tuul ega vesi mulda minema viia. Metsas on alati parajalt niiske ja soe. Ka ei pea metsa tavaliselt väetama. Igal aastal langevad maha kuivanud lehed ja okkad, kukuvad ümber vanad puud. Mullas elavad pisiolevused teevad nendest uuesti mulda, millest puud ja teised taimed toitu saavad ja kasvada võivad. Ja kunagi varisevad ka nemad mulda - ikka jälle toiduks järgmistele.
Nii on kulgenud meie maa elu juba tuhandeid aastaid.
13. lugu
Läksin metsa kõndimaie,
odramaada otsimaie,
kaeramaada katsumaie,
nisumaad nimètamaie.
Leidsin metsad metta täisi,
leidsin kännud kalja täisi,
kõik pu-ùd punà õlùta.
Kuuse all olid kullatilgad,
kase all olid karratilgad…
Maad ei või narrida
Maa elab oma elu. Me teame juba, et tal on oma lemmikud, keda ta kõige meelsamini tahaks kasvatada, sest nemad on ta selliseks teinud, nagu ta on: kogunud head mulda, hoidnud seda oma juurtega koos, külvanud temasse oma seemneid ja meelitanud kohale hulganisti pisiolevusi.
Aga maa võib kasvatada ka seda, mida inimestele rohkem vaja on. Siis peavad inimesed maa eest väga hästi hoolitsema.
Mõnikord maa ei taha mõnda soovi täita. Talle ei meeldi mõni vili, mida inimesed temalt sooviksid. Maa võib ka väsida ühe vilja kasvatamisest ja tahab vahepeal midagi muud kasvatada või lihtsalt puhata. Kõike seda peavad inimesed teadma, kui nad soovivad maaga hästi läbi saada.
Kui aga inimesed ei oska aru saada maa soovidest või kui nad hoopis maad narrima hakkavad, siis narrib ka maa neid vastu. Ta ei kasvata enam seda, mida inimesed ootaksid ning muutub hoopis pahuraks. Muld tõmbub kõvadeks kamakateks, inimeste külvatud taimed kaovad umbrohu sisse, pisikesed putukad hakkavad neid päriselt ära hävitama.
Võib koguni juhtuda, et kogu ümbrus läheb teist nägu. Seal, kus kunagi mühasid võimsad metsad või haljendasid viljakandvad põllud, on nüüd vaid kivikõva savi, kus kasvavad ainult kibedad umbrohud. Selline maa on raskesti haige ja kulub palju aastakümneid, enne kui ta uuesti terveks saab.
Nii võib juhtuda, kui inimesed maast lugu ei pea ja teda narrivad. Kui maal on halb, siis on ka inimestel halb. Kui maa on haige, kui teda on ilmaasjata kiusatud ja vaevatud, siis on ka tema lapsed haiged. Vili ei taha põldudel enam kasvada, loomadel ja lindudel pole enam midagi süüa ja inimesedki muutuvad pahurateks.
Kui aga maast lugu peetakse, tema eest hoolitsetakse ja teda aidatakse, siis on ta tugev ja terve ning tema lapsedki saavad tugevateks ja terveteks. Põllud löövad haljendama, linnud ja loomad hakkavad kosuma ja inimesedki muutuvad sõbralikeks ja rõõmsateks.
Kes on kõige vägevamad
Kõige vägevamad oma jõu poolest on need maa lapsed, kes kõige sügavamalt maa seest oma jõudu võtavad. Need on puud. Mitte kellelgi teisel ei jätku jõudu maa seest nii palju vett kätte saada, kui puudel seda vaja on.
Meie seda vägevust päriselt küll ei näe, aga küllap saame aru. Sest räägime ju vägevatest, võimsatest ja jõulistest puudest, kui neid oleme näinud.
Puud on meist suuremad. Nende ladvad kiiguvad kõrgel meie peade kohal, meie võime ainult nende varvastel tallata. Puud on meist vanemad. Mõned neist elavad mitmesaja aasta vanuseks. Meie saame näha ainult üsna lühikest aega nende pikas elus. Puud kasvasid siin maal ammu enne kui ükski inimene siia jõudis. Meie oleme nende külalised, sest meie tulime siia hiljem. Puud saavad väga hästi ilma meieta elada. Meie ilma puudeta elada ei saa.
Küllap me tahaksime ka ise niisama vägevad ja võimsad olla. Oleme ju kõik sellesama maa lapsed ja tahame, et iga puu oleks meile nagu õde või vend.
Me ei ela küll metsas, aga puud on ikka meie ümber, kuhu me ka ei vaataks. Ükskõik, kus me ka ei elaks, ikka tahame, et meie maja ümber puud kasvaksid, et oleks natuke metsa moodi.
Me oleme ka ise nagu puude moodi veidi. Kui me tahame, et keegi oleks meie lähedal, siis ütleme: “Ole minu juures!” Küllap siis on meil juured nagu puudelgi…
Kui mõnel on õnnetus juhtunud või ta on meeleheitel, siis öeldakse vahel: “See mees on maha murtud!”
Viisakas inimene ei hakka kunagi puud niisama maha raiuma. Alati tuleb enne puuga rääkida, tuleb öelda, milleks teda vaja on ja lubada midagi vastu anda. Näiteks istutada uus puu.
Siis on ka puud meie vastu sõbralikud. Nad võtavad meid oma varju, kui oleme vihma kätte jäänud. Nad kaitsevad ja soojendavad meid. Ega siis ilmaasjata öelda, et mets on vaese mehe kasukas. Külma ja tuulise ilmaga on metsas alati soojem kui lagedal.
Metsad on Eestimaa lemmiklapsed. Küllap sellepärast, et nad ka ise oma maa eest hoolitsevad.
Nad väetavad ja toidavad tema pisiolevusi oma lehtede ja okastega, hoiavad oma juurtega koos kõige paremat mulda. Ja mis eriti tähtis - hoolitsevad selle eest, et maa liiga ära ei kuivaks. Sest maa saab elada ainult koos veega. Kõik tema lapsed tahavad juua. Ilma veeta ei saa keegi elada.
Maa silmad
Igal maal on oma nägu. Seda nimetatakse maastikuks. Talvel katab maa selle lumevaibaga, kevadel ehib lilledega. Maa silmad - need on tuhanded allikad, järved ja jõed. Talveks paneb ta enamiku oma silmadest kinni jää alla, kevadel teeb nad jälle lahti. Allikasilmi ei pane aga maa kunagi kinni. Ka kõige käredama pakasega soojendab maa neid oma põues, tahab nendega välja vaadata.
Allikad on need kohad, kus maa oma põuest laseb vett välja voolata. Paljudes kohtades võib seda näha. Neist algavad ojad ja väikesed jõed.
Veelgi rohkem on neid allikaid, mida päriselt näha ei olegi. Need on jõgede ja järvede põhjas, vee all või soodes. Nende kaudu saavad jõed ja järved ning sood maa põuest vett kogu aeg juurde.
Kuidas vesi maa sees liigub, seda teab ainult maa ise. Meie näeme ainult, kuidas maa vett joob, kuidas vesi maa sisse imbub. Vesi liigub edasi järjest sügavamale. Seda vett võime näha siis, kui oleme kaevanud sügava kaevu. Sellesse koguneb põhjavesi ja seda saavad inimesedki tarvitada. Põhjavesi liigub kogu aeg pikkamööda omi teid pidi ja võib jõuda väga sügavale. Tavaliselt liigub ta aeglaselt, nagu imbudes. Mõnikord aga võib ta paekivide vahele endale suured koopad uuristada, kus voolavad terved maa-alused jõed.
Maa-aluse vee teed on olnud juba aastatuhendeid ikka samasugused. Kui vesi on ühes kohas maa sisse imbunud, siis liigub ta maa sees alati neidsamu teid mööda ning tuleb varem või hiljem kusagil kaugel allikana nähtavale. Sealt edasi voolab ta mööda maa silmi ja soonekesi ojade, järvede ja jõgede kaudu, ikka ja alati ühtmoodi, kuni lõpuks jõuab suurde merre.
Iga allikas, jõgi ja järv silmitseb ja valvab oma maad - oma vesikonda. Ükskõik kuhu me ka ka läheks, igal pool oleme ikka mõne jõe, järve või allika maa peal. Iga veetilk, mis maa sisse imbub, jõuab varem
