need mälestused tema kodulinnast
I OSA
Meri tormab täna jälle, tuulepahvakud panevad võpatama. Keset talve on tunda, et kevad on loomisel. Keskpäevani on taevas alasti pärlikarva hõõguses, kilgid oma peiduurgastes, alles nüüd pakib tuul suured tasandikud lahti, tuuseldab neil ringi …
Olen pagenud saarele koos raamatute ja lapsega, Melissa lapsega. Ei teagi, miks ma kasutan sõna „pagema”. Külarahvas ütleb pilkavalt, et ainult haige mees valib taastumiseks sellise üksildase paiga. Olgu pealegi, ma tulin siia, et paraneda, kui seda just nii peab nimetama ...
Öösel, kui tuul möirgab ja laps magab vaikselt puuvoodikeses kõmiseva korstnajala juures, süütan ma lambi ja meenutan toas ringi kõndides oma sõpru: Justine’i ja Nessimit, Melissat ja Balthazari. Lüli lüli järel pöördun ma mälu raudahelaid pidi tagasi linna, kus me kõik nii põgusalt viibisime – linna, mis kasutas meid oma taimestikuna, süvendades meis vastuolusid, tema enda vastuolusid, mida me ekslikult pidasime enda omaks –, armastatud Aleksandriasse!
Ma pidin tulema sealt ära nii kaugele, et alles siin kogu kremplist aru saada! Elades lagedal neemel, mille Arktuurus napsab igal ööl välja pimeduse kurgust, kaugel toonaste suvepäevade lubjakivitolmust, näen ma lõpuks, et mitte ühegi üle meist ei saa juhtunu pärast tegelikult kohut mõista. Ainult linn on see, kelle üle tuleks mõista kohut, kuigi meie, ta lapsed, peame maksma kibedat hinda.
* * * * *
Mida meie linn endast õigupoolest kujutab? Mis on kokku võetud sõnas Aleksandria? Vaimusilma välgatus näitab tuhandet tolmust piinatud tänavat. Kärbsed ja kerjused peremehetsevad siin täna – ja need, kes naudivad eksistentsi kummagi vahel.
Viis rassi, viis keelt, tosinkond usutunnistust, viie laevastiku tagurpidipilt lainemurdjaga eraldatud õlises vees. Kuid inimsugusid on siin rohkem kui viis ja ainult kreeka rahvakeel näib tegevat nende vahel vahet. Käepärane seksuaalproviant on oma varieeruvuses ja ohtruses rabav. Te ei ajaks seda linna aga eales segi mõne õnneliku paigaga. Vaba hellenistliku maailma sümbolarmastajad on siin asendunud millegi muuga, millegi õrnalt androgüünse ja endassepööratuga. Orient ei saa rõõmustada ihu lääge anarhia üle, sest ihust ollakse küllastunud. Mul on meeles Nessimi ütlus – ma arvan, et see oli tsitaat –, et Aleksandria on suur armastuse veinipress; ning kes iganes sealt väljub, on haige, üksiklane või prohvet, õigemini see, kelle seksuaalidentiteet on sügavalt haavatud.
* * * * *
Märkmed maastikutoonide kohta ... Pikad temperasarjad. Valgus imbub läbi sidruniliha. Õhk täis telliskivitolmu – magusalt lõhnav telliskivitolm ja veest leevendust saanud kuuma sillutise lehk. Kerged niisked, maa poole längus, kuid harva vihma toovad pilved. Selle peal törts tuhkpunast, tuhkrohelist, kriitlillakat ja vesise maitsega vaarika karva järv. Suvel peitsis õhku kerge mereniiskus. Kõik lebas vaigukihi all.
Sügisel nakatab aga kuiv tuikav, staatilisest elektrist kare õhk kergelt riietatud ihu palavikku. Elluärkav liha paneb vanglavõre proovile. Purjus hoor kõnnib öösel mööda pimedat tänavat, puistates kroonlehtedena laiali laulukatkeid. Kas selles kuuliski Antonius südantpitsitavaid suure muusika helisid, mis sundisid teda igaveseks armastatud linnale alla andma?
Noorte roidunud kehad hakkavad jahtima teiste kehade alastust ning pisikestes kohvikutes, kus Balthazar nii sageli istus linna vana luuletaja1 seltsis, liigatavad rahutult kuivast kõrbetuulest häiritud õlilampide all triktrakki mängivad poisid; nii ebaromantilised ja kinnised, tuksatavad paigast ja vaatavad järele igale möödujale. Neil ei jätku õhku ja igas suvesuudluses annab end tunda kustutamata lubja maik.
* * * * *
Ma pidin tulema siia, et ehitada vaimus see linn täiesti ümber – melanhoolsed ääremaad, kus vana luuletaja2 nägi kõikjal oma elu „musti varemeid”. Trammide kõlksumine, mis judisevad mööda metallveene ja lõikuvad Mazarita joodikarva meidan’i[1.]. Kuld, fosfor, hõbepaber. Siin me kohtusime nii sageli. Suvel oli siin väike kirev lett arbuusilõikude ja talle maitsnud erksavärvilise mahlajäätisega. Ta tuli muidugi mõni minut hiljem, küllap otse mõnelt kohtumiselt pimendatud ruumis, millest ma mõttes ära pöördun, aga nii värske, nii noor, suu nagu avatud kroonleht, mis langes minu omale nagu raugematu suvi. Mees, kelle juurest ta tuli, võis teda tagantjärele üha uuesti meenutada ja tema ihul võis püsida mehe suudluste õietolm. Melissa! Sel polnud mingit tähtsust, kui ta nõtke puudutus langes mu käsivarrele ja ta naeratas mulle salatsemise unustanud inimese isetu siirusega. Hea oli seista kohmetu ja veidi ujedana teineteise vastas, hingates kiires rütmis, sest meile oli selge, mida me teineteisest tahame. Südametunnistuse tagamail, otse lihalike huulte kaudu kulgevad sõnumid, silmad, mahlajäätised, kirev lett. Seista muretult, väikseid sõrmi pidi koos, ja juua linna osana tajutavat sügavat kamprilõhnalist õhtut ...
* * * * *
Täna õhul vaatan ma läbi oma pabereid. Mõni on köögis käiku läinud, mõne on laps katki rebinud. Seda sorti tsensuur mulle meeldib, sest selles on looduse ükskõiksust kunsti konstruktsioonide vastu, ükskõiksust, mida ma olen hakanud mõistma. Lõppude lõpuks, mis kasu on peenel metafooril Melissa jaoks, kes lebab nagu iga teine muumia, maetuna sügavale musta jõesuudme tasasesse leigesse liiva?
Aga nende paberite hulgas, mida ma kiivalt säilitan, on kolm köidet Justine’i päevikut ja pooleksmurtud paberileht, millel on Nessimi hullumise lugu. Nessim märkas neid päevikuid, kui ma hakkasin ära sõitma, ja ütles noogutades:
„Võta need, jah, endale, loe läbi. Seal on palju asju meie kõigi kohta. Need peaksid aitama sul taluda mõtet Justine’ist ilma võpatuseta, nagu minul on tulnud teha.” See oli suvelossis pärast Melissa surma, kui Nessim veel uskus, et Justine tuleb ta juurde tagasi. Ma mõtlen sageli ja ei kunagi ilma omamoodi hirmuta Nessimi armastusest Justine’i vastu. Mis võiks olla kõikehaaravam, rajaneda veel kindlamalt vaid iseendal? See andis ta õnnetule seisundile teatud ekstaasi ja rõõmsate haavade ilme, mida arvatavalt kannatab pühak, kuid mitte pelk armastaja. Üksainus huumoripiisk oleks võinud ta sellest üdini mõjuvast kohutavast piinast päästa. Lihtne on olla kriitiline, ma tean. Ma tean.
* * * * *
Nende talveõhtute suures vaikimises tiksub üks kell: meri. Selle hägus liikumine vaimusilmas on fuuga, millest see kirjutis sünnib. Merevee tühjad kadentsid lakuvad omaenda haavu, rändavad mornilt delta suudmeid pidi ja keevad hüljatud randadel, tühjalt, igavesti tühjalt kajakate all: valge kritseldus pilvedest mugitud hallil taustal. Kui siin ongi mõni puri, sureb see enne, kui neem selle varjab. Paadivrakk, mis uhutakse saarte viiludele, ilmastiku söödud, vee sinisesse neelu kinni jäänud viimne kooruke ... läinud see ongi!
* * * * *
Peale kortsulise vana talunaise, kes tuleb iga päev külast muula seljas maja kraamima, oleme siin lapsega üsna omaette. Laps on rõõmus ja mürgeldab keset tundmatut ümbrust. Ma pole talle veel nime pannud. Kuid muidugi saab temast Justine, kes siis veel?
Mis minusse puutub, siis pole ma õnnelik ega õnnetu, ma leban liikumatult nagu juus või sulg oma mälu pilvises segadikus. Ma mainisin kunsti kasutust, ent ei lisanud midagi ausat selle lohutavast jõust. Trööst, mida pakub aju ja südamega tehtav töö, seisneb selles, et ainult seal, maalija või kirjaniku sisemaailma vaikuses, saab tõelust ümber seada, töödelda ja panna näitama oma tähenduslikku poolt. Meie tavaelu teod on lihtsalt kotiriie, mis katab ja peidab kuldniitidega kangast, mustri tähendust. Meid, kunstnikke, ootab
