peaks küll tähendama?” küsis ta. „Niipalju kui mina tean, on Vetter viimastel aastatel ainult vee peal ööbinud, sest ta ei suuda kindlal maapinnal enam uinuda. Tänu traumale, mille ta sai juba poisikesena Dortmundi pommitamise ajal.”
„Täpselt õige,” ütles Lüdi.
„Sel juhul on vesi ometi tema element. Ta ei kuku lihtsalt üle parda ega upu.”
„Ka see on õige.”
„Kus ta võib siis olla?”
„Ta on rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud. Seni pole midagi teatatud.”
„Kes seda uurimist juhib?”
„Madörin.”
„Miks mitte mina?”
„Seda sa ometi tead. Võibolla kestab uurimine kauem kui kuus nädalat.”
Ah nii, jah. Selle oli Hunkeler peaaegu unustanud.
„Olgu,” ütles ta, „ma tulen kohale.”
Ta sõitis mööda Hohe maanteed Baseli suunas. Sõidutee oli tühi, Alsace’i elanikud istusid ilmselt pühapäevapraade nautides pikkade, söögi all lookas laudade taga, toidud alates Grand-mére’st kuni Petit-fils’ini. Aprillipäike kuldas lagedat maastikku veidi liiga eredalt, nagu Hunkelerile tundus. Üks märk sellest, et ilm oli varsti muutumas.
Ta sõitis lamedast ja pikast mäenõlvast alla. Mööda kiduraks jäänud õunapuudest, mis seisid siin vaid seepärast, et omanikud olid liiga laisad neid maha raiuma. Mööda tohututest põldudest, kuhu maisi oli külvatud. Piimandus polnud juba ammu enam tulutoov, talupojad harisid maad keemiatööstuse jaoks.
Vasakul sirutus ülespoole Vorgeseni mäestik, Grand Ballon oli veel lumega kaetud. Rohkem vasakul tume Jura. Vastas idapool Schwarzwald, ka Belcheni tipp valendas. All tasandikul lennujaam EuroAirport. Selle kõrval keemiatööstuse kõrghooned, edasi paremal Baseli vanalinn.
Veidi enne keskpäeva parkis ta auto Mittlere tänaval oma korteri ees. Ta kõndis paar meetrit kuni Sommerecki kõrtsini. Püsikundede laua taga istus Edi, tema ees oli klaas tomatimahlaga.
„Miks sa ei istu väljas aias?” küsis Hunkeler. „Päike soojendaks sind.”
„Mitte siin, mitte aprillis. Alles maikuus.”
„Kus su kliendid on?”
„Missugused kliendid? Sina oled mu ainus klient.”
„Mida tähendab su tomatimahl?”
„See tähendab minu elushoidmist. Ma küll ütlesin arstile, et ma ei sure ülekaalulisusse, vaid nälga.”
Edi kaalus 140 kilogrammi.
„Mul on siin veel Ferrette metsseapasteeti,” ütles ta, „delikatess saia ja marineeritud sibulatega.”
„Too lagedale.”
Edi kadus kööki. Hunkeler lehitses kahte pühapäevalehte, mis lebasid laual. Mõlemates oli suureks teemaks lõhutud Antigone, Zürichi bulvarilehes kogunisti esimesel leheküljel. „Ma kuulsin raksatust”, nii teatas pealkiri. Tiitli all oli näha vees seisvat meest, kelle nimi oli Willy Dreier ja kes oli Stauwehri kõrtsipidaja. Loo oli kirjutanud paks Hauser, kes elas Hunkeleri lähedal Colmari tänaval. Oli selge, et ta tahtis Antigone avariid suureks puhuda. Kas Vetteril oli vaenlasi, küsis ajakirjanik, kes tahtsid ta elu kallale kippuda? Kas ta kadus tänu halastamatult järeleandmatule tööviisile, millega ta soovis lõhkuda iganenud haridusteatri korbatanud struktuure, mis püüdsid kujutada laval fašismilaadse politseiaparaadi poolt allasurutud ja läbinisti ökonomiseeriud ühiskonna vastuolusid ja pingeid? Ja kes olid kurjategijad? Peidavad nad end maskide taha ah-kui-kunstihuvilised Baseli miljardärid, kuigi ise mürgitavad samal ajal keemiatööstusega poolt maailma, vaadatagu vaid Sevesod ja Schweizerhalli?
Need laused jahmatasid Hunkeleri. Ta teadis küll, et Hauser oli tulnud Baselisse Luzerni tagamaalt ega olnud siin kunagi päris omaks saanud. Aga miks oli Zürichi toimetus neile vihatiraadidele õnnistuse kaasa andnud? Polnud ju veel sugugi teada, kas Vetter oli tapetud. Või teadis Hauser rohkem?
Kust ta oli üldse võtnud need terminid? Fašismilaadne ja läbinisti ökonomiseeritud? Vastuolud ja pinged? Kas ta oli vasakpoolseid sotsiolooge lugenud? Seda Hunkeler ei uskunud. Võibolla aitas teda keegi pealekaebaja, kes oli teatrižargoonis hästi kodus.
Igatahes oli selge, et bulvarileht tahtis Vetteri kadumist kuumaks teemaks muuta. Ajalehe läbimüük vähenes. Järelikult ei tulnud kahjuks, kui jälle kord naaberlinna Baseli asjadesse sekkuti. See tähendas, et Madörini juhitavale erikomisjonile hakatakse avaldama ebanormaalselt suurt survet.
Hunkeler muigas. Õnneks polnud mitte tema selle kriminaalasja juht. Ta võis end pühendada mootorsaele ja küttepuudele.
Edi tuli köögist pasteediga, mille ta oli asetanud savivaagnale, ja pudeli Rieslingiga jäätoobris.
„Mulle ainult vett,” ütles Hunkeler, „muidu ma jään kohe magama.”
„Mis sellest? Sa oled ju varsti pensionil, sa võidki kogu pärastlõuna maha magada.”
Edi tõi pudeli vett.
„Kas sa lugesid?” uuris ta. „Kui sa minult küsid, siis on ta Reini jõe põhjas.” Ta torkas lusika pasteeti, murdis endale krõbistades tüki saia.
„Miks seal?” küsis Hunkeler. „Võibolla ta lihtsalt tüdines teatrist ja lebab nüüd mõne lõunamere palmirannal.”
Pasteet näis suurepäraselt maitsevat. Mitte keegi ei söönud nii ohjeldamatu isuga kui Edi. Ka Hunkeler torkas lusika hõrgutisse.
„Miks nii kaugel? Ta teenib küll ebanormaalselt palju raha. Täielik subventsioon. Just meie, maksumaksjate poolt. Aga miks ta peaks jalga laskma? Ka minul läheks hästi, kui mul oleks subventsioon.”
„Ma lugesin kord,” ütles Hunkeler, „et teater olevat moraalne asutus. Sina seda pole.”
„Mida ma ei ole?”
„Moraalne asutus.”
„Kas sa tahad sellega väita, et ma olen ebamoraalne asutus?” Edi lõug läikis rasvaselt, vaagen oli juba peaaegu pooltühi. „Hea keeduoskus on ka moraalne. Pole midagi moraalsemat kui hea söök. Hea söök tõstab tohutult moraali. Miks peab riik neid lobisejaid toetama ja mitte meid, kokki? Miks paigutab Basel teatritempli keset linna ja mitte toidutempli? Inimesed peaksid sellest märksa rohkem lugu.” Ta õngitses viimase raasu metsseapasteeti lusikale. „Millal sa viimane kord teatris käisid?”
„Ma ei tea,” vastas Hunkeler. „Võibolla kümme aastat tagasi. Või ka kakskümmend.”
„Näed siis? Sa oled ometi haritud mees. Kes peaks siis veel teatris käima kui mitte sina?”
*
Waaghofi raporti ajal oli kohal tavaline meeskond: Madörin, Haller, Lüdi ja Hunkeler. Tehnilisest kriminaalteenistusest osales de Ville. Lörrachi maakonnapolitseist Rotzinger, St. Louisi sandarmeeriast Wirz. Riigiprokurör
