saab lapsed korralikult üles kasvatada. Pealegi on saabunud teised ajad ning see, mida omal ajal peeti loomulikuks, pole nüüd enam kombeks.
Õde
Kuigi Kristi oli formaalselt mu poolõde, sest meil oli ühine ema, aga erinevad isad, siis pidasin mina teda ikka pesuehtsaks õeks. Kuna me elasime suurema osa oma elust koos ema ja vanaemaga, siis polnud isadel meie silmis kuigi suurt tähtsust. Küll aga mängis olulist rolli suur vanusevahe, kaheksa aastat, mis tähendas, et koos me ei mänginud, või kui, siis ainult kaarte. Kõige lahedam päev oli siis, kui õde otsustas koolist poppi teha ja peitis end hommikul pööningule, et oodata, kuni ema ja vanaema tööle lähevad. Enne seda kloppis ta mu kraadiklaasi 37,5 peale, mis oli paras palavik selleks, et mind ilma arsti kutsumata koolist koju jäetaks. Kui õhk oli puhas, tuli Kristi pööningult alla ja me hakkasime turakat taguma. Mõnikord liitus meiega ka Kristi sõbratar Pilvi ning siis mängisime me kolmekesi Bismarcki, milles ma treenisin end nii kõvaks käpaks, et suutsin endast kaheksa aastat vanemaid tüdrukuid võita.
Kui ma olin väike, siis pidi Kristi mind hoidma, mille eest ma palusin hiljem oma õelt vabandust. Foto Kalev Savi erakogust.
Kristi oli nii ilus tüdruk, et ajas paljudel poistel pea sassi. Foto Kalev Savi erakogust.
Paraku ei jätkunud seda naudingut kauaks, sest tasapisi hakkasin ma aru saama, et kaardimängust märksa suuremat huvi tundis mu õde poiste vastu. Iga kord, kui ma kaardipaki välja otsisin, teatas Kristi, et tal on linnas miski kutiga kokkusaamine. See käis mulle jubedalt närvidele, eriti veel siis, kui Kristi armus kõrvuni Kaasanis elavasse Volodjasse, kes oli Tallinnas käies tema südame vallutanud. Kristi komponeeris tundide viisi oma vankast kallimale venekeelseid kirju ning istus kokkulepitud ajal Toompeal vene kiriku trepil, sest Volodja oli kirjutanud, et samal hetkel istub tema Kaasani kuulsa pühakoja trepi peal ning siis saavad nende mõtted taevas kokku. Selline jama käis mulle rämedalt pinda ja seepärast otsustasin ma salamahti protsessi sekkuda, visates kõik meie postkasti saabunud Kaasani postitempliga kirjad prügikasti. Mõistagi hakkas õde peagi kurtma, et Volodja ei kipu enam tema kirjadele vastama, mille peale ma nentisin kurvalt, et „äkki on tal keegi teine”. Selle peale muutus Kristi veelgi nukramaks, aga paralleelselt sellega hakkas kahanema ka tema Venemaa-suunaline armutuhin.
Vaevu olime Volodjale saanud öelda „до свидания”, kui platsis oli juba uus pähkel – Mati. Õnneks oli too merekooli kursant vahetevahel mitu kuud laeva peal praktikal ja siis oli meil rahu majas, aga paraku vaid seni, kuni kinno saabus Prantsuse film „Cherbourg’i vihmavarjud”, sest millegipärast resoneerus see muusikaline armastuslugu totaalselt Mati poolt kaldale jäetud Kristi hingelise seisukorraga. Ma ei mäleta, kui mitu korda Kristi filmi vaatamas käis, aga ainuüksi koos minuga tegi ta seda vähemalt viis korda, kusjuures kinno meelitas ta mind lubadusega, et mängib siis minuga kaarte. Nii ma istusingi taas Oktoobri kino rõdul, saal läks pimedaks, muusika hakkas mängima ja õde lörinal nutma. Mul oli alati mitu taskurätikut kaasas, mida ma talle järjepannu ulatasin. Kui „Cherbourg’i vihmavarjud” lõpuks ekraanilt kadus, saabus madrus Mati ühel päeval emalt Kristi kätt paluma. Õde kattis lõunalaua ega kõssanudki emale, mis plaan tal Mati lõunalekutsumisega tegelikult oli, aga kuna ma olin selle läbi hammustanud, siis korraldasin lauas korraliku skandaali, mille peale Mati tõttas mind jõuliselt korrale kutsuma, püüdes sel moel oma tulevasele ämmale meele järele olla. Ema kasutas sülle kukkunud võimaluse kohe ära ja tõstis sõnaka peigmehe ukse taha. Õde nuttis endal silmad peast välja ja ähvardas minema kolida, aga mul hüppas süda vargsi rõõmust, sest mõneti ootamatult olin ma suutnud säilitada status quo.
Ühel päeval tuli aga nagu välk selgest taevast uudis, et õde Kristi on loonud suhte temast jupi jagu vanema mehega, kes parajasti lahutas oma abielu. Kuna tegu oli ühe Eesti esimese atleetvõimlejaga, kelle biitseps oli sama jäme kui minu reis, siis pidasin targemaks oma nina õe asjadesse rohkem mitte toppida ning lugesin missiooni lõppenuks. Kristi sai endale perekonnanimeks Savi ja kolis meilt minema, aga ma käisin neil üsna tihti külas, sest kuulnud, et ma olen kaardimängu fänn, kutsus jõujuurikas mind õhtuti nende poole Bismarcki mängima. Ülejäänud vaba aja veetis ta garaažis motikat putitades, sest abiellumise puhul oli ta hankinud oma Jawale külgkorvi, kuhu mu tüsedavõitu õeraas vaevu sisse mahtus. Mulle tegi too vaatepilt hirmsasti nalja, aga õemehe maitse kohaselt pidigi inimesel kondi peal korralikult liha olema ning kuna minul seda nappis, siis kamandas ta mind ühel päeval koos endaga trenni. Kui me saabusime Tõnismäele jõusaali, siis paisutas seal parajasti musklit ka Eesti supertõstja Jaan Talts, kes oli toonud hunnikutes medaleid erinevatelt tiitlivõistlustelt ning kellest sai esimene poolraskekaallane maailmas, kes vinnas kolme tõste kogusummas sirgetele kätele 500 kilogrammi. Kari mehemürakaid vaatas aupaklikult, kuidas suur kangelane mööda saali rahulikult ringi jalutab ning aeg-ajalt mängeldes mõnd harjutust teeb. Õemees Kalev käis samuti Taltsiga juttu tegemas ja tutvustas talle ka mind kui oma noort sugulast, aga paraku ei teinud see mu meelt rõõmsaks, sest kohe selgus, et minusugune kilu ei jaksanud isegi kõige väiksemate ketastega kangi üles vinnata. Nii tuligi mul üle elada tõeline alandus, kus mu kangilt võeti kettad maha ning kästi hakatuseks vaid kangi ennast tõsta. Ilmsesti jättis too õhtu minusse nii masendava jälje, et ma pole rohkem kunagi oma elus üle jõusaali ukse astunud, ehkki asja formaalselt võttes võin väita, et olen koos Jaan Taltsiga rauda sikutanud.
Kristi koos oma abikaasa Kalev Saviga, kes tahtis ka minust atleetvõimlejat teha. Paraku see tal ei õnnestunud. Foto Kalev Savi erakogust.
Pätist pasunamees
Nii nagu kõik tolleaegsed õpilased, astusin ka mina oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks. Ma ei mäleta, et mul oleks sellega seoses olnud miskit hingepiina ja ka kodus ei olnud see kuigivõrd kõneaineks. Tol ajal tundus, et pioneeripõli on üldine standard, millele vastu seista pole vähimatki mõtet ega võimalust. Selge see, et punast kaelarätti ma vabatahtlikult kaela ei pannud ja kooliuksest väljudes sai see kohe koolikotti pistetud, aga samas polnud mul näiteks midagi punaseks võõbatud skaudimängude vastu, mille käigus õpiti metsa telki püstitama ja ühe tikuga lõket süütama. Suviti saadeti mind Saadjärve äärde Kukulinna pioneerilaagrisse, mis oli kahepoolne rõõm: ema sai must kuuks ajaks lahti, samal ajal kui mulle meeldis laagrielu nii hästi, et ma oleksin tahtnud seal mitu vahetust järjest olla.
Kukulinna pioneerilaagris. Pasunamees Osolin teises reas paremalt kolmas.
Saatuslik 6. klassi tunnistus, millel korralikkuse kohal number 2.
Tallinna 21. Keskkooli direktor Artur Tiki.
Võltsitud tunnistusega pioneer Kübassaare kokkutulekul 1967. aastal.
Sealsamas Kukulinnas leidsin ma ka esimese tõelise armastuse, milleks oli vaskpasun, ametliku nimega fanfaar. Tol ajal oli pioneerilaagris kombeks, et kõiki tähtsamaid sündmusi saatis fanfaristi tuutu-luutu: hommikul heisati sellega lippu, lõuna ajal kutsuti sööma ning õhtul aeti magama. Iga tegevuse jaoks oli oma kindel signaal ning pärast pisukest proovimist selgus, et ma suutsin neid
