näis tõepoolest segaduses olevat ja Wyatt peaaegu uskus teda. Selline segadus oli Jesse’ile iseloomulik. Küsimus oli vaid selles, miks oli tüdruk seda teinud? Kas selleks, et olukorda veelgi hullemaks ajada, või tahtis ta tõesti Nicole’i aidata? Jesse’i puhul oli raske õiget vastust leida.
„Jään siia,” sõnas Claire talle. „Lihtsalt et te teaksite. Ma jään siia. Lähen haiglasse ja...”
„Ei.”
„Aga ma...”
„Ei.”
Naine vaatas talle otsa. „Te olete väga kindlameelne.”
„Kaitsen seda, mis on minu hoole all.”
Naise silmis loitis midagi. Midagi kurba ja väikest, mida mees ei tahtnud hakata määratlema.
„Hästi. Ootan meie majas, kuni Nicole on valmis koju tulema,” sõnas Claire lõpuks. „Siis saame temaga selgeks rääkida, mis siin tegelikult toimub.”
„Lihtsam oleks, kui te lihtsalt läheksite tagasi New Yorki.”
„Ma ei talita selle järgi, mis on lihtsam. Ma pole iialgi nii talitanud. See on vist seotud mu elukutsega.”
Mehel polnud aimugi, millest naine räägib. Kas naise arvates mõni inimene tõesti usub, et klaverimängimine mõnele rikkurite kambakesele kusagil peenes Euroopa linnas on raske töö?
Wyatt kehitas õlgu. Ta ei saanud Nicole’i õde sundida, et ta ära kaoks. Niikaua, kuni too ei püüa Nicole’i haiglapalatisse pealtkuulamisseadmeid sokutada, hoiab mees sellest eemale.
„Nii et paari päeva pärast tuleb Nicole koju?” päris Claire.
„Umbes nii jah.”
Naine naeratas talle. „Teie, härra Knight, olete kindlalt otsustanud mulle mitte mingit infot anda, kuid kuna ma asun elama sinnasamasse majja, siis on teil raske minu eest varjata, kui Nicole koju tuleb.”
„Minu nimi on Wyatt. Mina pole teie ülemus ja teie pole minu pankur.”
„Kas teie alluvad pöörduvad teie poole perekonnanime kasutades?”
„Ei. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu.”
„Minu pankur pöördub minu poole eesnime pidi.”
„Minu pankur mitte.”
Naise naeratus kustus. „Te pole minust kuigi kõrgel arvamisel.”
Mees ei viitsinud sellele vastata.
„Te isegi ei tunne mind,” jätkas Claire. „See pole õiglane.”
„Tean küllalt palju.”
Naine tõmbus jäigaks, nagu oleks mees teda löönud. Egoistlik ja tundlik, mõtles mees süngelt. Põrgulik kombinatsioon.
Claire pööras ringi ja kõndis pagaripoest välja. Wyatt järgnes talle, veendumaks, et ta tõesti istub autosse ja sõidab minema.
Mees vaatas parkimisplatsil ringi, lootes näha pikka limusiini või Mercedest. Claire’i rendiauto oli aga keskmise suurusega ja neljaukseline ning selle tagaistmele olid kuhjatud kohvrid.
„Kui palju kolu te õieti kaasa tõite?” küsis mees enne, kui sõnasabast kinni sai. „Kas kõik ei mahtunud pakiruumi äragi või?”
Naine jäi seisma ja vaatas tema poole. „Ei. See on kõik, mis ma kaasa võtsin.”
„Mis teil pakiruumi vastu on? Kardate, et murrate küüne katki?”
„Nagu te nii elegantselt ütlesite, mängin ma klaverit. Minu küüned pole pikad.” Ta ajas jälle selja sirgeks ja näis end kokku võtvat. „Ma ütlesin juba enne, et elan New Yorgis, kus mul pole autot. Ma ei sõida autoga üldse kuigi palju. Ma ei saanud aru, kuidas pakiruum lahti käib.”
Nüüd mees teadis, miks Claire oli end kokku võtnud. Ta ootas, et mees ütleb jälle midagi mürgist. Wyatti jaoks oli olukord päris lahe ning talle tuli pähe lausa sada torget, mida ta oleks võinud naise saamatuse kohta teha. Mis inimene see küll on, kes ei oska auto pakiruumi lahti teha? Wyatti kaheksa-aastane tütargi sai sellega hakkama.
Teda takistas ütlemast seda ja veel enamatki asjaolu, et naine oli valmis manitsusi ära kuulama ja ka see, et kuigi Claire teadis, et ei meeldi Wyattile, näitas ta siiski oma haavatavat külge. Mehel polnud midagi selle vastu, et olla väiklane, aga ta ei tahtnud olla jõhkard.
Ta astus naise juurde, võttis tema käest võtmed ja osutas nendega koos olevale ripatsile. „Kas te sellist asja pole varem näinud? Need väikesed pildid ütlevad teile, mida nuppudega saab teha.” Ta vajutas nupule, mis teeb lahti pakiruumi. Selle kate avanes klõpsatusega.
Claire naeratas talle laialt. „Tõsiselt või? Nii see käibki?” Ta läks auto taha ja vaatas pakiruumi. „See on ilmatu suur. Oleksin võinud rohkem asju kaasa võtta. Kas seal on veel mingeid nuppe?”
Naise erutus oli suurem kui võtmeripats vääris. „Te vist ei liigu kuigi palju ringi?”
Naeratus laienes. „Liigun ringi veelgi vähem, kui te arvate.”
„Ukse lukustamine, ukse lukust lahti tegemine, paanikanupp.”
„Lahe.”
Claire oli nagu laps, kel uus mängukann. Ta vedas vist meest ninapidi.
„Aitäh,” sõnas naine Wyattile. „Seal autorentimise firmas tundsin end tõesti idioodina, kui ma seal seisin ega teadnud, mida teha.” Ta krimpsutas nina. „Kui vaid autojuhtimine oleks nii lihtne. Kas inimesed peavad kiirteel nii kiiresti sõitma?”
Mees ei teadnud, mida temast mõelda. Selle vähese põhjal, mida Nicole oma õe kohta oli rääkinud, teadis Wyatt, et Claire’i ei tohi usaldada. Ehkki kui naine oli tõesti nii saamatu, nagu Nicole oli väitnud, polnud ta kaugeltki nii külm ja eemalehoidev.
See pole minu probleem, tuletas Wyatt endale meelde.
Ta andis võtmed Claire’ile tagasi. Naine sirutas käe ja võttis need vastu. Sekundi, võib-olla kahe jooksul puutusid nende käed kokku. Mehe sõrmed riivasid naise peopesa, nahk puudutas nahka. Tühiasi. Välja arvatud too äkiline tuleleek.
Kurat võtku, mõtles ta süngelt, tõmbas käe tagasi ja torkas selle jakitaskusse. Seda küll mitte. Mitte too naine. Jumal hoidku, ükskõik kes, kuid mitte tema.
Claire jätkas lobisemist, ilmselt teda tänades. Wyatt ei kuulanud. Mees imestas, miks pidi ta kõigist maailma naistest just Claire’i puhul tajuma seda kuuma põletavat seksuaalset iha.
Rahuliku häälega naine GPSi süsteemis juhatas Claire’i maja juurde, kus see oli veetnud oma elu esimesed kuus aastat. Ta leidis parkimiskoha kitsal tänaval majade ees. Koht oli ühe sissesõidutee kõrval, nii et tal polnud vaja teha muud, kui vaid seal peatuda. Ta poleks mitte mingil juhul osanud joontega märgitud parkimiskohale sõita.
Ta pani mootori seisma, astus autost välja ja lukustas selle
