Ahah, vabandust, tahtsin ainult küsida, kui kaugele sa jõudnud oled,” sosistab vanem, nüüd piinlikkust tundes ja suutmata oma muret varjata.
„Hakkasin just joonistuse kohta küsima!” nähvab noorem, otsekui oleks tema juures suitsulõhna tuntud ja ta väidaks, et hoidis ainult korraks sõbra suitsu.
„Kellelt küsima?” küsib vanem.
„Maaklerilt!” pahvatab noorem ja osutab maaklerile.
See innustab maaklerit kahjuks kohe toolist püsti kargama ja kätt ette sirutama.
„Mina olen maakler! Kinnisvarabüroost KOHT!”
Maakler teeb teatraalse pausi ja muigab, ise endaga kirjeldamatult rahul.
„Oi issand, jälle hakkab …” ohkab noorem politseinik, samal ajal kui maakler võtab hoogu ja huilgab:
„Kus on sinu õige KOHT?”
Vanem politseinik vaatab nooremale küsivalt otsa.
„Ta on kogu aeg ainult sellest rääkinud,” teatab noorem, pöidlad kulmudel.
Vanem politseinik piidleb kissis silmi maaklerit, tal on tekkinud selline harjumus, kui ta kohtab arusaamatuid inimesi, ja terve pikk elu katkematut kissitamist on tekitanud ta silmade alla masinajäätist meenutava naha. Maakler, kellele on ilmselgelt jäänud mulje, et esimesel korral läksid tema sõnad neil kõrvust mööda, selgitab palumata: „Saad aru? Kinnisvarabüroo KOHT, kus on sinu õige KOHT? Saad aru? Sest alati tahetakse kõige paremat KOH…”
Vanem politseinik taipab, naeratab isegi tunnustavalt, kuid noorem suunab nimetissõrme maaklerile ja liigutab seda tema ja tooli vahet edasi-tagasi.
„Istu!” ütleb ta sellise hääletooniga, mida kasutatakse ainult laste, koerte ja maaklerite puhul.
Naeratus kaob maakleri näolt. Ta istub kohmakalt. Vaatab kõigepealt ühele ja seejärel teisele politseinikule otsa.
„Vabandust. Ma olen esimest korda politseis ülekuulamisel. Te ei hakka seda … teate küll … tegema seda hea ja halva politseiniku asja nagu filmides, eks? Ei ole nii, et üks teist läheb välja kohvi tooma, samal ajal kui teine peksab mind telefonikataloogiga ja karjub: KUHU SA LAIBA PEITSID?”
Maakler naerab närviliselt. Vanem politseinik naeratab mokaotsast, kuid noorem ei naerata mitte põrmugi, nii et maakler jätkab veel pisut närvilisemalt: „Ühesõnaga, ma tegin nalja. Enam pole ju isegi telefonikatalooge, mis te selle asemel peaksite võtma? Peksma mind tahvelarvutiga?”
Ta hakkab kätega vehkima, illustreerimaks tahvelarvutipeksu, ja karjub häälega, mis on politseinike oletust mööda maakleri nägemus politseinike keelekasutusest: „Oi kurat, ma kogemata laikisin nüüd oma eksi pilti Instagramis! Känssel! Känssel!”
Nooremat politseinikku ei paista see lõbustavat, maakleri ilme muutub murelikuks. Vanem politseinik kallutab
