head kraami ka ise trepi all proovida, aga Belomorkanal oli nii kange, et kui tuppa jõudsin, kukkusin ristselili pikali ja hakkasin meeletult oksendama. Kuna mul oli suitsuhais juures, siis saadi kohe aru, milles asi, ja lõpuks leiti trepi alt ka mu salaladu üles. Kui ma siis lolli peaga üles tunnistasin, et ma ei kavatsenud kogu seda laari ise ära suitsetada, vaid tahtsin Türanühkiga äri teha, siis sain korraliku koosa, sest kuigi pakid olid ära visatud, oli nende müümine sisuliselt vargus ja pealegi selgitati, et teise inimese nimetamine sellise nimega ei ole viisakas. Mis pani mind huvi tundma, et mida see nimi siis ikkagi tähendab.
Paraku jäi mu kolhoosnikukarjäär üürikeseks, sest 1961. aasta sügisel ootas mind kool ja vanaema ei tahtnud kuuldagi, et poiss kuhugi maakooli pannakse. „Olav läheb Tallinna 21. Keskkooli ja jutul lõpp!” ütles vanaema ning nii ei jäänudki emal muud üle, kui anda mind linna Helmi hoole alla, makstes minu kulude katteks iga kuu kindla summa. ”
Raua kooli poiss
Kuna me elasime Tallinnas algul Pronksi ja seejärel Gogoli (nüüd Raua) tänaval kooli vastas, siis oli vanaemal algusest peale selge, kuhu poiss õppima läheb. Aga kui tuli koolimineku aeg, siis see nii lihtne polnudki, sest 1961. aastal moodustati Nikolai Vassiljevitš Gogoli nimelise Tallinna 21. Keskkooli esimene inglise keele eriklass ning sinna võeti õpilasi vastu katsetega. Nii käisin minagi koos vanaemaga kooli direktori Artur Tiki kabinetis, kus mul lasti ajalehest tähti ja numbreid ette lugeda ning oldi üllatunud, et ma suutsin ka päris pikki sõnu kokku veerida. Läbisin oma elu esimese eksami muretult ning tagantjärele tuleb mul oma vanaemale tänulik olla, et ta mind just inglise keele klassi otsustas panna. Sealt omandatud inglise keel on mind hilisemas elus palju aidanud.
Ega ma oma koolipõlve algusest suurt mäleta. Ema jutu järgi olin ma väga elava fantaasiaga poiss ning luuletasin aeg-ajalt igasugust jama kokku. Kui lastelt küsiti koolis, mis loomi nad näinud on, siis oli üks näinud koera, teine siga ja kolmas lehma, aga kui järg minuni jõudis, siis teatasin loomulikult, et mina olen ka karu näinud. Õpetaja hakkas siis pärima, et küllap ma nägin teda loomaaias, aga mina olevat seletanud üksipulgi, kuidas ma koos jahimehest vanaisaga metsas käisin ja seal karu nägin, kusjuures jutustus olnud nii detailne ja usutav, et õpetaja ei kahelnud hetkegi, et ma räägin tõtt. Alles ükskord hiljem, kui vanaema kooli kutsuti ja vanaisast juttu tuli, siis kuulis õpetaja, et mu vanaisa elab juba ammu vanaemast lahus Mustlas ning vähe sellest, et ta pole jahimees, pole ta ka poisiga kunagi metsas käinud.
Aga ega ma tembutanud ainult koolis, vaid aeg-ajalt ikka kodus ka. Ema meenutab, et mul oli kombeks võtta kätte mõni paks raamat ja teha nägu, nagu ma oskaksin seda lugeda. Istusin tähtsa näoga tugitoolis, libistasin silmadega üle ridade ja kui olin jõudnud viimase täheni, siis keerasin asjalikul ilmel lehte. Ja nii tundide viisi. Kord tulid vanaemale külalised ja nägid, kuidas ma Balzaci kogutud teoseid „lugesin”. Hiljem olla daamid linna peal tuttavatele muljetanud, et see Veljema Helmi lapselaps on küll geenius – poiss käib alles esimeses klassis, aga istub tundide viisi tugitoolis ja loeb „Isa Goriot’d”.
Klassipilt. Mina ülemises reas paremalt esimene, klassi kõige väiksem poiss, juuksed sassis nagu Boris Johnsonil. Foto Epp Asperi erakogust.
Moviestar
Minu elu esimene leping, mis tõi mulle sisse üüratu summa – 340 rubla. Avasin enda nimele hoiukassas arve ja panin raha sinna 3% koguma.
Filmi „Ühe katuse all“ peaosades särasid Ita Ever ja Rein Aren. Mina olin nende poeg, kes hoidis rohkem kolhoosiesimehest isa poole.
Vaevu sain ma esimeses klassis õppimisega alustada, kui kooli ilmusid filmimehed, kes otsisid osatäitjat Tallinnfilmi uude mängufilmi „Ühe katuse all”. Mul pole aimu ka, kuidas see juhtus, et nad sadade kandidaatide hulgast just mind välja valisid, kuid fakt on see, et emale pandi lauale leping, kus oli must valgel kirjas, et Olav Osolin kohustub täitma Priit Arro rolli kunstilises filmis ja Tallinnfilm maksab talle selle eest 340 rubla. See oli tol ajal väga suur raha. Põhiline osa võtetest oli planeeritud 1962. aasta suvele, mil mul oli koolivaheaeg, aga kuna osa kaadreid taheti filmida ka sügisel, siis läks vanaema kooli direktori Artur Tiki käest uurima, kuidas too suhtuks sellesse, kui tema kooli vastsest kasvandikust saaks filmistaar. Direktor oli kuuldust lausa vaimustatud ning kinnitas, et kool ei tee mulle mingeid takistusi. Kuna ema elas tol ajal veel Nabalas, siis otsustati, et minu saatjaks saab filmivõtete aegu vanaema Helmi, kellele Tallinnfilm maksis selle eest palka 65 rubla ja korvas ka elamiskulud. Kui vajalikud dokumendid olid alla kirjutatud, siis anti mulle korralikult kokku köidetud filmistsenaarium, mis oli kirjutatud Hans Leberechti jutustuse „Ühes majas” ainetel ning kujutas linnast saabunud noore kolhoosiesimehe võitlust vanade stagneerunud kolhoosnikega. Põhilistes rollides särasid Rein Aren ja tema naist kehastanud Ita Ever ning mina olin siis nende väike poeg, kes isa võitlust toetas ja sellele kaasa elas, samas kui maaelus pettunud naine tahtis tagasi linna kolida. Välisvõtted toimusid Viljandi lähistel Navestis, kust filmi kunstnik Rein Raamat leidis ühe vana taluhoone, millest sai filmis meie kodu. Tol ajal tehti Eestis veel filme nii nagu Hollywoodis: kui oli vaja midagi ehitada, siis ehitati, kui oli vaja tuult, siis toodi kohale suur lennukimootor ja tekitati tuul – aega ja raha kokku ei hoitud. Nii näiteks ehitati keset võtteplatsi tohutult kõrge puust torn, mille otsa monteeriti toasein koos aknaga, et näitleja saaks aknast korraks välja vaadata. Kui oli vaja pumbaga kaevu, siis toodi kaev, veeti üle platsi veetorud ning Elsa Ratassepp saigi kaamera ees vett pumbata just selles kohas, mille režissöör oli määranud. Saunastseeniks ehitati vana aida alla ehtne leilisaun, kus mul tuli seista kaamera ees ihualasti ja lasta endale lõputult vett pähe valada. Usutavasti on see üldse esimene full frontal nudity stseen, mis Eesti filmi ajaloos eales vändatud. Tänapäeval oleks selline asi kindlasti keelatud, aga tol ajal olid veel inimesed normaalsed ja pedofiilid ei luusinud kinouste ees, nagu nad nüüd luusivad internetis. Filmi osatäitjatest jättis mulle kõige säravama mulje noor Viiu Härm, kellesse ma vist tõsiselt armusin. Igatahes tema malbe naeratus ja kumerad rinnad on mul siiani silme ees.
Filmis olen saunas ihualasti, aga siia ei julenud ma päris paljast pilti panna. Muidu keelatakse äkki raamat ära.
Mäletan, et ma kutsusin tädi Viiu ühe võttepäeva lõpuks järve äärde jalutama, lubades talle näidata oma lutsuviskamise oskust, ja ta lubaski tulla, aga kui õhtu kätte jõudis ja Viiust polnud jälgegi, siis sain teada, et mu südamedaam oli läinud Viljandisse restorani õhtut veetma. Loomulikult olin ma seda kuuldes murtud mees. Kui ma sellest aastaid hiljem Viiule pajatasin, siis polnud tal mõistagi toonane lugu meeles, aga näe, minul on see südames siiani.
Kuna režissöör Igor Jeltsov ja operaator Mihhail Dorovatovski muudkui ootasid ja ootasid ilmekaid pilvi ja sättisid kogu aeg sündmusi ringi, siis kippusid filmivõtted venima ning tagatipuks sadas veel keset suurt sügist ka paks lumi maha. Nii saigi film sootuks teistsuguse lõpu kui algselt planeeritud. „Ühe katuse all” esilinastus 1963. aasta alguses, mõni aasta hiljem põgenes režissöör Jeltsov Londonit külastades Läände, kõik tema filmid keelati ära ning nii jäi ka minu osatäitmine arhiiviriiulile tolmuma, mistõttu täiskasvanuks saanuna ma ei teadnudki, kui hästi või halvasti ma näitlemisega hakkama sain. Pärast Eesti taasiseseisvumist hakkas ETV vanu kodumaiseid filme jälle näitama ning 1995. aastal kutsuti mind telestuudiosse, et ma „Ühe katuse all” tegemisest koos Viiu Härmi, Rein Raamatu ja teiste tegijatega muljetaksin. Üritasin siis ka filmi ära vaadata, kuid kuna see oli jube igav
