Mõrvakott. Tony Parsons
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Mõrvakott - Tony Parsons страница 6
„Tapetu on Hugo Buck,” ütles Mallory, „kolmkümmend viis aastat vana. ChinaCorpsi investeerimispankur. Surnukeha leidis koristaja kell kuus hommikul. Buck tuli vara tööle. Ta töötas Aasia turgudega. Kui ta parajasti oma esimest kohvi jõi, lõikas keegi tal kõri läbi.” Mallory vaatas mulle teraselt otsa. „Olete kunagi sellist asja näinud?”
Ma ei teadnud, kuidas vastata.
Pankuri kõri oli midagi enamat kui läbi lõigatud. Haav oli lausa haigutavalt suur. Ta kaela esiosa oli puhtalt ja täpselt täiesti pooleks lõigatud. Laip lebas selili, kuid näis, nagu hoiaks ta pead kere küljes vaid tilluke selgroolüli. Veri oli pursanud kaelast suure surve all; särk ja lips nägid välja nagu kohutav verine pudipõll. Nüüd tundsin ma ka vere lõhna: see oli värskelt valatud vere vaskne lehk. Ma sulgesin sellele oma haistmismeele.
Hugo Bucki pintsak rippus ikka veel tooli seljatoel. Mingil moel oli see verest puutumata jäänud.
Vaatasin vilksti Mallory poole ja siis jälle tapetut.
„Ma olen näinud kolme läbilõigatud kõri,” vastasin lõpuks.
Ma kõhklesin ja ta noogutas, et ma jätkaksin.
„Esimesel mundrikandmise nädalal oli tegemist mehega, kes nägi oma abikaasale tema parimalt sõbralt saabunud telefonisõnumit ja haaras kööginoa. Umbes aasta pärast võtsin ma osa juveelipoe röövimise juurdlusest, kus röövija püstol polnud lahti läinud ja ta võttis kirve ning ründas meest, kes oli vajutanud paanikanuppu. Ja siis oli üks pulmapidu, kus pruudi isa vihastas isamehe kõne peale ja lükkas katkise šampusepudeli temale kõrri. Kolm läbilõigatud kõri.”
„Kas mõni nägi ka sedamoodi välja?”
„Ei.”
„Siin on pea justkui otsast võetud,” lausus Mallory.
Ma vaatasin ringi.
„Keegi pidi midagi kuulma,” ütlesin ma.
„Keegi ei kuulnud midagi,” ütles Mallory. „Sellises hoones on inimesi isegi sellisel kellaajal. Kuid keegi ei kuule midagi, kui inimesel võetakse pea vaata et otsast.”
Ta uuris mind oma helesiniste silmadega. Kuid ma ei taibanud ikka veel.
„See on nii sellepärast, et ohvri hingetoru on läbi lõigatud,” ütles ta. „Trahhea. Õhku ei tule peale, kuid karjatamiseks vajad sa õhku. Keegi ei kuulnud aga midagi, sest mitte midagi ei olnudki kuulda.”
Me silmitsesime surnukeha vaikides, sellal kui ekspertiisitöötajad liikusid suures kabinetis aegluubis ringi nagu teadlased, kes uurivad bioloogilise katastroofi tagajärgi. Nad nägid maskides, kinnastes ja valgetes ülikondades ühesugused välja, otsides kannatlikult sõrmejälgi, pannes tillukesi kiude asitõendite kottidesse ja võttes laualt, vaibalt ja klaasseintelt vereproove. Siin oli valida suurest verehulgast. Üks töötaja visandas mõrvastseeni. Fotograaf, kes oli imestanud, kelle huvides on tappa pankurit, ei teinud enam staatilisi pilte, vaid filmis. Väikesi kollaseid plasttähiseid oli kui võililli kõikjal paksu vaiba peal ja üks töötaja kogus jalajälgi, et kriminalistid saaksid sisestada need jalatsitaldade andmebaasi.
Mallory jälgis kogu tegevust. „Enamik tellimusmõrvu on tehtud kohmaka käega, Wolfe. On see iroonia või paradoks? Neid teostavad kõrilõikajad, kes on palgatud mõnes baaris. Värdjad, kes tapaks sularaha eest keda tahes. Enamikul tellimusmõrvadest on garantii – nende kehv kvaliteet on garanteeritud. Ent see pole selline. Kas näete, kui puhas lõige siin on? Enamik inimesi, kes lõikab läbi kellegi kõri, virutab, raiub ja saeb. Seda tehakse räpakalt. Te nägite seda oma kolme eelmise laiba puhul. Tavaliselt on tegu nii räpakas, kui üks raevunud inimolend saab teise lihale ja verele terariistaga teha. Kuid see siin näeb välja nagu üksainus lõige. See võttis mehel peaaegu pea otsast, kuid see oli üheainsa lõike tulemus. Kes võiks küll niimoodi kõri läbi lõigata?”
„Keegi, kes teab, mida ta teeb.” Ma mõtlesin selle üle. „Lihunik. Kirurg. Sõjaväelane.”
„Te arvate, et siin on mõni Rambo ringi jooksnud?”
„Võibolla mitte just ringi jooksnud. Võibolla magab ta lageda taeva all.”
Mallory nooksas kolmkümmend korrust allpool lebavale linnale klaasseina taga, mida kuldas sügisene päike halli jõepaela ümber.
„Kui palju endisi sõjaväelasi magab neil tänavail lageda taeva all?” küsis ta.
„Liigagi palju,” ütlesin ma. Ma püüdsin seda ette kujutada. „Ta tuleb siia öösel. Otsib magamiseks soojemat kohta. Või tuleb, et leida midagi varastamisväärset. Teda segatakse.” See ei mahtunud mulle pähe. „Kuid ta peab turvakontrollist läbi saama.”
„Lihunik, kirurg, sõjaväelane,” kordas Mallory. „Või oli see ehk keegi, kel polnud aimugi, mida ta teeb? Mõni härra Bucky kaaspankur. Mõni koristaja. Äkki oli see lihtsalt algaja õnn. Või oli see tema naine. Näha on, et eriti temast ei hoolitud. Kolm päeva tagasi kutsuti politsei välja härra ja proua Bucki peretüli lahendama. Seal oli vägivalda ka. Kas te nende abieluvoodit nägite?”
Ühe klaasseina najale oli tõstetud madrats, kõige laiema voodi variant, mis oli ikka veel kile sees ja millel olid peal lillakasoranžid FedEx-lindid.
„Ka see on nende voodi?” küsisin ma. „Naine saatis voodi talle kontorisse?”
„Proua Buck tuli ärireisilt varem tagasi ja leidis härra Bucki koduabilisega voodist.” Mallory kortsutas kohmetu halvakspanuga kulmu. „Ja mees ei aidanud tal nõudepesumasinat tühjendada. Nii et proua Buck läks härra Buckile austrinoaga kallale.”
„Austrinoaga?”
„Jah, austrinoaga. Sellel on lühike lai tera. Nad on jõukad inimesed ja neile maitsevad austrid. Igatahes lubas naine võtta tal munad maha ja lükata need talle tagumikku. Kuuldes häälekat riidu, helistasid naabrid hädaabisse. Konstaablid panid mõlemad raudu. Härra Buck ei ööbinud sest ajast peale kodus.”
Me vaatasime FedExi pakendis abieluvoodit.
„Te siis arvate, et ta naine tegi seda?” küsisin.
Mallory kehitas õlgu. „Praegu on ta meie ainus kahtlusalune. Ta on kirjas kui keegi, kes lubas mehel munad maha võtta.”
Ta vaatas pankuri läbilõigatud kõri. „Kuigi vaevalt et keegi endale midagi sellist eesmärgiks seab.”
„Naine võis ju mõrva tellida,” ütlesin ma. „Tal on raha, et palgata keegi, kes seda oskab.”
„See oli ka minu mõte,” nõustus Mallory. „Kuid siis oleks siin kindajälgi. Aga me ei leia kuidagi ühtegi kindajälge. Ja kui see polnud inimene, kel polnud aimugi, mida ta teeb, oleks siin ruumis kindlasti mõni kindajälg. Nagu te teate, võivad kindajäljed olla sama kasulikud kui sõrmejäljed. Kui kindad on küllalt õhukesed, tulevad sõrmejäljed läbi kanga esile. Sõrmejäljed võivad olla ka kinnaste sees. Vähesed kurjategijad viivad kindad koju kaasa, eelistades need kuriteopaiga läheduses minema visata. Niisiis me otsime kindapaari ja kindajälgi.”
„Ja