ja tassis oma kaks kohvrit sisse. Kui ta oli need teisele korrusele tirinud ja külalistuppa pannud, läks ta tagasi kööki, et endale midagi süüa teha.
Sööki oli majas vähevõitu. Ta leidis ühe purgisupi ja pani selle pliidile sooja. Vahepeal otsis ta üles telefoniraamatu ja asus helistama haiglatesse, kuni leidis selle, kus öeldi, et tema õde on sinna sisse võetud ja pakuti, et teda ühendatakse õdede toaga. Claire loobus sellest ja pani toru hargile.
Hea uudis oli see, et operatsioon oli läinud hästi, sest Nicole’i palat oli tavalisel korrusel, mitte reanimatsiooniosakonnas. Halb uudis aga see, et Wyatti sõnade kohaselt ei teadnud Nicole mitte midagi Claire’i külaskäigust ja polnud huvitatud temaga kohtumisest. Kas Claire oli nii kaugele tulnud ilmaasjata?
Ta kontrollis harjunult oma mobiili ja nägi, et Lisalt oli tulnud kaks sõnumit. Kuna mänedžeril polnud kindlasti öelda midagi niisugust, mida Claire oleks tahtnud kuulda, siis kustutas naine need, viitsimata neid läbi kuulata.
Kraanikausi ääres seistes sõi ta keedupotist suppi ja vahtis välja väikesese piirdeaiaga ümbritsetud tagaaeda.
Ta teadis, millal suhted Nicole’iga nässu läksid ja miks. Miks ta siis ei suuda seda parandada?
Kas sel on mingit tähendust? Nüüd on ta siin ja kindlalt otsustanud, et teeb Nicole’i ja Jesse’i osakeseks oma elust. Ükskõik, mida nad ka ütlevad või teevad, igatahes ei saa nad temast lahti. Claire kavatses sundida neid oma pianistist õde armastama ja tema omalt poolt kavatses neid samuti armastada. Nemad moodustavad ta perekonna ja see oli tähtsam kui miski muu.
Nicole püüdis end mitte liigutada. Tal oli valus. Moodsa ravimiteraapia abil oli valu tuimestatud, kuid see oli ikka olemas ja varitses ähvardavalt. Ta ei pööranud sellele tähelepanu ja õnnistas inimest, kes oli leiutanud voodid, mida sai kergitada ja langetada üheainsa nupulevajutusega. Ta lihtsalt jääb siia järgmiseks kuueks või kaheksaks aastaks lamama ja lõpuks saab ta terveks.
Keegi astus palatisse. Nicole kuulis samme ja valmistus taluma järjekordset torkimist ja urgitsemist, mis sellele pidi järgnema. Selle asemel valitses vaikus. Ta avas silmad ja nägi Wyatti voodi kõrval seismas.
Nicole’il oli räbal enesetunne ja ta arvas, et väljanägemine pole ka kuigi palju parem. Praegu oli ta tänulik selle eest, et nad Wyattiga olid vaid sõbrad.
„Sellest jääb vägev arm,” ütles mees.
„Meestele armid meeldivad,” sosistas Nicole kuiva suuga. „Pean neid teibaga eemal hoidma. Kuigi ma ei suuda kujutleda, et mul kunagi oleks niipalju jõudu, et teivast üles tõsta. Kas ma saan neid õlekõrrega eemale peksta? Õlekõrt suudaksin tõsta.”
„Mina tulen abiks.”
„Oh mind õnnelikku.”
Mees puudutas ta põske, siis tõmbas tooli lähemale ja istus. „Kuidas sa end tunned?”
Naine püüdis naeratada. „See on tõeliselt loll küsimus. Kas sa taipad, mida tähendab operatsioon? Mind on saetud viiludeks ja lõigutud tükkideks ning ma mõtlen, et mul tekib sõltuvus valuvaigistitest.”
„Rehabilitatsioonikeskuses sulle ei meeldiks. Sa oled liiga küüniline.”
„Ja norija. Ära unusta norimist.” Naine osutas plastkruusile, mis oli kandikul voodi kõrval. „Kas sa ulataksid selle mulle?”
Wyatt tõstis selle üles ja ulatas Nicole’ile. Naine võttis kruusi kätte ja söandas rüübata ühe lonksu. Viimane kord oli see ajanud ta peaaegu öökima, kuid väga tigeda olemisega õde oli talle teatanud, et ta peab hakkama pissima. Nicole ei taibanud, mis mõte sel võiks olla, kuid õde oli selle juurde kindlaks jäänud.
Nicole võttis tillukese lonksu ja võpatas, kui süda pahaks läks. Vähemalt polnud pööritus nii tugev kui eelmine hoog. Ta rüüpas veel korra ega tundnud suurt midagi. Asi paraneb.
Ta andis veekruusi Wyattile tagasi ja tõmbas hinge. „Sina räägi. Mina kuulan. Aga palun ära püüa nalja teha. Ma ei taha naerda. See on liiga valus.”
Wyatt kummardus ettepoole ja võttis tema sõrmed oma käte vahele. „Käisin pagaripoes. Kõik on korras.”
„Hästi. Nad saavad ilma minuta kenasti hakkama. Nad teavad, kuidas tööd teha. Mul pole vaja millegi pärast muretseda.”
Ta muretseb ikkagi, sest tema loomus on selline, kuid hea oli teada, et seda polnud vaja.
„Seda et... ma sain seal kellegagi kokku.”
Hoolimata valust ja tablettidest avas Nicole silmad. Selles, kuidas Wyatt vältis talle otsa vaatamist, oli midagi. Midagi peaaegu... süüdlaslikku.
„Naisega?”
Mees noogutas.
Nicole ei saanud aru. Mis tähtsust sel on? Wyatt oli kellegagi kohtunud. See on tore. „Eks kutsu ta õhtuks välja.”
„Mida?” Mees ajas end sirgu ja vahtis talle otsa. „Sa ometi...” Ta kummardus jälle haige poole. „Ma ei mõelnud seda, et kohtasin kedagi, kes mulle meeldib. Kohtasin hoopis kedagi, keda ma ei oodanud seal näha.”
„Võib-olla on põhjuseks operatsioon ja kõik muud asjad, aga su jutus puudub mõte.”
„Ma kohtusin Claire’iga.”
Missuguse Claire’iga? Kuid juba enne, kui küsimus sõnadeks vormus, teadis naine vastust. Claire’iga, tema õega, selle täiusliku printsessiga. Kontsertpianisti ja solistiga. Maailmaränduriga. Rikka naisega. Tema iseka, ennastimetleva, pealiskaudse, julma ja kohutava õega.
„See pole võimalik,” pomises Nicole, silmad kinni. Hea oleks magada, mõtles ta. Ta jääb nüüd magama ja see kõik kaob.
„Jesse on ilmselt talle helistanud, rääkinud sinu operatsioonist ja tema tuli lennukiga siia.”
Nicole silmad avanesid. „Mida?”
„Ta on siin, et aidata sind toibumise ajal.”
Kui Nicole’il poleks olnud nii paha olla ja kui ta poleks olnud nii uimane, siis oleks ta naerma hakanud. „Aidata? Tema tahab aidata? Kus kurat ta nende möödunud kahekümne kahe aasta jooksul oli? Kus ta siis oli, kui mina olin siia kohale naelutatud, kasvatades Jesse’i ja töötades pagaritöökojas? Kus ta siis oli, kui ema läks ära tema juurde ja suri? Kus ta siis oli, kui isa suri? Kas ta on viitsinud kordki end näidata? Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Las ta läheb kohe minema. Las veab oma firmarõivastesse mähitud kere minu linnast minema ja kasib tagasi oma kokteilipidudele või kus iganes ta veedab oma...”
Nicole tegi selle vea, et püüdis iseseisvalt istuma tõusta. Teda rebestas valuhoog, pannes tal hinge kinni ja sundides teda oigama. Ta vajus voodile tagasi ja sulges silmad. Claire on siin? Kas sellepärast, et Nicole’i elu polnud veel küllalt vilets?
„Vihkan teda.”
„Ma tean.” Wyatt pigistas naise sõrmi. „Ta tahab aidata.”
See on liig, mõtles Nicole. „Ma ei saa praegu temaga tegelda. Hoia teda lihtsalt minust eemal. Mõtlen seda tõsiselt, Wyatt. Ära lase tal haiglasse tulla.”
