ära ei rikuks, pidi ta selle ümber paigutama. Nii seisis ta altari ees ja vaatas Kristjan Tammega tõtt, peenis teibiga kintsu küljes.
Unenäole tagasi mõeldes läks Heino näost kaameks ja tema vasak käsi hakkas automaatselt öökapilt piipu otsima. Kui muidu said Heino unenäod ühel või teisel viisil teoks või lasid enda pealt vähemasti endeid lugeda, siis nüüd lootis vanamees, et see õudusunenägu oli lihtsalt talle pähe ära eksinud. Või tähendab kaudselt, et Kristjan võtab naise. Või mehe. Aga mitte ei võta teda. Ta imes närviliselt piibutoru.
„Pagan, Heino, mine noh voodist välja, enne kui endale seda soga sisse hakkad kiskuma,“ oli Juta pahane. Heino ajas tagumiku sängist püsti ja kadus peldikusse, kust ei väljunud 40 minutit. See pikk käik on Heino igahommikune ilurituaal. „Kavva tettü kaunikõnõ,“4 ütleb ta ise.
Tualetis endalegi üllatuslikult võimsa tulemusega maha saanud ja just kohvitassi suu äärde tõstnud, kuulis vanamees välisuksel ettevaatlikku koputust. Taat avas hiirvaikselt veranda ja köögi vahelise ukse ja piilus pisikesest praost, kes talle nii vara hommikul külla on tulnud. Tema veranda ees trepil seisis noor õbluke mees. Ta mudis oma sõrmseongus käsi ja keerutas puusi vasakule ja paremale.
Võõra noormehe pilk rändas Heino verandal, mis koosnes kümnetest ja kümnetest ruudu- ja ristkülikukujulistest aknakestest. Veranda puidust osa külge olid suurte raudnaeltega kinnitatud lilleamplid, kust vaatas vastu nii valgeid, roosasid, lillasid, siniseid kui punaseid lilleõisi. Lilleamplite vahel rippus metallist sepistatud kalaluu-kujuline tuulekell, mis vaikselt tinises. Veranda kahepoolsed uksed olid sarnaselt veranda üldvälimusele helehallid, kuid mõlema ukse jalutsis olid valgeks värvitud ruudud, mida ääristasid tumehallid liistud. Uste kohal hoidis vana raudnael kinni hobuserauda.
Märkamata, et Heino teda juba mitu minutit ukse vahelt jälgib, pani noormees käe rusikasse, et uuesti uksele koputada. Taat aga katkestas teda. „Panõq rusik karmanihe tagasi! Ma jo tiiä, et sa tan olõt!“5 kõmises Heino ja puges ukse vahelt verandale.
Noormees hüppas ehmatusega ühe sammu tagasi. Taat süütas piibu, tegi verandaukse lahti ja jäi noormehele sõnagi lausumata otsa vaatama.
„Mmma, ma… Tähendab, mulle öeldi, et siin elab va-va-va-va-va-vabariigi kõige targem mees, kes, kes… Kes noh mulle ka äkki abi anda saab.“
Heino mõõtis meest pilguga alt üles ja ülevalt alla. Ta ei saanud esiti aru, kas ta oli noormehe nii ära ehmatanud, et too kokutama hakkas, või kokutas too juba siia tulles. „Määnest api sul vaia om? Nuur miis, käeq-jalaq terveq,“6 hindas Heino pilguga.
„Ah et… Ah et teie oletegi see tark? Noh, äkki kutsute sisse, siis, siis, siis… siis räägiksin.“
Heino juhatas noormehe lahkesti tuppa ja valas talle tõrva, mida ta ise kohviks nimetab. Noormees võttis sõõmu ja tema silmamunad tahtsid peast välja karata. „Väga maitsev ko-kohv,“ jäi ta viisakaks, otsides ise silmadega kohta, kuhu häda korral oksendada.
Tema kangest kohvilonksust vesiseks muutunud silmad jäid pidama Heino elutoa seinal, kust vaatas talle vastu kolm kalatopist, suud pärani nagu kumminaistel. „A kelle poig sa olt?“7 küsis Heino sõbralikul toonil.
„Mis-mis?“ ei saanud noormees aru.
„Nimi noh,“ täpsustas Heino.
„Ka… Kaspar, härra,“ vastas noormees, tõstmata pilku kalatopistelt.
„Kaspar, ma plaansõ täämbä kallo püüdmä minnäq. Tulõq mukkaq üten!“8 kutsus Heino.
„Kas te mõ-mõ-mõtlete, et lähme koos ka-ka-kala püüdma? Me-meeleldi, härra Vaim,“ pobises Kaspar. Tema suu läks naerule. „Kas lootust on nii suuri ka-ka-kalu saada nagu teil siin seinal on?“ päris ta rõõmsalt.
Heino oli nüüdseks aru saanud, et Kaspar ongi kokutaja, mitte ei ehmunud teda nähes. Mõnel määral langes tal kivi südamelt. „Nii suuri kallo olõ-õi ma mõtsajärven inämp aastit nännüq. A ummõhtõ lää ma sinnäq egä kõrd, süämen suuv säändsit püüdäq,“9 vastas Heino. „Luutus om jo ulli jaos trüüst,“10 lisas ta muiates.
Kuigi Kaspar võru murrakust päris täpselt aru ei saanud, oli ta äärmiselt rõõmus, et Heino teda kalale kaasa kutsus. Oli ju tuttav, kes teda üleüldse Heino juurde juhatas, rääkinud, et kui taat teda endaga loodusesse kaasa kutsub, on pool murest juba lahendatud. Mehed istusid autosse ja sõitsid täielikus vaikuses läbi mändidega nõelutud tee metsajärve äärde.
Järv ootas neid, olles alles ärkamas ja seetõttu sile nagu peegel. Vastaskaldal kohisevad kaseladvad tekitasid aga sellist heli, nagu voolaks järve tugeva veesurvega kosk. Äiksetabamuse saanud kasetüvi hulpis risti-põiki madalas kaldavees. Puutüve peal seisis ühel jalal üksik pruunitähniline part, kes oli end soolakringliks väänanud, et ulatada nokk sulestikku peita ja veidi järvel ringi triivimisest puhata. Kuuldes aga vastaskaldalt kaaslaste prääksumist, lükkas ta selja sirgu ja pea püsti ning hakkas nendega vastu rääkima. Ta prääksus kolm korda ja talle prääksuti viis korda vastu. Pardiproua mõtles viivuks ja vupsas siis kasetüve pealt vette, hakates oma prääksuvate sõprade poole ujuma. Ju oli pardikambal päevaplaan paika pandud ja nad tahtsid sõbrannat oma tähtsatesse tegemistesse kaasata, mis siis, et too tukkus.
Murdunud puust paarikümne sentimeetri kaugusel sirutasid oma peanuppe järvepõhjast välja valged vesiroosid. Ühte kaunist õit kasutas siniroheliselt helkiv kiil parasjagu lennubaasina. Vesirooside kasvukohta ääristas veel üks veest välja ulatuv jäme puuoks, millele oli sammal selga kasvanud. See oks oli piiripunktiks hundinuiade kolooniale, mida kasvas seal vähemalt 20 tükki. Kõik nad seisid tikksirgelt varte otsas, nähes välja nagu mikrofonid, mis ootavad, et keegi tuleks ja nendega rokk-kontserti peaks.
Mõlemad mehed silmitsesid paari minuti jagu vaikuses seistes metsajärve ja selle ümbruse ilu. Heinole, kes oli metsajärve ääres juba vähemalt mitu tuhat korda käinud, tundus kõik sama maagiline ja kaunis kui Kasparile, kes oli siin esimest korda. Heino sidus „OSA 100“ kirjaga puupaadi lagunenud purde küljest lahti ja käsutas Kaspari paadininna istuma. „Püsüq paigal ja är jumala iist kõigotagoq, muido olõmi varsti kummalõ. Ujjoq sa iks mõistat vai?“11 küsis ta Kasparilt.
„Jah, jah, härra. Konna ja koera,“ vastas Kaspar.
„Kunna ja koira,“ kordas taat muiates ja murdis aerupaadi tugeva tõmbega kaldast lahti. Edasi sõudis ta tasakesi, liigutades korraga vaid üht aeru. Olles mõni minut peegelsiledal järvel kulgenud, lausus Heino: „Tiiät, poiss! Ma sai ütskõrd tast järvest 15-kilodsõ havvõ. Oll´ tõnõ nii vana, et hormussidõ vaihõl oll´ sammõl kasuma lännüq.“12
Kaspar muigas ja uuris: „Ku-kui vana ta-ta-ta siis oli?“
Heino vastu: „Kuramus, võtaq sa nüüd kinniq! Koton Juta kraapsõ soomussit mahaq, lassõ sooliguq vällä ja löüdse havvõ kõtust tsaariaigsõ lambi. Ja mõtlõ – tuli lambin palli viil!“13
Kaspari naeru oli järve kõikidele kallastele kuulda. „Ku-ku-kuidas sai see lamp küll põleda?“ kõõksus Kaspar.
„Olõ-õi naardaq midägi, tõsijutt,“14 täheldas Heino.
Saabus taas vaikus. Heino keeras rõõmuveepudelil korgi maha ja sellest tekkinud krõksatus kõlas helikiirusel üle järve. „Ku kala ei võtaq, võtt kalamiis,“15
