et maskid peavad takistama neid ära tundmast, aga ma teadsin, et need olid hirmutamiseks.
Ja see toimis.
Karjuti raadiotesse, mis olid kinnitatud südame kohale. Maskis näod röökisid mu peale ning käskisid kõhuli heita ja nii jääda.
Maha. Maha. Maha. Maha, ma ütlen!
Ma võtsin oma ametimärgi aeglaselt teksade taskust välja, näitasin seda ja viskasin selle neile kätte. Siis tõstsin käed üles. Kuid põlvili ma nende ette ei laskunud. Ja ka näoli mitte. Ma jätkasin teed tapetud mehe juurde.
Sest ma pidin teadma, et olin toiminud õigesti.
Viimane võimalus! Tehke seda kohe!
Kükitades maas oleva mehe kohale, nägin ma, et kukkumine ei olnud ta koljuluud purustanud, vaid oli selle minema viinud.
Hiigelsuur värske vere lomp valgus juba kõnniteele.
Kõikjalt kõlas hirmu- ja vihakarjeid. Koer oli nii lähedal, et ma tundsin ta lõhna, nii lähedal, et tajusin tema hingamist.
Ma nägin silmanurgast veidraid lapiku ninaga Glocke, mis sihtisid maas olevat surnud meest ja ka mind. Püstolid olid vinnastatud.
Kuid see oli ju õige mees, eks ole?
Vaatasin imestades oma käsi.
Need olid koos surnud mehe verega.
Kuid need ei värisenud, kui ma rebisin lahti punase seljakoti ja vaatasin sisse.
2
„Vabandust,” ütlesin ma, keha surutud tihkelt ülikonda, mida ma polnud pulmapäevast saadik kandnud.
Pangakontor oli pilgeni täis mõrvauurijaid, kellest oli kohal viimne kui rühmaliige. Minu ees seisis ekspertiisitöötaja, kes püüdis minust mööda saada. Ta oli riietatud üleni valgesse, välja arvatud sinine näomask, mis varjas kõike peale ta silmadest paistva ärrituse. Olin suures nurgaruumis särava klaasist tornmaja tipus, kuid mul tulid sel hetkel meelde lapsepõlve mänguväljakud ja see, kuidas sa võid tunda end korraga nii nähtamatuna kui ka tülinaks teistel ees lihtsalt sellepärast, et oled kusagil uus.
Siis aga tundis üks ekspert mu ära.
„Ma tunnen teid,” ütles ta.
„Ma olen siin uus,” vastasin.
„Ei ole,” ütles ta. „Te olete kangelane. Sealt jaamahoone juurest. Mis ajast te mõrvarühmas töötate?”
„Tänasest.”
Nüüd ta juba naeratas mulle sinise maski varjus.
„Äge. Kuidas nad teid kohtus kutsusid?”
„Politseinik A-ks.”
„Politseinik A, kas te olete sel nädalal kellegi tapnud?”
„Veel ei ole,” ütlesin ma, „aga on ju alles esmaspäeva hommik.”
Ta naeris ja jättis mu surnud mehe kirjutuslaua juurde. Laual polnud peaaegu midagi. Vaid värske veri ja üks raamis foto.
Fotol naeratasid objektiivi seitse sõjaväevormis noormeest, nagu vaataksid nad oma kaheldamatult edukasse tulevikku. Klaasi nurka oli pritsinud verd. Kuid see ei muutnud poiste ennasttäis ilmeid.
See oli kontorilaua kohta imelik foto. Ei naist, ei lapsi, ei koera. Ainult seitse verepritsmetega määritud sõdurinägu.
Hapnikurikas helepunane veri. Otse arterist.
Ma silmitsesin fotot lähemalt ja nägin, et pilt on tehtud 80. aastatel, otsustades selle pleekinud värvide ja ülbete poiste soengute järgi, mis olid eest lühikeseks pöetud, kuid pikkade kuklakarvadega. Need soengud olid möödunud kümnendist ja mundrid olid möödunud sajandist. Nad nägid välja nagu Duran Duran.
Ja ma nägin ka, et nad ei olnud veel mehed. Nad olid poisid, kes pidid ehk veel viimase suve olema poisid. Hoolimata sõjaväevormidest ei olnud nad tõelised sõdurid. Lihtsalt sõduriteks riietatud koolipoisid. Kaks nägid välja nagu kaksikud. Üks seitsmest oli surnud mees laua taga. Temast oli saanud pankur. Ja mõrvatu.
Astusin kõrvale, kui kohtuekspertiisi fotograaf hakkas pildistama lauale valgunud verd.
„Kelle huvides on tappa pankurit?” imestas fotograaf.
See ajas inimesed naerma. Need olid peamiselt ekspertiisitöötajad, kes maskide taga naeru pugistasid. Kui veedad elu mikroskoopilisi vere-, seemnevedeliku ja mudaproove kogudes, oled iga nalja eest tänulik. Kuid teisel pool lauda seisev peainspektor ei naeratanud, ehkki ma poleks osanud öelda, kas ta kuulis fotograafi märkust, oli süvenenud tema ees lebavasse laipa või mõistis hukka kergemeelsust surma palge ees.
Ta ootas kannatlikult, kuni väike mapiga mees – osakonna arst, kes oli siin surma tuvastamiseks – põlvitas surnukeha kohal.
Uurija suur pea oli raseeritud nii läikivsiledaks ja hoolimata nähtavast murtud ninaluu armist – ja seda oli murtud mitu korda, sest et ta nina nägi välja nagu kõver trampliin –, oli ta küllalt edev, et hooldada korralikku kitsehabet.
Ta pööras oma siniste silmade tungiva pilgu minule ja ma mõtlesin, et ta näeb välja nagu viiking. Kujutlesin seda kahvatut, metsikut nägu mööda randa röövretke paika tulemas ja mõnda munka temaga rääkimas. Kuid viikingitel ei olnud prille, uurijal olid aga ümmargused ja raamita John Lennoni Imagine-laulu tüüpi prillid. Need pehmendasid ta sõjakat välimust ja andsid ta karmile näole lahke, veidi imestunud ilme.
Mu uus ülemus.
„Uurija Wolfe,” tutvustasin ma ennast.
„Ahah, uus mees,” ütles ta, vaikses, teravas ja täpses hääles kaugete põhjaalade, Aberdeeni või isegi kaugemate paikade täishäälikud, see Šoti mägismaa aktsent, mille iga sõna on nagu graniidist. Peainspektor Mallory.”
Mulle oli ta nimi teada. Ma polnud teda kunagi varem kohanud, kuid olin temast palju kuulnud. Peainspektor Victor Mallory oli üks põhjusi, miks ma tahtsin üle tulla mõrva- ja raskete kuritegude osakonna alluvusse.
Meil mõlemal olid käes õhukesed sinised kindad ja kumbki ei teinud katset anda teisele kätt. Kuid me naeratasime ja pühendasime sekundi jagu aega teineteise uurimiseks.
Peainspektor Mallory oli väga heas vormis, mitte üksnes varastes viiekümnendates mehe kohta heas vormis, vaid heas vormis ükskõik mis vanuses mehe kohta, ja tema vorm paistis tulenevat pigem loomuomasest sportlikkusest kui spordisaalis veedetud tundidest. Ta vaatas mind oma siniste silmadega, sellal kui osakonna arst kärmelt surnukehaga õiendas.
„Te jõudsite just õigel hetkel,” ütles Mallory. „Kohe alustame. Tere tulemast mõrvarühma.”
Ta oli sõbralik, kuid välistas kohe igasuguse lobisemise.
Osakonna arst tõusis püsti.
„Surnud mis surnud,” ütles ta, klõpsates
