istusin väsinud lapsehoidja ja veinipudeliga elutuppa.
„See oli ülim rõõm!” ütles mees. „Me maiustasime šokolaadiga, rääkisime nalju, naersime end kõveraks ja lõpuks jäimegi magama. Ja kuidas siis sinul ka läks?”
Lisaks lubas ta lahkelt pakkuda mulle taolisi meeldivaid teenuseid ka edaspidi.
„Oma tütre Tonja lapsepõlve ma peaaegu ei saanudki kaasa elada, olin ju alatasa reisidel. Õnnetuseks pole mul ka võimalust bioloogiliseks vanaisaks saada – ja meeleldi teeksin selle nüüd sinu laste juures tasa.”
Tonja elas koos ühe naisega, see ei ole tänapäeval küll tingimata järelkasvust loobumise põhjus. Kuid juba oma huvides lämmatasin soovi vihjata sellistele võimalustele. Alatasa tundsin ka ise rõõmu naljadest, mida Kapten lastega tegi, ja meenutasin valuliselt, kuidas teadmata kadunud Matthew meid naerma ajas. Näiteks küsis minult Simon:
„Millel on sada säärt ja joosta ikkagi ei suuda?” Ja kui ma ei leidnud selle peale mingit usutavat vastust, ütles ta ise: „Viiekümnel püksipaaril!”
Oli ütlematagi selge, miks minu isata lastel oli nõrkus nii vahva vanaisa vastu. Lasteaias, põhikoolis ja kodus olid üksnes naised, Kapten oli meile lausa taeva kingitus. Kuid too terava ninaga madu pidi külvama vaenu ka meie paradiisi.
Ühel heal päeval jäi Gretel pärast teiste lahkumist minu juurde istuma ning mina hakkasin nõusid pesema ja koristama.
„Kas sa büroos ei peagi olema?” küsisin veidi pahuralt, sest tema juuresolek lihtsalt häiris mind. Ta ütles, et tal olevat täna vaba päev.
„Nelly, tegelikult tahtsingi kord sinuga ka omavahele jääda, sest juba ammu olen tahtnud sulle midagi öelda. Alati, kui mul on vaja üleval käia, näen ma seal Kaptenit koos sinu lastega ümber köögilaua kükitamas ja sinu tütar istub vanamehel tavaliselt süles.”
„Loomulikult, ma ju tean. Ta ripub mehe küljes nagu takjas!” ütlesin peaaegu uhkelt.
„Armas Nelly, oled sa veidike naiivne või? Kas sa siis üldse pole jälginud arutelu pedofiilidest? Enamuses nood ongi kenad onukesed, abivalmis naabrid, kasuisad, austavalt imetletud muusikaõpetajad, vaimulikud, sotsiaalpedagoogid, treenerid. Nemad naudivad oma ameti tõttu nii oma kasvandike kui ka nende vanemate täielikku usaldust ja kasutavad seda intiimsel moel ära. Kas sa pole siis kunagi tulnud mõttele, et ka Kapten võiks olla dirty old man[3.] ja et ta pole end teie juures mugavalt sisse seadnud sugugi ilma tagamõtteta? Peale kõige muu lehkab ta ju ka alkoholi järele.”
„Palun sind, Gretel, sa lihtsalt näed kummitusi! Tal endal pole ju lapselapsi ja ta on igati rõõmus, et leidis siit asenduse. Tema eest võin küll pea tulle pista!”
„Siis loodan väga, et sa ennast ära ei kõrveta. Mõtle siis sellele, et olen sind hoiatanud!” nende sõnadega tõusis ta püsti ja lahkus solvununa.
Olgugi et olin tema peale tige ega tahtnud uskuda ainsatki tema sõna, oli minus siiski ärganud kerge kahtlus. Olin ma siis tõesti naiivne ja heausklik, olin ma pigistanud silmad kinni üksnes selletõttu, et minu ja Kapteni suhe oli nii praktiline? Otsustasin pöörata uuele papale veidi enam tähelepanu ja ettevaatlikult lapsi nende ühiste mängude kohta usutleda. Ja kui nad ka siis olid ikka temast vaimustuses, läksin isegi veidi armukadedaks. Ei möödunud päevagi, kui ta poleks toonud lastele midagi kaasa, küll mitte kalleid mänguasju, aga pakikese plastiliini, siis jälle värvilist kriiti suurele tahvlile joonistamiseks või mõne kompveki. Kas polnud see siis odav klišee kommionust, kes end maiustustega lastele külge kleebib?
Ja kas siis mõnikord klišeed ja eelarvamused ei tuginenudki just halbadel kogemustel? Lõppude lõpuks ei olnud see ju mingi väikelaste muinasjutt, et meresõitjad, kes vahel kuude kaupa on oma perekonnast lahus olnud, otsisid üles mõne sadamabordelli. Ülemkelnerina luksusaurikul võis ka meie Kaptenil olla varem olnud võimalus kusagil Tais omale mõnda üheteistkümneaastast osta. Võib-olla oligi sealt maitse suhu saanud ... Väristasin seda ette kujutades õlgu, needsin seda õelat madu, surusin maha oma sünged mõtted ja tegelesin edasi igapäevaste toimetustega.
On päevi, mil kõik veab viltu. Uskusin, et olen selle päeva lõunasöögiks kõik vajaliku ostnud, aga sool ja minu eelistatud viinamarjaseemneõli olid ostmata jäänud. Suure kiiruga sõitsin nüüd uuesti supermarketisse ja jäin seetõttu ajahätta. Kui lõpuks tagasi jõudsin, seisis Kapten juba ukse ees ja arvas, et kui tal oleks majavõti, oleks ta sellistel juhtudel võinud juba tööga pihta hakata. Olin niigi närviline ja ütlesin sugugi mitte sõbralikult: „Sa justkui pead siin ennast juba möödapääsmatult vajalikuks!”
Ta ei öelnud seepeale mitte kui midagi, kuid oli kindlasti haavunud. Kui me siis lõpuks koos köögis töötasime ja mina valmistasin ette kirsivormirooga, lasi ta pidevalt tulla oma äraleierdatud meremehelugudel. Clafoutis’e[4.], mis tulnuks järelroaks, retsept on põhiliselt väga lihtne. Vaja on üksnes jahu, kohupiim, suhkur, munad, sool ja piim kokku segada ning tordivormis kirsid peale valada. Hajali, nagu olin, unustasin ära suhkru ja märkasin seda alles siis, kui küpsetis oli peaaegu valmis ja suhkruklaas seisis ikka veel puhvetiletil. Teist korda võtsin Kapteni karmide sõnadega ette ja süüdistasin teda oma närvilisuses.
„Sinuga pole täna sugugi lihtne läbi saada,” arvas tema, lootes asjata, et rahulik nentimine soojendab mind veidigi üles.
Juba nooruses kannatasin selle all, kui mu ema oma halba tuju oma kallite peal välja elas. Kui mu isa oli veel elus, oli kannatajaks pooleks alati tema, hiljem aga sain mina kõik oma kaela. Nüüd võib-olla langesin ise samasse käitumismalli.
Sellel hetkel helises uksekell ja Simon tuli koju. Poiss töinas vaikselt omaette.
„Mul olid kõik mata ülesanded valesti tehtud!” sai ta nuuksumise vahelt öeldud, ja seejuures oli just arvutamine tema kõige tugevam külg. Kuidas see küll nii juhtus?
„Papa võib-olla seletas mulle valesti,” kinnitas Simon ja Kapten punastas kõrvuni.
„See kõik tuleb sinu joomisest,” möirgasin nüüd mina täiest kõrist, kui esimene külaline juba uksele koputas. Pisarates Simon tegi ukse lahti ja tervitas sinistes tunkedes meest, keda ta veidi austavalt imetles. Õnnetu poiss lasi end emmata ja trööstida. Kuid samas poetas Markuse selja tagant ennast sisse too õudne Gretel.
„Ja kus on siis Caro?” küsis ta üleoleva eneseteadlikkusega, ja alles seepeale tuli mul pähe, et tütar pidanuks kodus olema juba ammu. Kohkumusest kukkus mul käest klaaskann jääteega ja praeahjust tuli juba pahaendelist suitsu. Siis, tänu jumalale, ilmus välja Regine.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через
