tajus, et lokaalist õhkus tema poole kasvavat pinget, mis haaras kogu ta keha. Ta teadis, mida see tähendas. Noorukid oli temas politseiniku ära tundnud. Ta aimas ka ette, et see pinge suureneb kuni keskööni, aeglaselt ja kindlalt. Kuni see ühel ööl pääseb valla rusikahoopides ja noalöökides. Ja siis ei saaks tööd ainult noorte advokaadid, vaid ka noorsooga tegelevad psühholoogid, kes jutlustaksid järjekordselt getostruktuuridest, kus arenevat vägivald.
Ta astus passaaži, mis varem viis teatrikassani. Vitriinides, kus varem olid olnud esietenduste staarid, pakuti nüüd teksapükse ja trükipiltidega särke, sealhulgas ka tiigrite, musklimeeste ja Che Guevaraga, kes Hunkeleri imestuseks ikka veel moes oli – see kitšilik vennike, Tarzani välimuse ja Jeesuse pilguga.
Tol ammusel ajal, kui ta oma ülikooliõpingud katkestas, oli ta püüdnud siin jalga ukse vahele saada. Algul lavatöölisena, siis lavastaja assistendi ja kavalehtede autorina. Paar korda oli ta isegi statistina lavale pääsenud. Karteri komöödiateatris oli kõvasti tööd tehtud. Mitte keegi ei arutlenud korraldustest kinnipidamise üle, selleks polnud lihtsalt aega. Proove tehti nädal aega, seejärel avanes eesriie esietenduseks. Mängukavva võeti seda, millest loodeti publikut huvituvat. Paremat sorti komöödiaid. Draamateatrites tuntuks saanud klassikuid. Aga mängiti ka Brechti ja seda ajal, kui kirjanik polnud lausa keelatud, aga ikkagi veel põlu all, sest Brecht oli kommunist.
Karter püüdis publikut teatrisse meelitada. Ta tegi seda samade teatrivahenditega, mida juba Shakespeare, Molière ja Goldoni olid kasutanud: heade autorite, valguse ja varju, puudri ja grimmi, ilusate naiste ja andekusega, aga ka suure hulga rutiiniga. Ta ei saanud peaaegu üldse mingeid rahalisi toetusi ja seda pidi korvama täissaal. Igal õhtul pärast etendust tõttas ta kassasse ja soovis teada piletite läbimüüki. Ta oli olnud suurepärane intendant, saavutades peaaegu võimatuid tulemusi tänu oma intelligentsile, sarmile ja kavalusele, mis oli teatrikavalus.
Hunkeler oli tol ajal palju Brechti lugenud. Ta oli sellelt kirjanikult õppinud, et teatri mõte ja eesmärk on meelelahutus. Kõigepealt meelelahutus ja alles siis tegelikkuse tunnetamine. Või ka teisiti öelduna: tunnetus meelelahutuse kaudu. Sest mitte miski polnud meelelahutuslikum kui niisugune äratundmine.
Hunkeler astus lokaali ja tellis kohvi. Ruumis muutus vaikseks, kui ta sisse astus. Seda pani ta kohe tähele. Oli kuulda ainult valjuhääldist kõlavat naisehäält, kes esitas türgi kõlavarjundiga laulu.
Kas tal oli tõepoolest juba sedavõrd politseiniku nägu? Niisuguse korrahoidja, kes riiklikku võimumonopoli töökorras hoiab? Ametniku, kes noorte probleeme püüab lahendada käeraudadega?
Ta ise ei pidanud ennast selliseks. Kuigi ta teadis, et ta kuulus korrahoidjate hulka. Salamisi pidas ta ennast pigem anarhistiks. Igal juhul oli ta varem, nooruses, selles kindel olnud. Ta oli armastanud korratust, minnalaskimist, silmapilgu spontaansust. Kõike seda, mis tõotas uut, enneolematut.
Just seepärast olin ma tookord teatrisse armunud, mõtles mees. Ta oli armunud sellesse lavahetkesse, kui publiku ja näitlejate vahel midagi juhtuma hakkas. Armunud maagilisse silmapilku, kui argine tegelikkus kaugenes ja haihtus. Hetkesse, kui publik uskus nägevalt kõrgel laval iseennast. Oma isiklikku armastust, isiklikku hirmu ja isiklikku viha.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
