Hamburgist ja Berliinist. Rääkimata veel Zürichi pühapäevalehest. Kõik need ajalehed pasundavad suurelt meie austatud teatridirektori Bernhard Vetteri kadumisest. Ja kõikjal viidatakse, et see võis olla vägivaldne kadumine. Justkui meil poleks siin vanas humanistide linnas midagi paremat teha, kui kohalikke intendante maha tappa. See on hiigelskandaal. Meil pole midagi selle vastu, kui Basel jõuab rahvusvahelistele esilehekülgedele. Aga palun mitte halvamaiguliste laimamiste, vaid kultuursete kõrgsaavutuste abil nagu Art Basel või Beyeleri muuseum. Meie imidž on juba praeguse kohutavalt kahjustatud. Tuleb võimalikult ruttu vastumeetmed kasutusele võtta ja Vetter üles leida. See pole tavaline kadumisjuhtum, mu härrad. Seekord on mängus meie kodulinna au. Ma palun teid kõiki täie hooga tööle asuda ja mitte enne rahuneda, kui me oleme selle inetu arusaamatuse maa pealt minema pühkinud.”
Siin ta kõne katkes, ta näis väga kurb olevat. Ta polnud mitte üksnes ilukõneleja, ta oli ka veendunud Baseli patrioot.
Kuna polevat selge, jätkas ta, missuguse riigi territooriumil Vetter täpselt kadunuks jäi ja missuguses naaberriigis ta praegu viibib, kas Šveitsis, Saksamaal või Prantsusmaal, siis peab kriminaaluurimine tegema kolmekordset rahvusvahelist koostööd. Paatmaja on leitud kindla peale Saksa riigi territooriumilt. Seepärast tervitavat ta kolleeg Rotzingeri. Aga olevat võimalik, et Vetter läks maha hoopis Prantsusmaal, seetõttu viibivat koosolekul kolleeg Witz. Selge olevat ka, et Vetter elab Baselis, seepärast juhtivat uurimist Baseli kriminaalpolitsei. Ta soovivat kõigile head koostööd.
Seejärel võttis sõna Madörin. Ta võttis kokku, mis seni teada oli.
Viimasel esmaspäeval, 20. aprillil, toimunud linnateatri suures saalis Sophoklese „Kuningas Oidipuse” esietendus. See viinud mässutaolise publikuprotestini. Mitte näidendi pärast, mis kuulub teatavasti maailmakirjanduse hulka, vaid lavastuse tõttu, mida Madörini arvates võis iseloomustada kui aluspesuteatrit. Olevat olnud kuulda vahelehüüdeid nagu „Missugune nõmedus! Lõpetage see sigadus ometi kord ära!” Pärast pooleteisetunnilist kannatlikku vastupidamist otsustanud enamus pealtvaatajatest põlgushüüete ja vilede saatel teatrist lahkuda. Nad valgunud naabruses asuvasse kunstihoone restorani ja oodanud seal, kas lavastaja ilmub välja, nagu pärast esietendusi ikka tavaks oli. Kui Berliinist pärit noormees Stephan Hulsch sisse astunud, alanud möll uue hooga. Mitmed Baseli suurkodanluse vanemad daamid ja härrad olid lavastaja poole suundunud ilmse kavatsusega talle kallale minna, nagu ta olevat usaldusväärsetelt pealtnägijatelt kuulnud. Üks eriti raevunud daam, nimega Sarasin, olevat mehel granaatsõrmusega kaks hammast sisse löönud. Naist olevat püüdnud ühiste jõududega tagasi hoida kunstihoone peremees Peter Wyss, Oidipuse kehastaja Oswald Gemperle ja Bernhard Vetter, kes olid kõik koos Hulschiga restorani sisenenud. Lavastaja põgenenud. Bernhard Vetter saanud kerge kollapsi ja vajanud tungivalt topeltkonjakit.
Niisugune olevat olnud eellugu, mis olevat ilmselt kõigile juba teada, sest teatriskandaal äratas lähemal ja kaugemal suurt tähelepanu.
Kolm päeva hiljem, 23. aprillil, neljapäeval, olevat Vetter pidanud väikesel laval ettekande Hölderlini Oidipuse-tõlkest, millel nende lavastus põhinevat. Ta olevat selgitanud tõlke sünnilugu ja olevat ka ette lugenud. Üritus olevat olnud publikurohke ja kulgenud rahulikult. Vetter olevat õhtu jätkuks kõrtsis istunud ning läinud pärast seda koos sõprade ja tuttavatega oma paati, mis olevat St. Alban-Rheinwegil otsad kinnitanud. Ta olevat olnud heas tujus, sest tal olevat järjekordselt õnnestunud, nagu ta ise ütles, Baseli konservatiivset esietenduse publikut enesest välja viia ja ärritada kuni tõelise lööminguni. Ta olevat olnud kergelt purjus, aga veel täie mõistuse juures. Pool kaks külalised lahkunud. Mõned vaadanud pealt, kuidas paat liikuma hakanud ja kadunud Keskmise silla suunas.
See olevat kõik, lõpetas Madörin, mida praeguseni teatakse. Paljugi olevat võimalik, kuid veel liiga vara kindlaid oletusi teha. Ei tohtivat jätta tähelepanuta ka varianti, et Vetteril oli Baselist lõplikult kõrini ja ta lasi lihtsalt jalga. Vägivaldset kadumist ei võivat aga mingil juhul kõrvale jätta. Ta paluvat nüüd kolleeg Rotzingeri oma uurimustulemustest teada anda.
Rotzinger võttis asja lühidalt kokku. Nad olevat paatmaja nii hästi läbi otsinud, kui see oli lühikese ajaga võimalik. Paisu juures olevat veesõiduk kõvasti kannatada saanud. Sellegipoolest olid alles kõik hiljutise peo jäljed, ilmselt üheksa osavõtjaga. Kolm tühja Chateau Margaux pudelit, kaks tühja mineraalveepudelit.
Tähelepanuväärsed olevat olnud mõned väiksed vereplekid teki vasakul küljel, aga need võisid olla ka varasemast ajast. Kas Vetter sel ööl oma voodis magas, polevat suudetud kindlaks teha. Igal juhul oli ase ülestegemata.
Ühe nahkmapi vahelt olevat nad leidnud ettekande Hölderlini tõlke kohta. Silmatorkav oli veel asjaolu, et ahtri köis, millega paati kinnitati, oli ilmselt hiljaaegu läbi lõigatud.
Kokkuvõtvalt: paadi sisemus olevat mõjunud üpris spartalikult. Omanik olevat lausa mungaelu elanud. PC-d ei olevat nad leidnud. Pardal polevat olnud peaaegu üldse isiklikke asju peale raamatute ja mõnede fotode, kõigil oli üks ja sama naine.
Ta asetas ühe foto lauale.
„See on Judith Keller,” ütles Hunkeler.
„Kus teie seda teate?” küsis Suter.
„Ma tundsin teda. Aastate eest, kui ta oli Karteri komöödiateatris. Ta mängis seal noort armukest ja tegi pärast seda Vetteri juhitud Müncheni teatritrupis karjääri. Niipalju kui mina tean, sai naine temaga tütre. Ma olen kuulnud, et ta olevat teatrist lahkunud ja elavat Alsace’is, Helfrantzkirchis.”
„Üks hetk,” ütles Lüdi ja kummardus arvuti kohale. „Õige, Rue du Général de Gaulle 16.”
Suter sügas mõtlikult kaela.
„Kas te tunnete naist teatriajast?”
„Jah, varasemast ajast,” ütles Hunkeler, „aga enam mitte. Juba aastakümneid mitte.”
„Kui ma õigesti mäletan,” ütles Suter, „siis seisab teie eluloos kirjas, et te töötasite samuti komöödiateatris.”
„See oli nelikümmend aastat tagasi.”
„Me peame ülesanded ära jagama. Kuidas oleks, kui teie teatris ringi vaataksite?”
Ta uuris Madörinit, kes oli pilgu lauaplaadile langetanud.
„Mida teie sellest arvate, vahtmeister Madörin?”
„Mina juhin uurimist,” ütles mees, „mitte keegi teine. Kolleeg Hunkeler lahkub meie hulgast kuue nädala pärast. Ja mis siis?”
„Ma palun teid, mu härrad,” ütles Suter, „me ei saa nii kaua viivitada. Ma ootan loomulikult ikka veel Vetteri kõnet. Aga kui ta endast teada ei anna, siis peame me ta üles leidma. Võimalikult ruttu. Ma palun teid meie linna huvides oma isiklikud huvid mängust välja jätta.”
„Minugipärast,” vastas Madörin. „Aga kogu infovahetus peab käima minu kaudu. Ja ma palun endale erilisi volitusi.”
Hunkeler läks läbi Steineni eeslinna Barfüsseri platsi suunas. Kell oli veidi kuus läbi. Tänavakohvikud olid täis noori inimesi. Palju paljast ihu, kuigi oli juba üpris jahe. Neli hipit, kelle ninasõõrmetesse ja silmakulmudesse oli torgatud kaunistavaid rõngaid. Nägudel palju igavust, pilkudes põletavat kirge.
Hunkeler ei tundnud end sellel tänaval kuigi hästi. Talle näis, nagu ta oleks igivana mees, kes on iseendast kauem elanud. Ta ei teadnud, kuhu pilku pöörata.
Endise
