1924 hakkas ilmuma novell „Pärlite püüdja“, millele järgnesid teised. Kuna umbes samal ajal valminud novellid andsid kogu „Vastu hommikut“ (1926), koondusid Nipernaadi-ainelised tsükliks „romaan novellides“, mis oma võidukäiku alustas eesti keeles a. 1928 (saksa k. 1931, tšehhi k. 1935, hollandi k. 1937, leedu k. 1937 ja 1952, poola k. 1940, soome k. 1942 ja 1955, läti k. 1943 ja 1953, prantsuse k. 1946). Gailit jutustas, et Nipernaadi idee tekkis tal Berliinis olles üht teatritükki vaadates rütmilise elamusena, ühe mehe sammude kajana: mingisuguse „Tam-tam-taa“-meloodiana, mida ta vilistas ja lubas isegi üles kirjutada. Alguses olid need üksikud novellid (neist kolm ilmusid „Loomingus“), alles hiljem sai sellest raamat. Et nimitegelane on igas novellis veidi eri näoga, kuulub asja juurde, kuid et ta minevikuta hulkurist lõpupalas „Seeba kuninganna“ muutub vanaldaseks kirjanikuks, kellele naine linnast järele tuleb, kuulub romantilise iroonia valda. Nipernaadi kuju ümbervalamine paaril viimasel leheküljel on küll gailitlik puänt, kuid autori süda ei olnud nähtavasti selle lahendusega päris rahul. Ta lubas kunagises uustrükis anda teise lõpplahenduse. Ta ei olnud rahul, et Nipernaadi säärase võttega reaalellu tagasi viidi. Oli ta vaade vahepeal kirjaniku kui võluri osale nii palju muutunud?
„Muinasmaa“ võeti ilmudes üsna soodsalt vastu. Seda nimetatakse hearütmiliseks ja hoogsaks. K. A. Hindrey oma arvustuses „Postimehes“ (1918, nr. 69) märkis ära Knut Hamsuni mõju. „Neis otsib avaldusteid piiramatu isendolu ehk egotsentriline individualism,“ iseloomustab Kampmaa seda seost, mainides Hamsuni teost „Sügistähtede all“ ja väites, et „stsenerii2 on ühesugune ja ageerivad isikud täidavad neidsamu otstarbeid, mis Hamsunigi teostes“. Võib küll mõningaid sarnasusi konstateerida (pastoriproua Klauseni lugu teose lõpuosas jne.), aga „Muinasmaa“ asub kindalt lõuna-eestilisel pinnal, sisaldades eneses salatamatuid vihjeid autori mälestuste tegelikkusest, mis isegi minategelase kramplikust hoiakust aristokraatsuse suunas vahel lihtsalt läbi löövad. Üks aga, mis sarnasust näitab, on Gailiti naistüüp, olgu see siis Erna või pastoriproua, kes on praegu nagu kaksikõed üksteisega sarnased. See on salapärane ning nükkeline naine, kes isegi ei tea, mis ta tahab, vahel ootamatult armu jagav, samas külm nagu jää, rahuldamatu, õnnetugi. Samasugune olend esineb õige mitmel pool Gailiti rikkalikus naiste kollektsioonis ja pole seega mingi juhuslik Hamsuni poolõde. Kuhu paigutada selle naistüübi häll, kas Norrasse või Venemaale või sealt imporditud kirjanduse mõjul Baltikumi tegelikkusse?
6
„Minu pikk ja kaunis päev hakkab õhtule lähenedes pilvitama,“ alustab Gailit oma käesolevas kirjatükis mitmel korral mainitud novelli „Võõras veri“. „Sõprade ja omaste rõõmus ring on teda lakkamatult saatnud, talle üllaid elamusi jaganud,“ mäletab Rein Malvet. „Kuid miski on siiski puudu jäänud,“ peab ta tunnistama. „Võib-olla pole ta siiski oma jumalale lähemale jõudnud – tollele lõplikule sihile ja tõele?“ Jääme kuulatama. – Oma jumal? Lõplik siht ja tõde? küsime. Otsis siis Gailit oma „pikal ja kaunil päeval“ esmajoones tõde või mingit jumalat? Kas polnud tema loomingus just ühest seiklusest teise rändamine, minnalaskmine, nii nagu tsiteerisime: Peatud päeva, paar, nädala, lähed jälle edasi … Kas polnud Gailit kõigile tuntud vembumees, muretu vagabund, lustlik matkamees Nipernaadi? Kuidas nüüd äkki see ootamatu küsimus millegi puudujäägist, otsingust?
Jäime oma vaatluses sinna peatuma, kus Gailit astus meie laiema üldsuse teadvusse Siuru kevadel 1917. Teame, et sel ajal ta sattus äkki paljude prožektorite valgusesse, huvi tulipunkti, eredalt valgustatud näitelavale. Seal ilmnesid kõigile meelde jäävad karakteersed näojooned. Millised need olid?
Siuru-aegsete autorite kirjanduslikke näojooni on raske puhastada juhuslikest kõrvalhelkidest. Murrangulise aja, sisevõitluste ja isikuvaheliste vastuolude kõverpeegel moondas, liialdas ja multiplitseeris, pani ühe käitumise teise arvele, kirjutas ühe arvamised teise arveraamatusse. Ometi jäi ka palju üldisi ja ühiseid jooni püsima. Vaatleme Gailitit läbi kaasaeglaste prillide.
Artur Adson kirjutab: „Ta oli ikka valmis igasuguseks lõbusaks ettevõtlikkuseks – ja Visnapuus leidis ta ses punktis parima kaasalööja. Suur žest, lai haare ning härrasmehelik esinemine oli Gailitile omane juba siis.“ („Siuru-raamat“, lk. 97.) Anton Jürgenstein: „August Gailit on Siurus sedasama, mis O. Lutsu „Kevades“ kirjeldatud Toots koolipoiste seas: igavene võrukael, kes igasuguste kirjanduslikkude koerustükkidega valmis saab.“ („Eesti kirjandus sõja ajal“, „Eesti Kirjandus“ 1920, lk. 146.) Rasmus Kangro-Pool: „Gailit oli siis sama pikk kui nüüdki, aga hulga kõhnem. Nii ta tundus kepina, mille otsas põhjast madalaks vajutatud kübar … Ta kõneles kõigest rinnahäälega, nagu nüüdki, aga ta gailitlikkus oli siis kuidagi ehtsam, südamlikumgi praegusest surmtõsiduse teesklusest.“ („Pisiasju suures elus“, „Nädal Pildis“ 1937, lk. 162 ja 1936, lk. 802.) Henrik Visnapuu: „Esialgu oli Gailit eesti rahvale vaid tavalisest pikem mees, kes laskis kuulda oma üleolevat lustakat naeru Feischneris ja Lindenis. Mis selle naeru taga peitus, seda teadsid vaid üksikud. Oma õrna ja sentimentaalse südame varjamine.“ („Päike ja jõgi“, lk. 287.)
See oli boheemlase, peiari, posööri, seltskonda pilkava mässumehe nägu, mis meile Gailiti heatahtlikumategi kaasaeglaste poolt visandatud portreedelt vastu vaatab. Mõnel pool kollitati sellega isegi lapsi, mõned moraaliköstrid arvasid koguni, et maailm on hukas. Me ei hakka ühtesid ümber joonistama ega teisi lähemalt piiritlema, mainime ainult, et Gailiti bravuurne ning näiliselt kõigega karussellitav ja uperpallitav looming lisas üldsuse teadvuse pilti jooni, mis olid kirjanduslikkude kujude, mitte nende autori omad.
Kui palju ka oleks kirjutatud Siuru välisnähtustest ja manatud või geniaalseks ülistatud selle loomingut, siis autorite arengut, nende sisemise näo tekkimist pole palju taga küsitud. „Ärgem unustagem loomingut, mis sündis nähtamatult publiku silmade eest,“ hüüab Visnapuu, kuid läheb siiski lühidalt mööda enesegi kirjanduslikust kujunemisest. Gailiti jaoks pole meil kuskil mingit pidet. Teoste sündimisest, nende mõjuteguritest, tagapõhjast ja autori kunstilistest taotlustest on andmeid säilinud üsna napilt. Neid leidub kasinalt vist kõigil aegadel, aga eriti küll siis, kui arvustust ja esseed asendas följeton ja pamflett, asjalikku diskussiooni hoolimatu „pähevalamine“, kirjanduslikke artikleid manifestid. Ainult suuri vaevu leiaksime nende tagant pidevamaid ning üldkehtivamaid jooni.
Gailit oli üks neist, kes tol ajal elavalt osa võttis joonealusest sõnasõjast, jagades hoope vaenlastele ja sõpradelegi, vahel ootamatuid vempe sisse visates. Osa neist on kogutud raamatusse „Klounid ja faunid“ (1919) ja „Aja grimassid“ (1926), osa neist jäi perioodikasse koltuma. Nopime neist välja mõned. „Kahtlemata käärimine, mis läinud aastal algas, pole kaugeltki lõpule jõudnud. Veel pole kõigi juures selgunud maitse ja printsiibi küsimus. Kuid kindel on, et praegune vankuv olukord enam kaua kesta ei saa.“ („Eesti proosa 1920“, „Postimees“ 1921, nr. 20.) Alles paari aasta eest oli Gailit kinnitanud: „Armastan käärimist, pettumust, heitlust, väärtuste ümberhindamist. Ma armastan vankumist äärmusest äärmusse, sest see näitab hinge janust.“ („Klounid ja faunid“, lk. 70.) Võrreldes neid kahte tsitaati näeme, et murrang on toimunud. Siuruliku vabadust ja äärmusi ihaleva tuiskamise asemel kõneldakse „printsiibist“. Mis on toimunud vahepeal?
Me ei tarvitse korrata selle aja välisraame, need on meile tuttavad: revolutsioonid, Vabadussõda, iseseisvus. Gailiti tee tõi teda vahepeal Tallinnast Tartu, „Postimehe“ toimetusse, Vabadussõja kirjasaatjaks jne. Tervelt viis raamatut sellelt perioodilt kandis ta autorinime. Oli juba elatud rohkem kui aasta rahu ajal.
1921. aasta septembris startis kümne kirjaniku poolt allakirjutatud manifestiga Tarapita rühma samanimeline ajakiri. Selle ideoloogiline kuma tuli osaliselt prantsuse Clarté’lt, mis mujalgi Euroopas moodne oli. Eestis tähendas see väljas pool poliitilist platvormi
