on liiga mõnus,
kipub elu reostama.
Kuidas teha nii, et iga
hetk võiks olla pühalik?
Vaid sandaalid jalas valgel
väljal seista üha siis,
kui on vaikind viimne tehas,
ajalugu lõppenud.
Kuidas elus nõnda teha,
et näeks surmas sõpra uut?
Midagi sa ära karda,
koidab lõpu hakatus.
Seal, kus jõgi tasa voolab,
ees on tapatalgud ju.
Pärast sõda
Boriss Pasternaki ainetel
„Need on ainult koerad,” ütleb mees –
tema töö on kaitsta, keelata.
Hõbedase lagendiku peegel
hundiulgu ei saa neelata.
„Tulen varsti, minge teie ees,”
isa lubab, julgustades meid.
Alistunult lähemegi teele,
püüdes tema silmist sädemeid.
Sillavaremetest üle jõe.
Linn on õige ammu kustunud.
Vihmad pesnud kivipuru nõest.
Lagendikul keldri mustad suud.
Teise aasta varasuvel punab
liivanõlval juba maasikaid.
Koormakilest koda mõtted suunab
ootusele – tuleks isa vaid.
Inimese jalad pole meri,
klaasikilde need ei rutju liivaks.
Nähes metsas teisi inimesi,
usume taas tulevikku viimaks.
Ainult hundid mäletavad isa.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
