taolist. Sa ei pea meile ütlema, kes sa oled, me tahame lihtsalt teada, kus see uks on. Nii et kui sa jätaksid kuhugi teate ukse asukoha kohta, siis me austame sind ja mööname i g a v e s t i, et sa oled imeline, et oled nii t a r k, et sul õnnestus teine uks ära võtta, ilma et meist keegi oleks võimeline ära arvama, kes sa oled. Kuid, jumala pärast, jäta kuhugi teade ja me oleme sulle igavesti tänulikud.“
Järgmine poiss tegi oma ettepaneku: „Mul on teine mõte. Ma arvan, et sina, korporatsiooni president, peaksid võtma igalt liikmelt eraldi korporatsiooni nimel ausõna selle kohta, kas ta võttis ukse või ei.“
President vastas: „See on v ä g a hea mõte. Ausõna korporatsiooni nimel!“ Nii ta siis käis ümber laua ja küsis ükshaaval igaühelt: „Jack, kas s i n a võtsid ukse?“
„Ei, mina ei võtnud ust.“
„Tim, kas s i n a võtsid ukse?“
„Ei, mina ei võtnud ust.“
„Maurice. Kas s i n a võtsid ukse?“
„Ei, mina ei võtnud ust.“
„Feynman, kas s i n a võtsid ukse?“
„Jah, m i n a võtsin ukse.“
„Lõpeta see, Feynman, asi on t õ s i n e! Sam! Kas s i n a võtsid ukse…“ – ja ta käis kogu ringi lõpuni. Kõik olid v a p u s t a t u d. Korporatsioonis peab olema reetur, kes ei pea lugu vennaskonna ausõnast!
Samal õhtul jätsin ma sedeli väikese pildiga kütteõli mahutist ja sellele nõjatuvast uksest ning järgmisel päeval leidsid nad ukse ja panid selle ette.
Mõni aeg hiljem tunnistasin ukse ärandamise üles ja kõik süüdistasid mind valetamises. Nad ei suutnud meenutada, mida olin öelnud. Kõik, mis neile meelde jäi, oli see, et mitte keegi ei tunnistanud ukse äraviimist üles. Mõte oli neile meelde jäänud, kuid sõnad mitte.
Inimesed arvavad sageli, et ma olen kelm, kuid tavaliselt olen ma aus. Teatud kindlal viisil – selliselt, et mind sageli ei usuta!
____________
* Bernoulli võrrand seob voolava vedeliku rõhu, voolu kiiruse ja asendi potentsiaalse energia ning kirjeldab energia tasakaalu voolava vedeliku joas. (Toim.)
Kas ladina või itaalia keel?
Brooklynis oli üks itaalia raadiojaam, mida olin poisipõlves kogu aeg kuulama harjunud. Mulle MEELdis, kui LAINjad HELid mind haarasid, justkui oleksin ookeanis ja lained pole väga kõrged. Olin harjunud istuma ja laskma end veega üle ujutada, KAUnis iTAAlia KEEles. Itaalia programmides olid alati mõned perekondlikud stseenid, kus ema ja isa arutlesid ja pidasid sõnasõda:
Kõrge hääl: „ Nio teco TIEto capeto TUtto…“
Vali, madal hääl: „ DRO tone pala Tutto!!“ (laks käega).
See oli suurepärane! Ma õppisin jäljendama kõiki neid emotsioone: ma võisin nutta, võisin naerda – kõike seda. Itaalia keel on imekena.
New Yorgis elas meie kodu ümbruses palju itaallasi. Ükskord, kui sõitsin jalgrattaga, ärritus minu peale üks itaalia autojuht, ta upitas end autoaknast välja ja karjus žestikuleerides midagi taolist: „ Me aRRUcha LAMpe etta TIche! “
Ma tundsin ennast halvasti. Mida ta mulle ütles? Kuidas ma peaksin vastama?
Küsisin ühelt itaallasest sõbralt koolis, ta vastas: „Ütle nii „ A te! A te!“ – mis tähendab: „Sama sulle! Sama sulle!““
Ma leidsin, et see on suurepärane idee. Hüüan vastu „ A te! A te! “, ise muidugi žestikuleerides. Sedamööda, kuidas mu enesekindlus kasvas, arendasin oma võimeid edasi. Sõidaksin rattaga ja keegi naine sõidaks autoga ja jääks mu teele; siis hüüaksin: „ PUzzia a la maLOche!“ – ja ta tõmbub eemale! Mingi hirmus itaalia poiss needis teda hirmsat moodi!
Ei olnud lihtne tabada, et see on võlts itaalia keel. Ükskord Princetonis sõitsin oma jalgrattal Palmeri laboratooriumi parkimisplatsile ja keegi jäi mulle ette. Mu reaktsioon oli juba sisseharjunud: viipasin talle, „ oREzze caBONca MIche!“, ja lõin käsi kokku.
Ja eemal, teisel pool pikka muruplatsi, tegeles itaalia aednik istutustööga. Ta peatus, lehvitas mulle ja hõikas rõõmsalt: „ Rezza ma Lia!“
Ma hüüdsin vastu: „ RONte BALta! “, tervitades teda samuti. Tema ei saanud aru, et mina ei saanud aru ning mina ei saanud aru, mida ta ütles ja tema ei saanud aru, mida mina ütlesin. Kuid kõik oli korras! See oli suurepärane! See töötas! Lõpeks, kui kuuldi minu intonatsiooni, võeti seda otsemaid itaalia keele pähe – võib-olla Milanost, mitte Roomast. Kuid ta on itaallane! See on suurepärane. Kuid sa pead olema väga enesekindel. Jätka julgelt ja keegi ei saa midagi aru.
Ükskord tulin kolledžist koju puhkusele ja mind võttis vastu õde, kes oli väga õnnetu, peaaegu nuttis: tema skaudisalk korraldas pidusöögi isadega, kuid meie isa oli just sõidus, müümas vormirõivaid. Ma pakkusin ennast kui venda isa asemel (ma olen temast üheksa aastat vanem, nii et see ei olnudki nii väga imelik).
Kui me kohale jõudsime, istusin mõnda aega isade seltsis, kuid õige pea sai mul neist villand. Kõik nad tõid oma tütred siia kenale väikesele pidusöögile, kuid ise rääkisid ainult aktsiaturgudest – nad ei osanud rääkida omaenda lastega, veel vähem laste sõpradega.
Õhtu jooksul lõbustasid tüdrukud meid, mängides sketše, esitades luuletusi jne. Siis järsku tõid nad välja mingisuguse imeliku põlletaolise eseme, mille ülaosas oli auk, et pea läbi pista. Seejärel kuulutasid, et nüüd lõbustavad isad n e i d.
Kõik pidid üles astuma – panema pea läbi selle põlle ja midagi ütlema. Üks mees deklameeris „Maryl oli väike tall“, teised aga ei teadnud, mida teha. Mina ei teadnud samuti, kuid kui tuli minu kord, siis tõusin ja ütlesin, et esitan väikese poeemi. Vabandasin, et see ei ole mitte inglise keeles, kuid olen kindel, et neile meeldib:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
