>
Jaak Juske
Pelgulinna aja lood
Vaade Peeteli kiriku tornist Preesi tänavale.
© Jaak Juske ja Randvelt Kirjastus, 2016
Korrektor Sven Saun
Kujundaja Villu Koskaru
Kaanefoto: Silvia Pärmann
Fotod: Silvia Pärmann, Tõnu Tunnel (lk 96-97), Jaak Juske, Pille-Maris Arro, Mehis Helme, Jaan Elleri, Ardo Ingari, Toomas Lutteri, Aare Olanderi, Alar Mägi, Jaan Vali, Veigo Kukkuri, Ristiku põhikooli ja Pelgulinna gümnaasiumi kogust; Peeter Säre/ Eesti Arhitektuurimuuseum, 1991; Viktor Salmre/Eesti Rahva Muuseum, 1967; Tallinna Linnamuuseum; Ajaloomuuseum
Kaardid: Eesti Rahvusraamatukogu ja Alari Paluots
Kirjastaja on teinud kõik endast oleneva, et leida erakogude fotode autorid. Autoritel, keda pole siin nimetatud ning kelle fotosid on kasutatud, palume ühendust võtta kirjastajaga e-posti aadressil [email protected]
Trükitud trükikojas Greif
ISBN 978-9949-9732-9-3
e-ISBN 9789949740697
Eessõna
Päewaleht, 30. november 1913:
„Selle eest on aga huwitust ja omapärast Pelgulinnal. See on tõeste linn: oma kindlate müüridega, kraawide, wallide ja wahitornidega – mindagu waadatagu! Omal Õle, Heina ja muude „taimetoitliste” uulitsatega, oma „prospektiga”, millel uhke Tarabella nimeks. Pelgulinnas tunned ennast harilikust, igapäisest Tallinnast otsatult kaugel, koguni teises ilmas, iseäranis õhtul, kui läbi pimediku Tallinna tornid enam paistma ei ulata…”
Pelgulinn on Tallinna vana eeslinn. Tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agul. Üks tänase Tallinna 84 asumist.
Põhja-Tallinna linnaosa lõunaosas laiuv Pelgulinna asum piirneb kirdes Kalamaja asumi, põhjas Karjamaa asumiga, loodes Sitsi ja Pelguranna asumi, idas Merimetsa, lõunas Lilleküla ja Kassisaba asumi ja kagus Kelmiküla asumiga. Pelgulinnas elab 16 000 inimest (rohkem kui Rakveres, vähem kui Viljandis).
Pelgulinn piirneb kirdes ja läänes Kopli kaubajaamaga, kagus ja lõunas Paldiski maanteega, edelas endise Seewaldi suvemõisa ja idas Merimetsaga, loodes ja põhjas Ehte ning Kaera tänava taga asetseva raudteeriba või -valliga.
Vaade üle vanalinna Pelgulinnale 1918. aasta paiku.
Pelgulinn jaguneb kaheks. Sõle tänavast idapool asub asumi vanem osa, läänepoole jääb aga tervikuna 1960.–1970. aastatel rajatud nõukogudeaegne Pelgulinn, mis on sulandunud kokku Pelguranna piirkonnaga.
Varem polnud asumite piirid niivõrd täpselt paigas. Nii on Pelgulinna alla loetud ka mitmeid tänaste naabrite alasid. Näiteks 1932. aastal Paldiski maantee ääres nüüdses Lillekülas avatud pritsimaja tunti omal ajal Pelgulinna tuletõrjehoonena.
Miks ma Pelgulinnast kirjutan? Olen vanade Eesti linnade kujunemislugu uurinud ligi veerand sajandit. Tartu, Narva ja Pärnu ajaloo kõrval on mind eriti paelunud Tallinna ajalugu. Minu esivanemad on siin elanud juba 20. sajandi alguses. Toona ehitasid nad maja Härjapea tänava äärde. Kui Karl Marxi puiesteel, nüüdse Sõle tänava ääres elanud vanavanaisa Herbert 1991. aastal suri, tekkis väike paus, kus Pelgulinnas mitte ühtegi Jusket ei elanud. 2004. aasta sügisel ostsime aga perega endale kodu Taime ja Heina tänava nurgal asuvasse 1939. aastal ehitatud majja. Nii on Pelgulinn olnud juba tosinkond aastat minu kodu. Ja kodust on eriti hea kirjutada.
Samal ajal on Pelgulinna kolinud ka palju teisi uusi elanikke, keda nende koduasumi minevik huvitab. Ja eks ole ka põlistel pelgulinskitel tore oma lapsepõlvemaad meelde tuletada. Kuna selle kandi ajaloost pole tükk aega raamatut kirjutatud, oli aeg uue raamatu koostamine ette võtta.
Siin raamatus on koos need lood Pelgulinnast, mida olen pidanud oluliseks või põnevaks. Osa neist on ilmunud varem minu veebipäevikus. Erilist rõhku olen pannud asumi kujunemis- ja ehitusloole, samuti siin elanud inimeste tegemistele. Kuigi mõned suured Pelgulinna arengut mõjutanud tehased paiknesid asumi tänastest piiridest napilt väljaspool, tuleb viimaste olulisust arvestades neistki juttu. Kindlasti on aga vanal linnajaol veel palju lugusid varuks. Tegelikult võiks igast Pelgulinna majast või perekonnast omaette raamatu teha. Kõik lood ühte raamatusse lihtsalt ei mahu.
Kuna paljud Pelgulinna tänavanimed on tundmatuseni muutunud, sai lisatud väljavõtted 20. sajandi esimese kümnendi ja 1930. aasta linnakaardist. Raamatust leiab ka kümneid unikaalseid pilte omaaegsest Pelgulinnast. Fotod tänasest Pelgulinnast on tehtud maist oktoobrini 2016. Need kõik aitavad elustada linnaruumi. Lisaks on raamatu lõpus Pelgulinna asumi tänavate loend koos nende varasemate nimede ja linnakaardile kandmise ajaga.
Raamat ei ole teaduslik uurimus, seega puuduvad lugemise hõlbustamiseks viited. Peamise allikana olen kasutanud oma suure eeskuju, 2015. aastal lahkunud Robert Nermani ülidetailset raamatut „Pelgulinn” (Tallinn, 2000). Samuti ajakirjanduses, Postimehes ja Eesti Päevalehes ilmunud artikleid, internetis leiduvat infot ning minu erakogu materjale. Oluliseks olen pidanud tänaste ja kunagiste pelgulinlaste mälestuste kasutamist. Tänan südamest kõiki, kes mulle mälestuskilde või vanu fotosid saatnud on. Eriline tänu Saima Kallaule, Pille-Maris Arrole, Reet Valterile, Urve Buschmannile ja Tõnu Vennikasele.
Pühendan selle raamatu oma Pelgulinnas elanud esivanematele.
Pebre tänaval elava kunstniku Flo Kasearu üks projekt on oma majamuuseumi avamine kodumajas.
Rabad, metsad ja suvemõisad Haapsalu maantee ääres
Veel 150 aasta eest, 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi-poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkleri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.
Pelgulinna vanim hoonestus tekkis tolmuse Haapsalu ja Paldiski suunalise maantee äärde. Tallinna psühhiaatriahaigla vanimad hooned on kunagise Seewaldi (Merimetsa) suvemõisa ajast. 1960.–1970. aastatel ehitatud trollipargi kohal asus ülemöödunud sajandi keskpaigas Eestimaa kubermangu maamõõtjale Johann Heinrich Schmidtile kuulunud suvemõis, hiljem Baltika tellisetehas. Kahe suvemõisa vahel hipodroomi alal oli aga proua
