pisipõnn. Kohast, kus me surnud politseiniku kõrval põlvitasime, oli näha lapse prisket nägu, nagu see neil selles vanuses ikka on. Laps väänles nagu piinatud loom, kui mees ta üle rõduääre tõstis.
Nad olid kolmandal korrusel.
All oli vaid betoon.
Mees karjus midagi. Naine tema kõrval nuttis ja ilma tema poole vaatamata lõi mees teda musta püssipäraga otse näkku. Naine vaarus komistades tahapoole.
Korraga laps kukkus.
Naine kisendas.
„Tulistage ometi!” karjus keegi.
Mu kuklale väga lähedal kõlas üks raksatus ja otsekohe purskus rõdul oleva mehe kaelas olevast august veri. Ta ei kukkunud. Ta vaarus tagasi ja prantsatas läbi rõdu tagaosas oleva aknaklaasi. Kui ta oli silmapiirilt kadunud, mõtlesin ma, kui haprad me kõik oleme, kui kerge on meid murda, kui lähedal seisame hävingule.
Ja ma jooksin. Mu kingad libisesid jäisel, libedal rohul, palve Jumala abi järele tuli tahtmatult üle mu huulte. Mu käed olid langeva lapse jaoks ette sirutatud.
Kuid vahemaa meie vahel oli liiga suur, polnud lootustki, et ma jõuan ja laps aina kukkus.
2
Smithfieldi lihaturul oli vaikne.
Ma jalutasin turu suure kaare all, värisedes esimese jaanuari varajases loojangus, möödusin reast vanadest punastest telefoniputkadest ja tahvlist, mis tähistas William Wallace’i tapmiskohta. Kell polnud veel neligi pärastlõunal, kuid päike vajus juba Saint Pauli katedraali kupli taha.
Väljaku kaugemas küljes paiknesid poodide read. Pühade puhul olid need kõik suletud, kuid ühe poe kohal olevast korterist kostis muusikat. Viiulid, flöödid ja trummid mängisid pöörase kiirusega. Laul oli Sally MacLennane nimelisest tüdrukust. Iiri muusika. Rõõmus muusika. Arvatavasti The Pogues. Ühe suletud poe esiküljel olid aja jooksul kulunud värviga kirjutatud sõnad.
MURPHY & POJAD
Kodused ja kaubanduslikud torutööd ning kütteseadmed
Usaldusväärne ja töökindel
Ma läksin ümber nurga poe taha ja ronisin trepiastmetest korteriteni. Mõned majaelanikud olid juba oma kuusepuu välja visanud, kuid pidasid pidu Murphyde juures edasi. Võttis veidi aega, kuni nad kuulsid mind uksekella andmas, sest kellahelin segunes Shane MacGowani lauluga Sally MacLennanest, samuti nii täiskasvanute kui ka laste hüüetega.
Ukse avas mu tütar Scout. Viieaastane ja hingetu. Punapõskne. Ta tundis pidutsemisest suurt rõõmu. Temaga koos oli väike punapäine tüdruk Shavon, võib-olla aastake noorem, ja tüdruku väikevend Damon, lisaks Cavalier King Charlesi spanjel, kes erutusest hingeldas. Meie koera Stani taga nuuskis häbelikult rangjalgne must krants, alles kutsikas, keda ma ei olnud varem näinud.
„Ega me veel ära minema ei pea, ega ju?” küsis Scout tervituseks.
„Ja kes see on?” küsisin ma vastuseks ja viitasin krantsi poole.
„See on Biscuit,” ütles Shavon.
„Pakun sulle vorstipirukat,” ütles proua Murphy nende selja taha ilmudes.
Scout tormas oma sõbraga minema, vedades pisipoissi ja koeri enda järel. Proua Murphy juhatas mind tuppa, kus ta abikaasa, Suur Mikey, mind rõõmsameelselt tervitas. Suur Mickey oli kõhn, kombekas mees hõbedaste juuste ja kenade vuntsidega, sugugi mitte eriti suur. Nende poeg, Väike Mikey oli mustajuukseline hiiglasekasvu noormees, umbes kolmekümnene, ja tema juures polnud miski väike. Väikese Mikey naine Siobhan hoolitses sinisesse riietatud vastsündinu eest. Beebi Mikey.
Kuusepuu vilkus ja säras. Kristy MacColl ja Shane MacGowan jutustasid muinasjuttu New Yorgist. Mulle anti taldrik vorstipirukatega ja õlu. Ma põrnitsesin õllepudelit, justkui poleks ma sellist kunagi varem näinud.
„Aeg on juba kohvi jaoks liiga hiline,” ütles proua Murphy. „Sa pead magada saama.”
Ma noogutasin ja pomisesin Murphydele tänusõnu Scouti järele vaatamise eest ja nad vaidlesid ühel häälel vastu, et tüdruk ei tüüdanud neid, vaid oli väiksematele lastele kaaslaseks ja rõõmuks. Nad olid kõige lahkemad inimesed, keda teadsin.
Ma arvan, et nad moodustasid väikese perekonna. Eirates kõiki Iiri katoliku stereotüüpe oli Väike Mikey nende ainus laps. Kuid kolm põlvkonda Mikeysid tundus olevat üks võimas suguvõsa, võrreldes minu, Scouti ja Staniga.
Murphyd olid üksikettevõtjatest torulukkseppade perekond ja ma märkasin, et isegi täna ei olnud neil tegelikult puhkepäev. Suur Mikey pidas oma iPadiga nõu, et välja selgitada, millal nad saaksid graafikusse sobitada naisterahva Barnetist, kelle kodus oli toru lõhkenud, samal ajal rääkis Väike Mikey mehega Camdenist. Temal oli boiler katki läinud. Ja kui minu mobiil hakkas vibreerima, teadsin kohe, et ka minu enda tööpäev polnud veel läbi saanud.
Vaatasin sõnumit ning see oli ebameeldiv. Mu vasaku silmalau lihas hakkas tõmblema. Asetasin käe silmale, et seda Murphyde eest varjata.
Suur Mikey ja Väike Mikey vaatasid mind kaastundlikult.
„Pühad,” ütles proua Murphy. „Kiire aeg.”
Suur maja asus Highgate’i väravaga piiratud kogukonnas.
Väraval oli silt „Aed.”
See oli Londoni kõrgeim koht, kaugel põhja pool Londoni finantspiirkonnast. Siin üleval oli õhk värske, puhas ja magus. Ma seisin väljaspool elektroonilisi väravaid, ametitunnistus käes ja hingasin sõõmu õhku, mis tundus tulevat mägedest.
Politseinik pani mu nime kirja ning elektroonilised väravad hakkasid avanema. Konstaabel Edie Wren kõndis kõrgetel kontsadel minu poole. Naise punased juuksed olid üles pandud ja tundus, et ta oli teel restorani kohtingule, kui talle helistati.
Ma vaatasin veelkord väravatagust kogukonda. „Kas need majad on kõik sellised, mis lukku keerati ja siis tühjalt seisma jäeti?”
Nüüd, mil Londonis oli rohkem miljardäre kui ükskõik millises teises maailma linnas, nägime palju hinnalist kinnisvara, mis osteti ära ja jäeti tühjalt seisma, samal ajal kui selle väärtus kasvas miljonite võrra.
Rikastel oli alati mõni teine koht, kuhu minna.
„Mõned seisavad tühjalt, kuid mitte see, mis meid huvitab,” ütles Wren. „See on perekond, Max.” Ta kõhkles hetke. Tundus, et ta ei suuda seda kõike uskuda. „Vanemad. Kaks teismelist last. Väga osavalt tehtud. Paistab, et nad kõik on hukatud.”
Väravad meie taga sulgusid.
Kompleksi kuulus kuus suurt maja. Meie lint oli neist ühe ümber tõmmatud ja teisel pool panid kohtumeditsiinieksperdid endale valgeid kaitseülikondi selga ning politseinikud trampisid jalgadega vastu maad, et sooja saada. Talvine pimedus hakkas võimust võtma ja meie autode sinised tuled tungisid läbi hämaruse.
Teisel pool kogukonda ümbritsevat kõrget müüri märkasin ma kaugusesse ulatuvat hooldamata rohelist metsatukka. Kuid puude vahel ja võssakasvanud metsaaluse
