rel="nofollow" href="#fb3_img_img_e9020994-7364-5d6f-9ed1-280e1e39cbf1.jpg"/>
Kuigi ansambli The Beatles liikmetel ulatusid juuksed napilt kõrva peale, peeti neid siinpool raudset eesriiet pikkade juustega lõngusteks, kellega ei tohtinud nõukogude koolinoor mingil moel sarnaneda. Foto: Pictorial Press, Alamy, Vida Press.
Kui sa 60ndatel bussi astusid, nii pikad juuksed peas, siis imestasid vanamutid alatihti: „Ei tea, kas see on poiss või tüdruk?”
Kui ma rääkisin koolis sõpradele, kui vingeid laule ma naabripoisi juures kuulsin, teatas mu klassivend Vello Laani, et tema tuttavatel Kadrioru kuttidel on punkris magnetofon koos suure hulga moekate biitlauludega. Ühel heal päeval juhataski Vello mind ühe Köleri tänava maja keldris asuvasse „staapi”, hoiatades ette, et kui võmmid peaksid punkrile haarangu tegema, siis tuleb kohe akna kaudu jalga lasta. Kuigi punkriasukad olid meist palju vanemad, suhtusid nad meiesugustesse nolkidesse heatahtlikult, nähes, kui lummatud me olime nende magnetofonist ja lintidest. Peagi olime me nendega juba nii suured sõbrad, et poisid usaldasid minu kätte isegi oma lauliku, kuhu nad olid kuulmise järgi välismaiseid laulutekste üles tähendanud. Loomulikult kribasin ma kõik need tekstid ringi oma kaustikutesse, millest mõned on kummalisel kombel mul siiani alles. Kui ma vaatan sinna talletatud The Beatlesi, The Rolling Stonesi jt tolleaegsete tippbändide laulutekste ja võrdlen neid originaalidega, siis on näha, et Köleri tänava punkris polnud inglise keele oskus kiita ning küllap polnud kehva kvaliteediga salvestistelt kõik sõnad alati kuulda, aga ometigi istutasid need laulud ja tekstid mulle üha kindlamalt pähe surmkindla mõtte: ka mina pean saama endale magnetofoni, ükskõik mil viisil!
Vana laulik. Kui The Beatlesi „Only You” tekst on veel kuidagi originaali kanti, siis Crispian St. Petersi laulust „The Pied Piper” on saanud „I’m a Pipe-Piper” ja esitaja on jäänud mõistatuseks. Coca-Cola kontuurpudelit pole ma ilmselt selleks hetkeks veel näinud.
Mutt tuleb appi
Mutiks kutsuti minu isapoolset vanaema, kelle õige nimi oli Ida Osolin ja kes hoidis mind sama hellalt kui vanaema Helmi, kellega ma päevast päeva koos elasin. Ida kohta pajatati erinevaid legende, millest kõige vingem oli see, et ta on leidlaps, kes nopiti üles Vändra jõge pidi allavoolu ujuvast pesukorvist. Seepärast polnud tal passis ka isanime, ehkki teda hüüti mõnikord Ida Ivanovnaks, mis tegi asja veelgi salapärasemaks. Alles mõni aasta tagasi sain ma Geni kaudu teada, et tegelikult oli Ida Vändra kandi preili Juli Pippari vallaslaps, kes sai Jaan Osolini nimelise tegelasega poja ja tütre. Sealt siis ongi pärit mu perenimi Osolin, mis on eestindus tammepuule viitavast läti Ozoliņšist. Jaan jättis Ida maha ja purjetas järgmise naise juurde ning seepärast ei kuulnudki ma Mutilt kogu tema eluaja jooksul vanaisa kohta ühtki sõna ja ega ma osanud ka ise küsida, sest teenager
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
