ruumis sees ja ta emal oli muidugi õigus: nad poleks kunagi pidanud isaga koos tööle hakkama, sellest tuleb ainult tüli majja. Ta ei kuulanud, kunagi ju ei kuula. Ema vaatas mõnikord pojale otsa, kui ta oli väsinud või kaks klaasi veini joonud ja seetõttu ära unustanud, et kõiki tundeid tuleks talitseda, ja ütles: „On päevi, mil ma tunnen, et sa pole kunagi päriselt sealt sillalt tagasi tulnud, kullake. Et sa ikka veel üritad seda meest päästa, kuigi see on praegu sama võimatu kui toona.” Võib-olla on see tõsi, ta ei jaksa süveneda. Tal on ikka veel samad õudusunenäod, kümme aastat hiljem. Politseikool on lõpetatud, ta teeb ühe vahetuse teise järel, pikad päevad, töö jaoskonnas, mille eest ta on saanud nii palju kiita, kõikidelt peale isa, veel pikemad päevad, nii palju tööd, et ta hakkas vabu päevi vihkama, tuikuvad hommikused jalutuskäigud koju, esikus ootavate arvekuhjade ja tühja voodi, unerohu, alkoholi juurde. Neil öödel, mis tundusid eriti talumatud, läks ta välja jooksma, kümneid kilomeetreid pimedas ja külmas ja vaikuses, jalad üha kiiremini vastu asfalti mütsumas, aga mitte kunagi nii, nagu ta üritaks kusagile jõuda või midagi võita. Mõned mehed jooksevad nagu jahimehed, tema tormas nagu saak. Kurnatusest tühi, koperdas ta lõpuks koju tagasi, läks tööle, hakkas otsast peale. Mõnikord aitas magamajäämiseks viskist, headel hommikutel piisas ärkamiseks jääkülmast dušist, vahepealsel ajal tegi ta mida iganes, et tuimastada naha ülitundlikkust. Lämmatas nutu juba ribikontide all, tükk maad enne seda, kui see jõuab kurku ja pisarakanalitesse. Aga kogu aeg: ikka samad õudusunenäod. Tuul, mis krabistas jopega, tuhm kaapiv heli, kui mehe kingad piirdelt alla libisesid, poisi karje vee kohal, see ei kõlanud ega tundunud tema hääle moodi. See oli vaevukuuldav, šokk oli liiga kõikehõlmav ja kurdistav, senimaani on.
Täna oli ta esimene politseinik, kes pärast vangide vabanemist ja lasu kuulmist uksest sisse läks. Tema oli see, kes tormas läbi elutoa, üle verise vaiba ja tõmbas rõduukse lahti, seisis seal väljas ja vahtis meeleheitlikult üle piirde, sest ükskõik kui ebaloogiline see kõikidele teistele ka ei tundunud, oli tema esimene reaktsioon ja suurim hirm: „Tema hüppas ka.” Aga seal all polnud midagi peale ajakirjanike ja uudishimulike naabrite, kes kõik vahtisid läbi mobiiltelefonide üles tema poole. Röövel oli jäljetult kadunud ja politseinik seisis üksinda rõdul. Ta nägi sealt silda. Nüüd seisab ta politseijaoskonna koridoris ega suuda end sundida isegi kingi verest puhtaks pesema.
12. peatükk
Õhk liigub läbi vanema politseiniku kõri sellise korinaga, nagu võib kuuldavale tuua raske mööbliese, mida lohistatakse üle krobelise puupõranda. Ta hingab nina kaudu, nii et suuõõnes kajab, pärast teatud vanuse- ja kaalunumbrit märkas ta, et selline hääl tekkis, otsekui muutuksid vanad hingetõmbed raskemaks. Ta naeratab häbelikult maaklerile.
„Mu kolleeg, ta … ta on mu poeg.”
„Aa!” noogutab maakler, otsekui tahaks öelda, et tal on samuti lapsed, või vähemalt et tal võib-olla ei ole lapsi, aga et ta on nende kohta maaklerikoolitusel ühest õppematerjalist lugenud. Tema lemmikud on need, kellel on loodusvärvides mänguasjad, sest need sobivad kõigega.
„Mu naine ütles, et koos töötamine pole hea mõte,” tunnistab politseinik,
„Ma saan aru,” valetab maakler.
„Ta ütles, et ma hakkan liigselt kaitsma. Et ma olen nagu see kivi hauduv pingviin, kes ei suuda mõista, et muna on kadunud. Ta ütles, et lapsi ei saa elu eest kaitsta, elu tabab meid kõiki.”
Maakler kaalub, kas teha, nagu ta mõistaks, kuid eelistab olla aus.
„Mida ta sellega mõtles?”
Politseinik punastab.
„Ma ei tahtnud … äh, minust on muidugi tobe siin istuda ja sinuga sellest lobiseda, aga ma ei tahtnud, et mu poeg politseinikuks hakkaks. Ta on liiga tundlik. Ta on liiga … hea. Saad aru? Kümme aastat tagasi jooksis ta ühele sillale ja üritas ühele mehele mõistust pähe panna, et too alla ei hüppaks. Ta tegi kõik endast oleneva, KÕIK endast oleneva! Aga mees hüppas siiski. Kas sa saad aru, mida see inimesega teeb? Mu poeg … ta tahab alati kõiki päästa. Ma mõtlesin, et pärast seda ta äkki enam ei taha politseinikuks saada, aga läks vastupidi. Ta tahtis seda äkki rohkem kui kunagi varem. Sest ta tahab inimesi päästa. Isegi pätte.”
Maakleri rinnakorv kerkib ja vajub peaaegu märkamatult.
„Sa mõtled röövlit?”
Vanem politseinik noogutab.
„Jah. Kui me sisse tulime, oli korter verd täis. Mu poeg ütleb, et röövel sureb, kui me teda õigel ajal ei leia.”
Maakler näeb politseiniku ripsmete all värelevast kurbusest, mida see talle tähendab. Mees kraabib küüntega lauaplaati ja lisab sunnitud ametlikkusega:
„Pean sulle meenutama, et kõik, mida sa siin ülekuulamisel räägid, salvestatakse.”
„Sain aru,” lubab maakler.
„On väga tähtis, et sa mõistaksid. Kõik, millest me siin räägime, kantakse protokolli ja teised politseinikud saavad seda lugeda,” jätkab mees.
„Kõik saavad lugeda. Selge pilt.”
Kokkuvolditud paberi, mille noorem politseinik lauale jättis, teeb vanem nüüd ettevaatlikult lahti. See on joonistus, autoriks laps, kes on oma vanuse kohta kas väga andekas või ülimalt andetu, sõltuvalt täiesti vanusest. See paistab kujutavat kolme looma.
„Kas see tuleb sulle tuttav ette? Me leidsime selle trepikojast, nagu öeldud.”
„Kahju küll,” ütleb maakler ja paistab tõesti sedamoodi, nagu tal oleks kahju.
Politseinik sunnib suunurgad ülespoole.
„Minu kolleegid ütlevad, et siin on vist ahv ja konn ja hobune. Kuigi minu meelest on see siin rohkem kaelkirjak kui hobune. Tal pole ju saba! Kaelkirjakutel pole vist saba? Ühesõnaga, mina pakun kaelkirjakut.”
Maakler hingab sügavalt sisse ja ütleb nii, nagu naised ikka ütlevad meestele, kelle meelest ei peaks nende puudulikud teadmised küll kunagi takistama surmkindlatele järeldustele jõudmist.
„Sul on kindlasti õigus.”
13. peatükk
Tõde on see, et mitte sillalt hüpanud mees ei pannud poissi soovima politseinikuks saada. Hoopis teismeline tüdruk, kes seisis samal piirdel nädal aega hiljem, pani teda seda tahtma. See, kes ei hüpanud.
14. peatükk
Kohvitass läheb vihaga lendu. See tuhiseb otse üle mõlema kirjutuslaua, aga tsentrifugaaljõu ettearvamatul mõjul püsib kogu vedelik sees, kuni tass täie hooga vastu kohe koorekohvikarva värvuvat seina kildudeks puruneb.
Politseinikud vahivad tõtt, üks häbenedes, teine kohkunult. Vanema politseiniku nimi on Jim. Noorema politseiniku, tema poja nimi on Jack. See politseijaoskond on liiga väike, et need kaks saaksid teineteist vältida, nii et lõpuks sattusid nad sama kirjutuslaua eri pooltele, kumbki oma arvutimonitori taga kõigest poolenisti varjatud, sest nüüdsel ajal seisneb politseitöö kõigest kümnendiku ulatuses reaalses politseitöös ja ülejäänud aeg kulub ülesmärkimiseks, mida täpselt selle politseitöö ajal tehti.
Jim
