tundub igal juhul väga loogiline Masingu väide, et vangiviidud eksulantide eesmärgiks oli saada tagasi oma maad ja varad. Et olukord nende tagasitulekul oli konfliktne või suisa plahvatusohtlik, on samuti loogiline, sest oma “esiisade maadele” tulid tagasi deporteeritute järglased, kes aga kohtasid siin vahepeal maad kasutama asunud “esiisade” järglasi. Tagasitulijad vajasid legitimatsiooni ja tegid kõik, et saabuda Juudasse Pärsia kuninga poolt volitatud isikutena. Vajadusel ilmselt ka võltsiti dokumente, nt. on praeguseks üsna kindel, et Pärsia kuninga Kyrose edikti tekst VT-s (Esr. 1,2–4) on võltsing.[40] Muuseas, Eesti enda 20. saj. ajalugu pakub ohtralt võrdlusmaterjali, mille abil meile selgitada VT ajaloo ja ajalookirjutuse probleeme. Teame, kuidas ja mil määral võltsiti “õige ajaloo” huvides Nõukogude ajal; teame, milline erinevus võib tekkida kõigest 50 aasta jooksul kodu- ja väliseestlaste vahel; teame, milliseid ületamatuid probleeme põhjustab kinnisvara natsionaliseerimine ja tagastamine.
Masingut toetavad paremate ja selgemate alternatiivsete allikate puudumisel mitmed Nh. peatükid, kust selgub näiteks, et Jeruusalemma müüri taastamine ei kulgenud valutult, et sel oli vastaseid (Nh. 3,33–4,17; 6), ning kus räägitakse ülempreestreist (Eljasib), kes ei käitu puhtale kultusele kohaselt (Nh. 13,4–12), ja suurnikest, kes kiusavad rahvast taga (Nh. 5). Me ei tea Esra ja Nehemja raamatute põhjal kahjuks täpselt, millised olid need probleemid tegelikult ja kui suur oli nende ulatus, ent võime kindlad olla, et probleemid olid.
Veel on selge, et kohalikud juudalased ja deporteeritud ei tarvitsenud olla üksmeelel Juuda viimaste kuningate ja nende õukondadega seoses. Muidu oma hinnangutes üsna ühtlases Deuteronomistlikus Ajalooraamatus ähmastub pilt muuhulgas just viimaste kuningate Sidkija ja Joojakini puhul. Üheks põhjuseks on paradoksaalsel kombel deuteronomistliku ajaloopildi vaatepunkti ajaline lähedus kirjeldatavale – eksiiliaeg ise –, teiseks on aga ilmselt õiguslikud vaidlused või eri parteid. Hilisemal ajal VT tekstide tendentslikkus süveneb veelgi. Masingul on tuline õigus, kui ta ütleb: “Lihtsaim ja häbematuim viis oli otsene võltsimine. Muistsed prohvetid pandi rääkima asjust, mis alles V saj. olid akuutsed. Nõnda pandi Jeremija ülistama sabatit (Jr. 17,19–27), mis Nehemja päevil vajaline; pandi ta kiitma legitiimse Joojakini eksulante illegitiimse Sidkija omadest paremaiks (Jr. 24) hoolimata sellest, et Jeremija oli Joojakini vastu” (“Prohvetluse saatus V sajandil”).
Ka religioosses plaanis on silmnähtavaid probleeme. Loogiline on Masingu põhjal arutleda umbes nii: kui prohvetid kritiseerivad paljuski jeruusalemlasi, siis kritiseerivad nad ühtlasi ebajumalakultust ja seega polüteismi monoteismi seisukohalt. Kui Masing väidab, et maarahvas oli vastupidiselt linnale religioossem, siis tähendab see VT mõttes: monoteistlik. Polüteistist jeruusalemlasele polnud eksiilis olles kohalike jumalate omaksvõtt probleem, nagu ka eksiilist tagasi pöördudes Jahve omakstunnistamine Juudas. Et viis, kuidas seda tehti, oli polüteisti oma, mitte monoteisti, ja et Jahvet kasutati oma huvides ära, siis äratas see tõeliselt religioossetes proteste, ja uued konfliktid olidki alguse saanud.
Eksiilijärgset aega peetakse tänapäevase juutluse kujunemise alguseks. See tähendab aga ka religiooni formaliseerumise ja dogmatiseerumise tunnistamist vastaval ajal. Loogiline on siinjuures, et vabal prohvetlusel pole sellistes kindlates raamides enam kohta ning asemele astub kirjatundjate institutsioon. Olemasolevat kuulutust ja seadust saab nüüd vaid tõlgendada, mitte uut luua. Jeesuse ajaks olid välja kujunenud mitmed religioossed või religioossed-poliitilised parteid, mis tegelesid just tõlgendamise küsimustega.
Kõige selle taustal pole vist vaja enam kahelda Masingu väites, et eksiilijärgses Juudas eksisteeris mitmeid koolkondi, religioosseid parteisid, mis ei tarvitsenud omavahel läbi saada, ja mis tõlgendasid kuulutust ning ajalugu erinevalt. Miks on see kõik meie jaoks oluline, kui põhiosa VT-st räägib hoopis varasematest aegadest? Nimelt mõjub Masing oma küsimuseasetustega tänapäeval vägagi aktuaalselt, sest huvi eksiilijärgse Juuda ajaloo suhtes on jõudu kogumas. Redaktsiooni- ja traditsiooniloolistes vaidlustes on selgeks saanud, et suurem osa VT kirjandusest on välja kujunenud just pärast eksiili ja mitte aegadel, mida VT ajaloolises kirjanduses põhiliselt kirjeldatakse.[41] On mõistetud, et esmalt loeme me VT tekstikohtadest välja midagi vastava koha kirjutaja ajast ja suhtumisest, ning siis alles midagi aja kohta, mida ta kirjeldab. Me loeme VT-st kaudses mõttes eksiilijärgset ajalugu. Raskus seisneb selles, et VT tekstid on väga mitmekihilised ning kohati lausa konglomeraadid. Siit millegi eraldamine ja järelduste tegemine on täppistöö, mida Masing suurepäraselt oskas. Võime olla talle tänulikud, et ta üldse pakub välja mingi rekonstruktsiooni, sealjuures veel nii tervikliku. Selle rekonstruktsiooni suurim väärtus seisneb selles, et meil on vähemalt midagi, mida kritiseerida, midagi, mis pakub laiatarbeteooriatele alternatiivi.
Võttes kokku ülalkirjutatut, tuleb tõdeda, et Masing kuulub nende teadlaste hulka, kes juhinduvad oma eksegeetilistes või religiooniloolistes töödes homo religiosus’est kui fenomenist. See omakorda on põhjuseks kasutatava võrdlusmaterjali rohkusele ning geograafilis-ajalisele ulatusele. Masing eristub suurest hulgast VT teadlastest seeläbi, et kui tavaliselt üks teadlane ei suuda haarata nii palju keeli ja mõtteilmasid, et piisavalt tõestada oma väiteid, siis Masing tundub olevat õnnestunud kombinatsioon erakordsest erudeeritusest, teoloogist selle sõna kõige tõsisemas mõttes ning fantaasiast ehk julgusest kombineerida ebatraditsioonilist. Masingus oli veel seda 19. sajandi teadlast, kes tavatses ühele küsimusele vastamiseks kõik vastavad VT kirjakohad või paralleelide puhul terminite kasutamise sugulaskeeltes läbi uurida. Piisab pelgast pilgust üle-eelmise sajandi piibliraamatute kommentaaridesse, et saada aru kaasaegse teaduse filoloogilisest jõuetusest nende pühendunud teadlaste kõrval, kes juba ülikooli astudes valdasid klassikalist ladina, kreeka ja heebrea keelt. Tänapäeval viitsitakse selliseid süvaekskursse tihti teha vaid tellimuse peale.
Masingut võib süüdistada ülepingutatud psühhologismis, subjektiivses lähenemisviisis nii auväärsetele tekstidele nagu seda on erinevad pühakirjad. Ometi, ei ole vist maailmas olnud teadlast, kes suudaks olla absoluutselt neutraalne. Ei suutnud ka Masing, ega vist tahtnudki. Ta on alati tunnistanud, et tema uurimisobjektid lähevad talle korda. Masingu lugemine on jõuline kogemus, paljudele isegi äratav. Seda olenemata teksti iseloomust või viimistletuse astmest.
Küllap on käesolev kogumik innustuseks paljudele tegutsevatele või tulevastele teadlastele, sest Masingu käsitlusviisi avarus ning julgus, eelkõige aga lugematu hulk ääretult huvitavaid ideid pakuvad aastakümneteks uurimismaterjali. Tänaste ja homsete uurijate üheks ülesandeks Eestis on Masingu teooriate kontrollimine ning neile hinnangu andmine. See on väljakutse, meie originaalne võimalus maailmas ja meie kohus Masingu ees.
Urmas Nõmmik
____________
1. Masingust kui VT teadlasest on seni kirjutatud vähe, kui UT teadlasest veel vähem. Teada on ta rohkem oma õpilastele, kes küll õnneks on temast kirjutanud, nt.: Toomas Paul. “Juhatus Uku Masingu juurde” – Akadeemia 1989, nr. 5, lk. 1006–1023; “Uku Masing kui teoloog ja religioonifilosoof” – Looming 1989, nr. 9, lk. 1269–1275; Kalle Kasemaa. “Uku Masing semitistina” – Keel ja Kirjandus 1995, nr. 11, lk. 721–732, vt. ka retsensiooni “Teoloogi raamat maailma kohta” – Keel ja Kirjandus 1994, nr. 6, lk. 378–382. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas on 1997. a. oma magistriväitekirja Masingu sõjaeelsetest VT-alastest töödest kaitsnud Andres Gross (“Uku Masing Vana Testamendi teadlasena Tartu Ülikoolis 1926–1940”), tema artiklit “Uku Masingu üliõpilastööd” võib lugeda Usuteaduslikus Ajakirjas 2002, nr. 1, lk. 3–32. Suurepärase faktoloogia ning tausta Uku Masingule Lähis- ja Kaug-Ida asjatundjana esitab ka Martin Hallik oma dissertatsioonis “Tartu Ülikooli õppejõudude ja kasvandike osast humanitaarorientalistikas (1802–1940)” – Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 4 (eriti lk. 211–215).
