kuna ema meenutuste kohaselt olla ma teatanud, et kui mind hakatakse lasteaeda viima nagu miskit nannipunni, siis ma keeldun sinna minemast. Esialgu saatis ema mind nüüdse Hiltoni hotelli juures oleva ristmikuni ja vaatas, kas ma ikka üle Lomonossovi tänava saan, aga kui ta nägi, et kõik kulgeb kenasti, siis pani ta mulle korterivõtme paelaga kaela ja ütles kasvatajatele, et ma võin õhtul ise lasteaiast koju minna. Kuna ma ei ulatunud võtmega koduukse sneprit avama, siis oli meil ukse taga telliskivi, mis mu pikkust sobival määral kasvatas.
Ega mul oleks põhjust kõigest sellest pajatada, kui ema poleks mulle rääkinud, kuidas ma põhjustasin Pärna tänava lasteaia ajaloo suurima paanika, karta on, et isegi suurema kui selle lasteasutuse hoone karniisi allapudenemine 2011. aastal. Nimelt avastasid kasvatajad, et keset kena novembrikuist päeva oli lasteaia mänguväljakult osa lapsi haihtunud nagu tina tuhka. Hirmunud pedagoogid korraldasid hoovis mänginud laste ülekuulamise ning said teada, et Olav oli kutsunud grupi oma rühmakaaslasi endaga kaasa, näidanud neile ette sobiliku aiaaugu, kust väiksed nagamannid läbi pugesid, ning edasi ei teadnud enam keegi, kuhu nad kadusid. Hullunud kasvatajad kammisid läbi kõik ümberkaudsed tänavad ja hoovid ning helistasid ka mu emale, kes üritas koos vanaemaga välja mõelda, kuhu ma küll lastega võisin kaduda. Aga enne kui nad selle välja peilisid, jõudsin mina koos oma semudega juba tagasi lasteaeda, ikka vana tuttava aiaaugu kaudu. Hiljem selgus, et ma olin viinud oma lähedasemad sõbrad enda juurde koju, et neile näidata, kui kihvti plekist veoauto ma olin hommikul sünnipäevakingiks saanud. Ema ütleb siiani, et tal pidi süda seisma jääma, kui ta kuulis, et ma olin korraldanud lasteaiast suuremat sorti põgenemise. Samas ta aga ei mäleta, et see oleks lasteaia juhtkonna poolt mingeid erilisi ekstsesse kaasa toonud. Ju see vaikiti maha, sest keegi ei oleks tahtnud tunnistada, et osa lapsi on keset kena talvepäeva omapäi linna peale jalutama läinud.
Ema on meenutanud, et natuke aega pärast seda, kui ma hakkasin lasteaias käima, nõudsin endale suure taskuga põlle. Vanaema imestas, kust selline soov, sest kodus olin ma keeldunud põlle kandmast. Mõistatus lahenes, kui mu uue põlle taskust leiti suur ports kuivanud putru.
Kohvikann ja Sinilind
Kuna meie kaubandustöö eesrindlased läksid hommikul tööle ja saabusid koju alles hilja õhtul, siis mingeid ühiseid perelõunaid või õhtusööke meil argipäeviti polnud – enamasti vaatas igaüks ise, mida külmkapist hamba alla sai. Kui aga saabus nädalalõpp, siis tuli kas Kristil või minul hommikul suure raske käsiveskiga kohviube jahvatada, mis täitis kogu meie väikse köögi mõnusa aroomiga. Seejärel pandi vesi pliidile keema ning varsti oligi suur kannutäis kanget kohvi tõmbamas. Seejärel kutsus vanaema kohvile ka naabriprouad, mis nägi välja nii, et Helmi tagus suure supikulbiga vastu köögiseina ja hüüdis: „Proua Rätsep! Kas kohv juba joodud?” ja sai enamasti vastuseks: „Ei veel! Kohe tulen!” Seejärel hakkasid prouad kohvitades ilmaasju arutama, mille juures polnud mul mõtet istuda, kuna vanaema oli mulle juba ammu õpetanud, et „suurte inimeste jutu vahele räägib laps siis, kui kana pissib”. Sest olgugi et vanaema Helmi oli lahke südamega, pidi meil siiski kord majas olema, nii nagu ka tema kaupluses, mida ta kindlal käel juhatas.
Aga lisaks suurele toidupoele oskas vanaema juhtida ka autot, mille rariteetse ostuloa ta oli tööeesrindlasena saanud. Talvel ta sõita ei julenud, aga kui lumi ära sulas ja ilmad läksid soojaks, siis aeti helesinine Moskvitš 407 hoovi peal olevast pehkinud puukuurist välja ja mindi autoga sõitma. Ema kutsus meie Moskvitši Sinilinnuks ning suhtus temasse kui elusolendisse: patsutas hellalt Mosse poritiiba ning ütles ikka, et „noh, Sinilinnuke, vii meid nüüd kenasti kohale!” Enamasti võttis too kohalejõudmine päris palju aega, sest meie naispere oli kuskilt teada saanud, et autoga sõites tuleb vahepeal kumme jahutada. See protseduur nägi välja nii, et Sinilind peeti kinni, katsuti käega rehve ning nenditi, et need on „väga tulised”. Seejärel laotati kraavipervele laiali tekk, otsiti välja termos ja võileivad ning oodati rehvide jahtumist. Lapsed korjasid metsa all lilli ning daamid rääkisid ära kõik jutud, kuni sohver teatas, et „kummid on nüüd kenasti maha jahtunud” ja sõit võis jätkuda. Tänapäeval kõlab see kõik muidugi veidralt, aga noil aegadel oli eraauto nii uus asi, et iga päev tõi uudiseid hobiautojuhtide imelistest seiklustest. Meiegi vanaema ei saanud kord autoga kuidagi liikvele, sest mootor suri kogu aeg välja, kuni appi saabunud tuttav automees seletas talle, et enne liikuma hakkamist tuleb käsipidur maha võtta. Samas sõitis aga meie peretuttav Simon Levin oma Moskvitš 401-ga Pärnust Tallinna ja kurtis kogu pika sõidu aja, et auto liigub väga vaevaliselt. Remonditöökojas selgus, et tal oli juba Pärnus käsipidur peale ununenud, nii et Tallinna jõudes oli piduriklotsidest järele jäänud vaid mälestus. Selle peale arvas lugupeetud advokaat, et autojuhtimine on tema jaoks liiga keerukas värk ning müüs oma Mosse mu tädimehele Aleksander Glikmanile, kes maksis 400 rublast 270 kohe ära, aga ülejäänu hiljem osamaksetena, sest rohkem tal raha lihtsalt polnud.
Olav Sinilinnu roolis.
Linnapoiss maal
1960. aastal otsustas mu ema Pirita kaupluse juhatamise sinnapaika jätta ning põrutas koos oma uue kallima Erichiga elama maale, kus nad asusid pidama ETKVL-i Nabala kauplust, mis asus Tallinnast umbes 20 km kaugusel. See oli pisike pood, mille linnast tulnud profid kiirelt üles putitasid ja mille pööningule poepidajatele eluruumid ehitati. Küllap müüs ema külarahvale kõikvõimalikku vajalikku kraami, aga millegipärast on mulle jäänud mulje, et tol ajal oli maapoe kõige olulisem funktsioon tagada elanike püsiv varustamine viinaga. Viinamüük ei lõppenud isegi siis, kui kaupluses inventuuri tehti – uks oli küll kinni ja ema luges koos onu Erichiga konservipurke ja jahukotte üle, aga avatud akna juures istus kuueaastane kaupmees, viinakast ja rahakarp jalge ees, et rahuldada külaelanike baasvajadusi. Enamasti sõideti viina järele kas traktori või kombainiga ning peagi olid mul kõik Nabala kandi mehhanisaatorid suured sõbrad. Eriti hästi klappisin ma Roodla Aarnega, kes võttis mind teinekord ka põllule kaasa ja lasi mul seal võimsaid masinaid roolida. Kord pani ta mind viljakoristuse ajal kombaini rooli, lõi oma motikale hääled sisse ja ütles: „Hoia nüüd siit otse selle puu peale, ma käin ruttu poes ära!” Küll ma siis kartsin, et äkki ta ei jõua selleks ajaks tagasi, kui ma suure põllu teise serva jõuan ja peaksin hakkama kombaini ümber keerama, millega ma poleks eales hakkama saanud. Aga õnneks naasis Aarne õigeks ajaks ja keeras kombaini nina vastupidises suunas ning siis ma sain jälle rooli hoida. Kui ema sellest kuulis, lubas ta Aarne peajagu lühemaks teha, aga seekord jäi minu suurele sõbrale peanupp ikka alles.
Meenutus ajast, mil Mart Laar polnud veel Eesti põllumajandust tuksi keeranud.
Kuna ma olin kõikide traktoristidega suur semu, siis veetsin ma suure osa päevast kaupluse lähedal töökojas, nii et sealsed nõgininad hakkasid mind lõpuks hüüdma masinapargi direktoriks. Ma võtsin seda nii tõsiselt, et hakkasin „ülemusena” mehaanikute tulemisi ja minemisi kaustikusse kirja panema, mis tegi esialgu kõigile nalja, aga vaid seni, kuni see jõudis kolhoosiesimees Lumi kõrvu. Kuulnud, et ma registreerin tema töötajate tööletulekut, tegi ta mulle ettepaneku, et ma jagaksin oma kaustiku andmeid temaga, lubades mulle vastutasuks kolhoosi aiandist nii palju tomateid, kui ma jaksan süles ära viia. Mul lõid esialgu silmad särama, aga siis selgitas Roodla Aarne mulle koputamise varjukülgi, mille peale ma teatasin seltsimees Lumile, et ma olen otsustanud oma arvepidamisest loobuda.
Sealsamas Nabalas tegin ma ka oma elu esimese suitsu, õigemini paberossi, kui ma ühel heal päeval avastasin prügikastist terve kastitäie niiskust saanud paberossipakke, mille pakend oli inventuuri ajal meelega rikutud, et neid ei saaks enam müüki panna. Panin salamahti sületäie pakke hõlma alla, lootes need poole hinna eest
