Ümber ahju paremale. Geidi Raud
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ümber ahju paremale - Geidi Raud страница 1
Geidi Raud
Ümber ahju paremale
Toimetanud Lea Arme
Võrukeelse teksti toimetanud Mariko Faster
Kujundanud Virge Ilves
© Geidi Raud
© kirjastus Tänapäev, 2020
ISBN 978-9949-85-697-8
e-ISBN 9789949857708
www.tnp.ee
Trükitud AS Pakett trükikojas
Uskumatult muretule isale ja uskumatult tugevale emale, kes käinud koos läbi sekelduste ja seikluste.
SUVI
Tühja uulitsa krahv
Hämar lillelõhnaline suveõhtu Võrumaa külakeses. Kuigi päike on juba loojunud, on taevas veel läänekaares hele. Tänavalaternatest põlevad pooled. Pooltest pooled omakorda vilguvad ja särisevad. Vallavalitsuses on laternate üle mitu korda kaebamas käidud, kuid neid sättima pole keegi tulnud. Lisavalgust annavad eramajadest ääristatud tänava lilleaedadesse paigutatud erivärvi tulukesed, mis on end päeval päikeseenergiat täis imenud nagu verekaanid. Külakrantsid haugatavad laisalt, justkui sooviks üksteisele nii muuseas rahulikku kirbuvaba und.
Õues pole näha enam suurt kedagi. Välja arvatud tänava kõige vanema, 102-aastase maja õuel. Seal istub hallipäine pika habemega mees. Ta koputab piibukaha vastu oma kõhna tagumiku all vaikselt laguneva puutrepi ülemist astet tühjaks, lisab sinna näpuotsaga värsket tubakat, lööb välgumihklist leegi peale ning laseb piibul säriseda kui verivorstil.
Samal ajal sügavalt ohates ja käega läbi habeme tõmmates laseb ta pilgul käia üle tähtedest ääristatud taevavõlvi. Sellele õdusale hilisõhtule eelnev päev oli mehe jaoks rohkem kui tegus. Ta lasi trimmeriga maha pikema heina ja kogemata ka kalli abikaasa floksid. Tõstis õuelt labidaga kärru oma koeravolaski paari kuu junnikollektsiooni ja jootis kuumas kasvuhoones lõõtsutavaid tomatitaimi. Muidugi ei jätnud ta tööde ja tegemiste kõrval janusse ka ennast. Pole siin külas kedagi, kes jätaks.
Kuigi pimedas vanamehele peale vaadates võib jääda mulje, nagu oleks ta vanem kui tema maja, on tegemist alles 74-aastase noorhärraga. Nelja naise telefoniraamatus kannab ta tiitlit „laste isa“ ning ühe õnneliku naise jaoks on ta tegevabikaasa. Ta on kaheksakordne isa, viiekordne vanaisa ja kahekordne vanavanaisa. Olenevalt tujust nimetab ta end teadjameheks, vanamehenässiks, šamaaniks, kadunud mehe pojaks, lõvikutsikaks või tühjade uulitsate krahviks.
Kuid uulitsad, mille krahviks on härra Heino Vaim aastate jooksul kujunenud, pole alati nii tühjad ja vaiksed olnud. Kui siinkandis elas ja töötas veel krahvide krahv, Heino isa Herbert Vaim, oli külaelu kirjum kui geilipp. Igal õhtul peeti simmaneid, kus pummeldati, tantsiti ja armastati naisi. Kui tervis sel või mõnel muul põhjusel kehvaks muutus, otsiti abi siinkandi nõidadelt ja šamaanidelt, kes mõistsid pruulida ravimtaimedest erinevaid segusid ning vajutada valusaks jäänud inimihul õigeid punkte. Kes oskasid pelgalt oma puudutusega terveks ravida valutavad hambad ja panna nõiasõnu lausudes aru pähe hullunutele. Kes leidsid loetud minutitega üles kadunud penid ning vajadusel ka metsa eksinud vanavanemad ja lapsed. Ka Heino ema ja isa olid ühed neist, kelle poole erinevate ihu- ja vaimuhädadega pöörduti. Ja ta aitas. Alati. Kuigi ta oli tuntud ka kui küla üks suurimaid vändagängstereid, oli ta hinges hea mees ning leidis abivajaja jaoks alati hetke.
Majad olid neil kirjudel aegadel rahvast täis, lapsi sündis kümnete kaupa. Kõik terved kui purikad. Polnud harv juhus, kui postkasti potsatas kutse kellegi 110. sünnipäevale. Erinevalt tänasest päevast peeti siin pulmi rohkem kui matuseid. Ka Herbert ise sai varakult naisemeheks. Kõik sai alguse päeval, mil Võrumaale saabus esimest korda rändtsirkus. Tsirkusetelgist kostnud lõvimöirged ajasid noorel Herbertil vere vemblas niivõrd vemmeldama, et ta kahmas esimesel ette juhtunud naisterahval ümber piha kinni ja andis talle piraka musu. Viimane lõi talle seepeale kõrvakiilu. Siis tegi lõvi aga telgis uuesti häält, mispeale plahvatas vastastikune kirg ja juba oli naine ise Herbertil kaksiratsi ümber. Paari nädala pärast peeti pulmad. Üheksa kuud hiljem sündis pisike Heino. Augustis, Lõvi tähtkujus. Poisikene möirgas pärast sündi nagu seesama tsirkuselõvi, tänu kellele ta eostati.
Pärast isaks saamist üritas Herbert jätta hüvasti oma pahedega ja ehitas perele metsa maja. Kaugele melust ja elust, et ta ei peaks igapäevaselt külaelu kiusatustega võitlema. Kuid ahvatlused järgnesid talle, kuhu iganes ta läks ja mis iganes ta tegi.
Heino isegi on küll nende pikkade aastate jooksul käinud ja näinud, kuid oma külakest pole ta jätnud tänini. Ta elab oma isakodust vaid loetud kilomeetrite kaugusel. Koos abikaasa Jutaga. Nende kummagi lapsed on juba suured ja oma elu peal. Aga sellest pole neil midagi, hoolt ja armastust vajavad nii omad kui võõrad inimesed, loomad kui lilled. Nende ääretult kauni iluaiaga üüratu puumaja paikneb nelja tänava ristumiskohas. Seetõttu on nende kodu justkui küla keskpunktiks – neil on naabreid arvult lausa üheksa majatäit.
Kui aga Juta ja Heino praegune kodumaja siia rohkem kui sajand tagasi ehitati, oli see selle tänava ainuke elamu. Maja ehituseks vajalikud palgid veeti metsast kohale hobustega. Kolme vanaaegse köögi ja viie toaga majas elas vahepeal mitu peret. Juta ema oli aga viimane inimene, kes siia ajapikku elama jäi. Läbi õnne ja juhuse sai ta lahmaka maja koos tohutusuure krundiga hea hinnaga endale soetada ja pärandas selle siis tütrele.
Juta esimene abikaasa aitas maja seest enam-vähem ära renoveerida. Kuid maja on nii suur ja lagunenud, et tööd jagus ka Juta teisele abikaasale Heinole. Ühel ilusal suvel kutsusid nad lapsed kokku ja värvisid ajahambast pureda saanud tumepruunid voodrilauad helehalliks. Kulus ropult aega, vaeva ja tööd, enne kui kogu maja värske värvikihi peale sai. Aga tulemus pani nii Juta ja Heino pere kui ka kõik külaelanikud ahhetama. Ka hädalised leiavad nüüd Heino maja paremini üles. See on erk ja kohe kutsub oma kümnete pisikeste akendega puitustele koputama.
Oma isalt ja emalt nii võimed, teadmised kui ka pahed pärinud Heino poole pöörduvad nii hädas sugulased, külarahvas kui ka võõrad, kes sõidavad sadu kilomeetreid Võrumaa metsadesse, et tema käest nõu küsida ning talle oma rasket elusaatust kurta. Vanamees võtab nad kõik lahkesti vastu. Suveõhtutel süütab tagaaias lõkkegi ja puhub elu sisse suitsuahjule, kostitades tulijaid lisaks ravimtaimeteele suitsukala, lõkkesoojuse ja külma Läti õllega. Päevasel ajal kutsub ta abivajaja endaga kaasa seenele või kalale ning sealt naastes on tegu hoopis teiste inimestega. Vanamehe juurest lahkudes tunnevad inimesed, et nende hingi oleks toidetud justkui rammusa lehmapiimaga. Nad on terved, rahulikud ja õnnelikud. Nad teavad, kuidas oma eluga edasi minna ning kuhu ja kuidas minna. Ihuhädad ega vaimsed probleemid ei piina neid enam.
Maagiline on see Heino ja kõik tema ümber.
Loodus on kõik, kõik on loodus
Kuigi inimeste aitamine on Heino prioriteet, leiab ta sarnaselt oma kadunud isale alati aega nii viinavõtuks, kalapüügiks kui seenelkäiguks. Kui ta peaks neist kolmest tegevusest vaid ühe välja valima, ei saaks ta selle ülesandega hakkama. Miski ei muuda teda õnnelikumaks kui väikesed nipsid-napsid, kalad ja seened. Metsas olles sulandub Heino loodusega üheks. Tema laanes viibimisest annavad märku vaid suured kummikujäljed