klapi.
Miks peaks su keha iseennast ründama? Kui kilpnäärmeprobleemid on pärilikud, miks on need just viimasel ajal eriti laialt levinud? Kuidas saavad kõik füüsilised sümptomid eksisteerida ainult su peas või olla mingisugune universumi kättemaks?
Arvad, et peab ju leiduma veenvamaid ja loogilisemaid seletusi. Tunned seda oma südames.
Sul on õigus.
Süüdlase otsimine
Ära muretse – sind vaevavad sümptomid ja haigused ei tekkinud sinu süül.
Said aru? Kordan seda, kuna sind on ilmselt üritatud hoolega veenda vastupidises. Sind vaevavad sümptomid ja haigused ei tekkinud sinu süül.
Sa ei teinud end haigeks. Sa ei tõmmanud haigust ligi ega pannud seda avalduma. Sa ei kujuta seda endale ette. Sa pole peast segi, laisk, tahtejõuetu ega puudulik. Sa ei tekitanud sümptomeid ise, mõeldes halbu mõtteid või keskendudes pingsalt hirmule. Sul ei ole halvad geenid. Sa ei tee end alateadlikult haigeks, kuna naudid salamisi tähelepanu. Su kannatused pole Jumala või universumi saadetud karistus ega karmavõlg selles või eelmises elus tehtud nurjatuste eest.
Su keha ei vedanud sind alt. Kilpnäärmega seotud sümptomid ja haigused ei viita sellele, et keha on sinu vastu mässu tõstnud. Keha ei reedaks sind iialgi. Su keha toetab sind päeval ja ööl, kuna see armastab sind tingimusteta.
Ka kõige uuemates kilpnäärmega seotud uuringutes eiratakse neid põhitõdesid. Miks? Kuna me elame ühiskonnas, kus alatasa otsitakse süüdlast. Me püüame täita lünki, olenemata sellest, kas oleme leidnud õige vastuse või ei. Universumi saladused on üks asi – kui meil puuduvad aja ja ruumiga seotud vastused, saame harilikult hakkama. Lihtsalt ootame, kuni kõik muutub selgemaks järgmiste põlvkondade vältel. Teisalt, kui tundmatu tegur mõjutab meie igapäevaelu – näiteks valu kujul –, tekitab vastuste puudumine meis harilikult stressi.
Seega täidame lüngad; kui miski läheb nässu, hakkame kohe põhjust otsima. Näiteks, kui mõni tööülesanne täidetakse valesti, tahavad kõik kohe teada, kes on süüdi. Soovi aluseks on õilsad põhimõtted: vastutus ja aruandekohustus. Usume, et mida kiiremini me leiame vastused, seda tõhusamalt kaitseme end samasuguste ebaõnnestumiste eest tulevikus.
Mis saab siis, kui süüdistame valet inimest? Mis juhtub, kui firma juht, püüdes ruttu välja selgitada, miks on tabelis valed andmed, oletab, et sina, tegevjuht, andsid töötajatele vigased juhtnöörid? Mis siis, kui teised ja ka sa ise ei usalda end seepeale aastaid? Kummalisel kombel võivad kõik tunda end paremini, kui osatakse öelda, miks ülesanne nässu läks.
Mis siis, kui see pole õige vastus? Mis siis, kui sina andsid tegelikult korrektsed juhtnöörid ja alluvad oleksid pidanud märkama, et süüdlane oli hoopis arvutiviirus?
Sellised on tänapäeval lood ka kilpnäärmehaigusega. Me ei suuda leppida mõttega, et meditsiinitöötajad ei tea, miks suurt osa rahvastikust vaevab krooniline valu või halb enesetunne. Meditsiiniringkondades tuntakse, et nad on kohustatud selgitusi andma. Kuna vastuseid pole, arendavad teadlased teooriaid – nagu näiteks autoimmuunsus –, mis süüdistavad sinu keha. Need meditsiinilised valearusaamad on krooniliste haigustega seotud suured vead, mida uurime lähemalt selle raamatu teises osas. Nende kavatsused on tegelikult üllad: et sa ei elaks teadmatuses, tahetakse põhjendada, miks sind vaevavad unehäired, pidurdamatu kaalutõus või halvav väsimus.
Häda on selles, et niisugused teooriad sünnivad ja saavad populaarseks sageli väga ruttu ning kui teooriat pidevalt korrutatakse, hakatakse seda ekslikult pidama ümberlükkamatuks faktiks. Seepärast eeldatakse meditsiinilistes uurimustes, et autoimmuunsuse teooria on õige, ja uuritakse mitmesuguseid põhjusi, miks immuunsüsteem ründab kilpnääret. Vastuseid niiviisi ei leita, kuna autoimmuunhaigused ei tähenda seda, et keha ründab iseennast – samuti pole kilpnäärmehaiguse põhjuseks lihtsalt vananemine, geenid, valed mõtted, teatud emotsioonide külge klammerdumine ega põletikku tekitavate toitude söömine.
Kilpnäärmehaiguse diagnoosi on raske kuulda igas vanuses. Terve hulk diagnoose ja nendest tingitud tunne, et midagi on valesti su keha kõige sügavamal tasandil, on koormav. Samuti on raske toime tulla mõistatuslike sümptomitega, teadmata, mis toimub sinu keha ja vaimuga.
Vanemas eas võid tunda, et seletamatu haigus on ebaõiglane tõke su teel. Just siis, kui su kohustuste koorem kahaneb ja saaksid elu nautida, tulevad haigusnähud sind segama.
Kolme-, nelja- või viiekümnendates eluaastates võid kilpnäärmeprobleemi tõttu tunda, et vananed enne õiget aega. Äkitselt tundub, et elu, mida sa hoolega ehitasid – pere ja karjäär –, on lagunemas. Sa kardad, et ei jaksa hoolitseda kõikide eest, kes sinust sõltuvad, ega tule enam toime kohustustega, mille täitmist sinult oodatakse.
Kui oled just saanud täiskasvanuks, võib sümptomite avaldumine tekitada tunde, otsekui oleks sind surma mõistetud. Abielu või karjääri algusaastatel või juba enne pere loomist või tööle asumist tõrjutakse sind äkitselt kõrvale ja oled sunnitud mõtlema, kuidas sa ometi suudad end üleval pidada või suhteid luua ja hoida.
Sul on igal eluetapil juba niigi palju muresid. Sa ei vaja lisakoormat – tunnet, et oled oma haiguses ise süüdi. See pole tõsi. Ära süüdista ennast. Selgitame välja su haiguse tõelised põhjused, et saaksid viimaks ometi paranemisteele asuda.
Kilpnääre viiruse küüsis
Loodetavasti on kahe- või kolmekümne aasta pärast olemas analüüsid ja vastused, mis sulle tõelist kergendust toovad, ent kui maadled haigusega just praegu, ei taha sa ilmselt kaks- või kolmkümmend aastat oodata. Oled juba küllalt kaua oodanud. Oled piisavalt kaua vaevelnud. Oled olnud juba niigi küllalt kannatlik. On aeg relvastada end tõega ja saada teada, mis on sind nii kaua tagasi hoidnud.
Kui sul on diagnoositud Hashimoto türeoidiit, kilpnäärme alatalitlus või mõni muu kilpnäärmehaigus, ei saa sa tõenäoliselt tõhusaimat ravi. Kuna meditsiiniringkondades ei mõisteta täpselt, mis kilpnäärmehaigusi tekitab, ei suudeta ka pakkuda ravimeetodeid, mis häire põhjuse kõrvaldaks.
Isegi kui sulle on tehtud kilpnäärme talitluse hindamise analüüsid ja kõik näidud on olnud normis, võid siiski kannatada kilpnäärme üle- või alatalitluse käes, kuna kilpnäärmeanalüüsid ei ole veel täppisteadus.
Mõned teadlikumad arstid hakkavad tasapisi sellest aru saama. Nad on näinud hulgaliselt kilpnäärme alatalitluse sümptomitega patsiente, kelle puhul ei näita ükski analüüs, et midagi on valesti. Seetõttu on nad jõudnud järeldusele, et kilpnäärmeprobleemide küüsis vaevleb tunduvalt suurem hulk inimesi, kui tavapärane diagnostika näitab. Nemad mõistavad, et kilpnäärmehaigused on võtnud epideemia mõõtmed.
Kahjuks ei piisa praegu ka kõige edumeelsemast kilpnäärmega seotud teabest. See on puudulik ja pealegi suurel määral lausa ekslik. Kuna kilpnäärmehaiguse olemust ei mõisteta endiselt, on ka kõige uuemad kilpnäärme tervise teemalised teosed aegunud juba enne, kui need raamatukaupluse riiulile jõuavad. Asjatundjad, kellega uudistesaadetes konsulteeritakse, räägivad ikka veel teooriatest, mis on ajast maha jäänud.
Soovin, et juba praegu oleksid olemas vastused, mille toel saaksid end terveks ravida! Neid ei ole. Pead seda teadma. Sel juhul ei raiska sa oma kallist aega, uurides erialakirjandust, mis toetub krooniliste haiguste teooriatele, mida tuleks pidada aegunuks. Kui raamatus väidetakse, et Hashimoto türeoidiit ja Gravesi tõbi avalduvad, kuna keha ründab iseennast – just seda kirjutatakse uusimates väljaannetes –, ei tasu seda uskuda. Kilpnäärmeteooriate uurimine on võrreldav antiikesemete
