majade ustele, kus akendel vilkusid jõulukaunistuste tulukesed. Keset teed, mis oli meie autode poolt ummistatud, küsitles noor mustanahaline uurija inspektor Curtis Gane eraturvameest. Gane märkas mind, noogutas ning asetas käe turvamehe õlale. Mees oli šokist keeletu. Tal ei olnud kingi jalas.
„Turvamees teatas politseisse,” ütles Wren. „Ta tegi oma tavapäraseid ringe, märkas, et esiuks oli lahti ning astus sisse.”
„Ja tegi tervele majale tiiru peale,” ütlesin mina.
„Sinna ei saa me midagi parata,” ütles naine. „Kohtumeditsiinieksperdid võtsid tema mõõdud ja neid on lihtne teistest eristada.” Ta viitas elektroonilistele väravatele. „Ta ütles, et keegi ei pääse ilma tema teadmata sisse.”
„Siis tulid nad tagant,” ütlesin mina. „Müüri tagaosas asub Highgate West kalmistu.”
„Sinna on Karl Marx maetud, eks?”
„Marx on Highgate East kalmistul. Teisel pool Swaini põiktänavat, rahvale avatud poolel. Aga müüri tagaosas olev Highgate Westi kalmistu on avalikkusele suletud. See tehakse lahti vaid juhuslikeks giidiga ringkäikudeks ja matusteks.”
Wren vaatas kahtlustavalt metsas oleva surnuaia poole. Hämaruses oli võimalik näha vaid kivist ingleid, kes langetasid oma päid.
„Kas nad ikka veel siia matavad?”
Ma noogutasin. „Mina tuleksin sellest suunast,” ütlesin ma ja tõmbasin kätte paari kaitsekindaid.
Me näitasime lindi juures oma töötõendeid ja ma registreerusin veelkord. Olime väga vara kohale jõudnud ja kohtumeditsiinieksperdid polnud veel sisse läinud. Kõik olid tööks valmis, valgete riietega nagu jänkud, sinised kindad käes, kuid nad pidid ootama peainspektorit, kes tegevuspaiga üle vaataks ja kuritöökoha fotograafi, kes kõike seda jäädvustaks – puutumatult, rikkumatult, nii kohutavalt segipaisatuna, nagu me selle eest leidsime. Sest kui me kõik korraga sisse läheksime, ei näeks see koht enam endine välja.
Digiraadiotest kostis ebaselget elektroonilist jutuvada. Taamal lõhestasid karget õhku sündmuspaigale kihutavate kiirabiautode sireenid, nende vilkurid muutsid õhtupimeduse siniseks. Kõik peavad ootama peainspektor Pat Whitesone’i, et saada luba esimeseks otsustavaks pilguheitmiseks kuritööpaigale.
Just enne seda, kui me jõudsime avatud esiukse juurde, kus ootasid kaks politseinikku, jäi Wren seisma.
„Vaata,” ütles naine.
Sügavale põõsastikku oli lükatud puidust teivas. Umbes kümne jala pikkune ja valmistatud bambusest. Teiba ühes otsas oli S-tähe kujuline hõbedavärvi metallitükk. Lihunikukonks ja teivas, mis sarnanes algelise õngeridvaga. Levinud viis sissemurdmiseks.
„Õngitses,” ütles Wren. „Nii ta sisse pääseski.” Uurija pöördus, et kutsuda kedagi kohtumeditsiiniekspertidest. „Kas me saaksime selle teiba kaasa võtta ja sisse pakkida, palun?”
Bambusritv oli libistatud läbi kirjakasti ja lihunikukonksuga saadi kätte võtmekimp, mis oli lohakalt ukse kõrvale visatud.
„Kõik arvavad, et on kaitstud,” ütlesin ma ja raputasin pead.
Majas oli kohutav bensiinihais.
Valged helgiheitjad valgustasid pikka heledat esikut, mis viis kahekorruselise massiivse aatriumini, suure avatud ruumini, mille tagaosas oli klaassein. Keegi oli püüdnud seda põlema panna. Kaks tuletõrjujat uurisid mustakstõmbunud osa, mis võttis täielikult enda alla ühe kõrge seina ja pool köögipõrandat, samuti söögisaali. Seal seisis söögilaud kaheteistkümnele inimesele. Klaasseina taga oli kõik must.
Inspektor Whitestone kummardus poolpalja keha kohale. See oli teismelise poisi laip, ainsa haavaga lauba keskel. Poisi jalad olid veidra nurga all välja sirutatud ja ta silmad olid ikka veel avatud.
„Max,” ütles Whitestone vaikselt, võttis prillid eest ja hõõrus silmi. Oli olnud raske päev ja ma nägin tema näol pinget. Kuid ta hääl kõlas rahulikult, professionaalselt, olles valmis tööd edasi tegema. „Mis sa arvad, millisest relvast tulistati?” küsis ta minult. „Kas see oli 9 millimeetrine?”
Poiss nägi niimoodi välja, nagu oleks teda väga lähedalt tulistatud.
„Näib küll nii,” ütlesin mina. Põrand oli poleeritud tammepuidust ja ma lootsin näha reetlikku kuldset silindrikujulist padrunikesta.
„Ma ei näe padrunikesti,” ütlesin ma.
„Neid ei olegi,” sõnas Whitestone ja me mõtlesime vaikides selle üle järele.
Oli muljetavaldav, et mõrvar leidis aega padrunikestade kokkukorjamiseks.
„Mis ta jalgadega juhtunud on?” küsis Gane. „Näib, nagu oleks teda sepavasaraga löödud.”
„Või sõitis auto talle otsa,” nentis Edie Wren, piiludes poissi lähemalt. „Ma arvan, et ta võis väljas olla. Kiviklibu on ta peopsadel ja käsivartel.”
Nurgas seisis koera magamiskorv. See oli mõeldud suure koera jaoks ja korvi tagaküljele oli tikitud: MU NIMI ON BUDDY.
„Mis koeraga juhtus?” tahtsin ma teada.
Gane plahvatas.
„Koeraga?” hüüdis ta. „Sa muretsed koera pärast? Me oleme põlvini Charles Mansoni veresaunas ja sina muretsed koera pärast?”
Ma ei suutnud seda Gane’le selgitada. Ka koer oli pereliige.
„Kas keegi kontrolliks kuldkalu?” küsis Gane. „Kuidas käib hamstrite käsi? Kontrolli nende pulssi, ole nii kena, Wolfe? Ja keegi peaks viirpapagoid üle vaatama.”
„Olgu pealegi,” ütles Whitestone, püüdes teda rahustada. „Läheme ülakorrusele ja vaatame, mida me sealt leiame.”
Suur klaassein hakkas korraga särama.
Kohtumeditsiinieksperdid olid oma kaarlambid maja taga sisse lülitanud.
Väljas oli kividest aed, klibukeerised olid pandud ümber suurte kivide, jättes mulje klibujärvest. Jaapani aed. Kõige selle keskel oli roheline kelluke, millel olid sajanditevanused ilmastiku tekitatud plekid. Kell helises, kui vaikne tuul seda liigutas.
Seisin hetke liikumatult, vaigistatud ootamatust vaatepildist. Aia nurgas lamas koer, kuldne retriiver. Tundus, nagu ta magaks, kuid ma teadsin, et see polnud nii.
Kui ma pöördusin, olid Whitestone, Gane ja Wren juba ülakorrusele läinud.
Ma järgnesin neile ja nägin, et trepi kõrval olev sein oli täis fotosid, maitsekad must-valged fotod kitsastes mustades raamides. Fotod perekonnast, kes oli selles ilusas majas elanud.
Ma tajusin, et see oli olnud täiuslik perekond.
Tundus, et võiksin fotode järgi nende loo jutustada. Ema ja isa nägid välja nii, nagu oleksid nad noorelt abiellunud, omavahel hästi sobinud ja õnnelikud olnud ning kogu elu teineteist armastanud.
Mees oli suurt kasvu, sportlik ja ta ilmes oli leebe rõõm. Nooruslik neljakümnendate keskpaik.
