kahe enneaegselt kogemustest väsinud vaimu flirt, mis tundus võrratult ohtlikum kui seksuaalsele tõmbele rajatud armastus.
Teades, kui väga ta armastab Nessimit, ja armastades teda väga ka ise, ei suutnud ma seda mõtet endale hirmuta tunnistada. Justine lamas kergelt hingates mu kõrval ja vaatas suuril silmil keerubilummutistega lage. „See lugu, vaese kooliõpetaja ja Aleksandria seltskonnadaami armuafäär, läheb meil ilmselt luhta,” ütlesin mina. „Kui valus, et see võib lõppeda labase skandaaliga, mis jätab meid omavahele ja sunnib sind otsustama, mida minuga ette võtta.” Justine’i vihastas, kui talle tõde nina alla hõõruti. Ta pöördus küünarnukil ringi, langetas minule oma võrratud murelikud silmad ja vaatas mind pika hetke. „Valikut selles asjas ei ole,” ütles ta kähedal häälel, mida ma olin nii väga hakanud armastama. „Sa räägid, nagu oleks meil valikut. Meis pole aga piisavalt jõudu ega pahelisust, et teha valikut. See kõik on osa eksperimendist, mida korraldab mingi muu jõud, võib-olla see linn, võib-olla mõni teine osa meist endast. Kust mina tean?”
Ma mäletan, kuidas ta istus mitmekordse rätsepapeegli ees, kus talle prooviti selga läikivast riidest kostüümi, ja ütles: „Vaata! Viis eri pilti samast persoonist. Kui ma nüüd kirjutaksin, prooviksin ma luua mitmemõõtmeliselt mõjuvat karakterit, mille annab prismaatiline nägemisviis. Miks mitte näidata korraga rohkem kui ühte profiili?”
Ta haigutas ja läitis sigareti, ning tõustes voodis istukile, haaras kätega kinni saledatest pahkluudest ning deklameeris aeglaselt ja liigse sentimendita vana kreeka luuletaja imepäraseid ridu ammumöödunud armuloost (inglise keeles on need kaduma läinud). Kui ma kuulasin, kuidas ta puudutab neid ridu, lausudes õrnalt mõtliku iroonilise kreeka keele iga silpi, tundsin ma taas linna kummalist määratlematut võimu, selle lamedat settetasandikku ja kurnatud atmosfääri, ja tundsin Justine’is ära ehtsa Aleksandria lapse, sest siin ei valitse Kreeka, Süüria ega Egiptuse vaim, vaid nende hübriid, nende sulam.
Millise tundega jõudis ta kohani, kus vana mees heidab kõrvale iidse armastuskirja, mis oli teda nii väga liigutanud, ja hüüab: „Ja nukralt läksin ma välja rõdule – läksin, et tulla muile mõtteile vähemalt veidi vaadates seda kallist linna, veidi liikumist tänaval, poodides.” Nüüd lükkab ka tema luugid lahti ja seisab pimedal rõdul värvilistes tuledes linna kohal, et tunda Aasia äärtelt vaikselt puhuvat tuult, unustades hetkeks oma keha.
* * * * *
Tiitel „prints” Nessim on muidugi nali, vähemalt poodnike ja mustakuueliste kaupmeeste suus, kes märkavad teda Canopise teel hääletult mööda sõitvas suures hõbedases, nartsissikujuliste ilukilpidega Rolls Royce’is. Esiteks oli ta kopt, mitte moslem. Ja siiski oli see tabavalt valitud hüüdnimi, sest Nessim oli printslik oma üleolekus laialt levinud ahnuse suhtes, millele komistasid isegi kõige rikkamate aleksandrialaste siivsad instinktid. Neis asjades aga, millest tulenes ta ekstsentrikumaine, polnud midagi üllatavat neile, kes olid elanud väljaspool Vahemere idarannikut. Teda ei huvitanud raha, välja arvatud selle kulutamine – see oli üks, teiseks ei olnud tal eraldi poissmehekorterit ja ta näis olevat Justine’ile täiesti truu, mis oli ennekuulmatu asi. Mis puutub rahasse, siis päratu rikka mehena tekitas see temas tõesti vastumeelsust ja ta ei kandnud seda iialgi kaasas. Ta kulutas seda araablase kombel ja andis poodnikele välja veksleid, ööklubid ja restoranid võtsid vastu ta allkirjaga tšekke. Siiski maksis ta kõik piinliku täpsusega kinni ja igal hommikul sõitis sekretär Selim läbi tema möödunud päeva teekonna ja õiendas kõik tekkinud võlad.
Sellist käitumist peeti ekstsentriliseks ja äärmiselt suureliseks nende linnaelanike hulgas, kelle lihtsakoelised, üksteise pealt mahaviksitud vahetegemised, teenijarahva mured ja vilets haridus ei lasknud neil aimatagi, mis on Euroopa mõttes stiil. Aga Nessimil olid need maneerid kaasa sündinud, mitte pelgalt kasvatusega omandatud: siin väikeses, võltsis, tiirases rahategemise maailmas ei leidnud ta olemuslikult peen, vaatlusealdis vaim õieti valdkonda, millele end pühendada. Ehkki ta oli äärmiselt pealetükkimatu, tekitasid ta isiksuse pitserit kandvad teod alatasa kommentaare. Ta käitumine pandi pigem ta välismaise hariduse arvele, aga tegelikult olid nii Saksamaa kui Inglismaa tekitanud temas vaid segadust ja muutnud ta Aleksandria eluga sobimatuks. Esimene oli pookinud ta loomult vahemeremaise vaimu külge metafüüsilise mõtisklemise kalduvuse, Oxford aga püüdis anda talle õppejõu vurhvi, mis viis ta filosoofilise mina niikaugele, et ta ei suutnud enam tegelda kunstiga, mida kõige rohkem armastas, maalimisega. Ta mõtles ja kannatas palju, aga tal jäi puudu otsustamise julgustest, mis on iga tegija esimene nõue.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
