selle joonistusega on?” küsib maakler.
„Jah, nagu ma hakkasin just ütlema, enne kui mind katkestati: me leidsime selle joonistuse trepikojast ja arvame, et äkki kaotas selle kurjategija. Me tahaksime, et sa …” alustab noorem, kuid vanem katkestab teda.
„Aga kas sa temaga püstolist rääkisid?”
„Ära sega vahele!” nähvab noorem.
Mille peale vanem laiutab käsi ja pomiseb: „Jajah, jajah, vabandust, et ma olemas olen.”
„See polnud päris! No see püstol! See oli mänguasi!” pistab maakler kärmesti vahele.
Vanem politseinik heidab üllatunud pilgu naisele, seejärel nooremale, enne kui toob kuuldavale sosina, mida ainult teatud vanuses mehed sosinaks peavad: „Kas sa pole … talle rääkinud?”
„Mida rääkinud?” küsib maakler.
Noorem politseinik ohkab ja voldib joonistuse kokku, hoolikalt, nagu oleks tal joonistuse asemel peos vanema kolleegi nägu.
Siis pöördub ta maakleri poole:
„Jah. Ma ühesõnaga tahtsin just selleni jõuda … Kui kurjategija oli sinu ja teised pantvangid vabastanud ja me olime teid jaoskonda toonud …”
Vanem politseinik katkestab teda abivalmilt: „Kurjategija, röövel, eks! Ta lasi ennast maha!”
Noorem politseinik surub sõrmed tugevasti vaheliti, et need ei läheks vanemat kägistama. Ta ütleb midagi, aga maakler ei kuule: tema kuulmekäigud on juba täis monotoonset mürinat, see kasvab üle raginaks, šokk halvab ta närvisüsteemi. Tükk aega hiljem võiks ta vanduda, et kui ta istus, krabistas vihm vastu akent, olgugi et ruumil polnud aknaid. Ta vahib politseinikke, alalõug rippu.
„Nii et … püstol … oli siis …” saab ta üle huulte.
„See oli päris püstol!” kinnitab vanem politseinik.
„Ma …” alustab maakler, aga suu on liiga kuiv, et sõna suust saada.
„Näe, võta vett!” pakub vanem politseinik, nagu oleks ise selle toonud.
„Aitäh … ma … aga kui püstol oli päris, siis oleks ju kõik võinud … surma saada!” sosistab ta ja joob, tagantjärele hirmunult. Vanem politseinik noogutab söakalt, võtab noorema käest märkmed ära ja hakkab ise tindipliiatsiga ülestähendusi tegema.
„Võib-olla hakkame kogu selle ülekuulamisega algusest peale?” pakub vanem abivalmilt, mille peale noorem teeb väikese pausi, et minna koridori ja taguda kulme vastu seina.
Ukse paugatus paneb vanemat võpatama. See sõnade asi on raske, kui oled vanem ja tahad kellelegi nooremale lihtsalt öelda: „Ma näen, et sul on valus, see teeb mulle valu.” Noorema politseiniku kingad on jätnud tooli alla põrandale hüübinud vere väikesed pruunikaspunased plekid. Vanem vaatab neid muserdatult. Just sellepärast ta ei tahtnudki, et tema poeg politseinikuks hakkaks.
10. peatükk
Esimene, kes kümme aastat tagasi meest seal sillal nägi, oli teismeline poiss, kelle isa soovis, et ta otsiks endale uued unistused. Siis oleks poiss võinud ehk teisi appi oodata, aga kas sina oleksid oodanud? Kui su ema oleks kirikuõpetaja ja isa politseinik, kui sa oleksid üles kasvanud iseenesestmõistetava teadmisega, et kõiki tuleb aidata, kui saab, ja kedagi ei jäeta maha, kui see pole just möödapääsmatu?
Ei .
Nii jooksiski teismeline poiss sillale ja hõikas meest ja mehe tähelepanu hajus. Teismeline poiss ei teadnud, mida teha, seetõttu hakkaski ta ainult … rääkima. Üritas mehe usaldust võita. Panna teda astuma kaks sammu tagasi, mitte üks edasi. Tuul krabistas pehmelt nende jopedega, õhus oli vihma hõngu ja nahk aimas juba talve, poiss üritas leida sõnu selle kohta, kui palju on asju, mille nimel elada, isegi kui päris nii ei tundu.
Piirdel seisval mehel oli kaks last, ta ütles seda teismelisele poisile. Võibolla sellepärast, et poiss meenutas talle neid. Poiss palus, igas tähes paanika: „Palun ära hüppa!”
Mees vaatas talle rahulikult otsa, peaaegu kaastundlikult, ja vastas:
„Kas sa tead, mis on igale lapsevanemale kõige hullem? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiigega vastu pead sai. Me ei lase neid ööpäevade kaupa silmist, aga siis loeme ÜHT sõnumit ja otsekohe on kõik meie parimad hetked väärtusetud. Ükski inimene ei lähe psühholoogi juurde rääkima kõikidest neist kordadest, kui nad ei saanud lapsena kiigega vastu pead. Lapsevanemaid defineeritakse ebaõnnestumiste kaudu.”
Teismeline poiss ei saanud vist aru, mida see tähendab. Tema käed värisesid, kui ta üle sillapiirde alla vaatas ja surma teekonda nägi. Mees naeratas talle põgusalt ja astus pool sammu tagasi. Sel hetkel tundus see kõige tähtsama asjana maailmas.
Siis rääkis mees, et tal oli päris hea töö, et ta käivitas päris heas seisus ettevõtte, ostis päris ilusa korteri. Et ta investeeris kõik oma säästud kinnisvarafirmade aktsiatesse, et ta lapsed saaksid veel natuke paremad töökohad ja veel natuke ilusamad korterid, et neil oleks vabadus mitte muretseda, et nad ei peaks iga õhtu kurnatult uinuma, kalkulaator pihus. Sest see on lapsevanema töö: olla õlad. Need, mille peal lapsed saavad väiksena istuda, et maailma näha, mille peal suurena seista, et pilvedeni küündida, mille vastu nad saavad nõjatuda, kui juhtuvad kõhklema ja vankuma. Nad usaldavad meid, see on muserdav vastutus, sest nad pole veel aru saanud, et tegelikult me ei tea, mida me teeme. Niisiis tegi mees seda, mida kõik teisedki: tegi näo, nagu teaks. Kui lapsed küsisid, miks kaka on just pruun ja mis saab pärast surma ja miks jääkarud pingviine ei söö. Siis said nad suureks. Vahel unustas ta selle hetkeks ja üritas neil peaaegu käest kinni võtta. Issand, kuidas nad häbenesid. Tema ise ka. Raske on selgitada kaheteistaastasele: kui sa väike olid ja mina liiga kiiresti kõndisin, jooksid sa mulle järele ja võtsid mul käest kinni ja need olid parimad hetked mu elus. Sinu sõrmed mu peopesas. Enne kui sa teada said, mis kõik mul ebaõnnestunud oli.
Mees tegi head nägu, kõige juures. Kõik majanduseksperdid tõotasid talle, et kinnisvarafirmade aktsiad on kindel investeering, sest kõik ju teavad, et kinnisvara ei kaota iial väärtust. Ja siis ikkagi kaotas.
Maailmas algas finantskriis ja üks New Yorgi pank läks pankrotti ja sealt väga kaugel ühe hoopis teise riigi väikeses linnas elas üks mees, kes kaotas kõik. Ta nägi silda oma kabineti aknast, kui ta lõpetas telefonikõne oma advokaadiga. Oli varahommik, aastaaja kohta ikka veel ebatavaliselt soe, kuigi õhus oli vihma hõngu. Mees viis lapsed autoga kooli, nagu poleks midagi juhtunud. Tegi head nägu. Ta sosistas neile kõrva, et armastab neid, ja ta süda murdus, kui nad silmi pööritasid. Siis sõitis ta vee äärde. Peatas auto kohas, kus parkimine oli keelatud, jättis võtmed süütelukku ja läks sillale ning ronis piirdele.
Kõike seda rääkis ta teismelisele poisile, ja siis teadis muidugi ka teismeline poiss, et kõik saab korda. Sest kui piirdel seisev mees leiab aja, et rääkida võhivõõrale, kui väga ta oma lapsi armastab, ei kavatse ta ju mingil juhul päriselt hüpata.
Ja
