ning toidupoes käimisel, nii et see toimuks veidigi väiksema nägeluse saatel. Lugusid üksteisele rääkides võimaldasime kõigil piiluda oma kodudesse, koolidesse ja naabrusesse. Avastasime sarnasusi asjus, mis meile muret tegid ja mõnikord karjuma panid. Rääkisime üksteisele reeglitest, mis olid meie peredes ülekaalus, distsiplineerimisviisidest, mis toimisid, ja ka neist, mis ei toiminud. Saime teada, mida igaüks meist tegi, et luua lapsega eluterve suhe.
Selles väljaandes on lood ulatuslikumad, siia on kaasatud lood vanematelt, kes on osalenud minu töötubades, otsinud mult nõu erakonsultatsioonidel või on oma kogemustest mulle kirjutanud. Nagu nende eelkäijad, olid ka need vanemad valmis jagama oma küsimusi, hirme, lemmikstrateegiaid ja õuduslugusid. Kõik lood on tõsielust, vanused on täpsed, kuid kõik nimed, kohad ja kirjeldavad detailid pärinevad loo jutustajalt. Olen leidnud, et inimesed pole vastu, kui vaatame nende akendest sisse – senikaua, kui nende aadresse ei avalikusta.
Ent on üks asi, mida ma ei muutnud – esimesed leheküljed. Liigagi sageli on mulle öeldud: „Kui olin paar esimest lehekülge läbi lugenud, leidsin end pisaraid valamas. Ehkki loogiliselt võttes võisid ka teised vanemad kasvatada sellist last nagu minu tütar, polnud ma kunagi sellistega kokku puutunud ja hakkasin juba mõtlema, et kas ta on ainus omasugune …“ Ja seetõttu jääb algus samaks. See on kutse ühineda teiste probleemsete laste vanematega ses metsikus, mõnikord ärritavas, lõbusas normaalse, ehkki mõnikord veidi „enama“ lapse kasvatamise protsessis.
Pean tunnistama, et need vanemad moodustavad palju suurema rühma, kui ma oskasin arvata. Isegi kõige uljamas unenäos ei suutnud ma ette kujutada, et raamat „Isepäise lapse kasvatamine“ levib üle maailma. Kuid nii on juhtunud. Raamat on osutunud lemmikuks, mida kaasa tassida ja panna voodi kõrvale lauakesele või siis alla laadida, kui tuleb leida vastus mingile küsimusele või omandada mingi strateegia. Samuti siis, kui on vaja optimistlikku vaadet asjade seisule.
Iga kord haarab mind aukartus, kui küsitakse, kuidas on võimalik, et ma teie lapsi nii hästi tunnen, kui pole nendega kohtunud, või et kas mul on kuidagi õnnestunud teie koju videokaamera peita. Tegelikult olen lihtsalt kuulanud lugusid ja tundnud ära sarnasused. Ilmneb, et ehkki riigid ja kultuurid on erinevad, pole me sugugi üksi, ükskõik kus me ka ei elaks.
Tegelikult olete te üksteist leidnud. Raising Your Spirited Child Facebooki rühma liikmed lobisevad omavahel 24 tundi päevas, jagavad oma lugusid, pakuvad üksteisele toetust ja annavad abistavaid soovitusi. Inimesed külastavad mu veebilehte aadressil http://www.parentchildhelp.com/ andmaks teada, et ollakse tänulik raamatu eest, mis vastas ootustele, või selleks, et end erakonsultatsioonile kirja panna. Üksteist peatatakse kauplustes, koolides ja parkides, et öelda „Olen seda samuti kogenud ja tänaseks on ta hämmastav“. Isepäisus pole pelgalt termin. See on visioon, mis toob meid kokku, et keskenduda meie laste tugevatele külgedele.
Meie moto raamatus jääb selles raamatus samaks:
edasiminek, mitte täiuslikkus
Lapsevanema jaoks on oma lapsega terve suhte ülesehitamine protsess, mis ei lõpe eales. On häid päevi ja viletsaid päevi. Kui meie eesmärk on edasiminek, siis pole meil tarvis oodata ebaselget finaali. Võime pidada iga nopitud arusaamise sekundit, iga lõpetatud võimuvõitlust, iga tugevat kaisutust eduks. Võime olla enese vastu head, tundes rõõmu rahulikest hetkedest ja vanemaks olemise suurepärastest tundidest isegi siis, kui terve päev pole just täiuslik. Võime andestada endile need korrad, mil kannatame frustreerivate vihahoogude all või lausa leegitseme vihast, tunnistades endale, et ehkki me ei saa lapsi solvata, on meie tunne siiski inimlikult arusaadav. Edasijõudmine võtab aega. Hoiakute muutmine, vanade oskuste tugevdamine ja uute õppimine ei käi kähku. See on põhjus, miks meil on vaja arvet pidada iga tillukese edusammu kohta. Õnneks on need tillukesed edusammud nagu märjad kleepuvad lumehelbed – neist saab moodustada lumepalli. Kokku veeretatult tekitavad nad õnneliku eluterve suhte. Ja me loodame, et – nagu paljud teised, kes on selle kõik enne sind läbi teinud – ühel päeval oled sa võimeline ütlema: „Olen hakanud uskuma, et isepäisus on suurepärane kingitus.“ Võib-olla oled isegi võimeline tunnistama, et sa isegi oled liiga isepäine!
Seega, tee endale tass kohvi, teed või mida iganes ja asu avastama „isepäise vaimuga“ lapse kasvatamise „saladusi“. Võta kasutusele see, mis sobib sulle. Ülejäänu jäta kõrvale. Ainult sina tead päriselt, mida sina ja su laps vajate. Pea vaid silmas, et meie eesmärk on edasiminek, mitte täiuslikkus.
ESIMENE OSA
Isepäisuse mõistmine
1
KES ON ISEPÄINE LAPS?
Potentsiaalne võimalus temasse armumiseks, frustratsiooni tekitaja, mure põhjus ning lõputu pusle – see on minu isepäine laps.
Abby, kahe lapse ema
Isepäiseid tundeküllaseid lapsi eristab teistest sõna „rohkem“. Nad on normaalsed lapsed, kelles on rohkem erksust, tundeküllasust, isepäisust, kangekaelsust, tundlikkust ning kes seisavad muutustele enam vastu kui teised lapsed. Need omadused on kõigil lastel, kuid isepäise olemusega lastel on need sügavamad ja esinevad sellises ulatuses, mis teistele lastele jääb kättesaamatuks. Isepäise loomusega lapsed on justkui superpallid tavalisi palle täis ruumis. Teised lapsed põrkavad umbes 90 cm kõrgusele, aga isepäine laps tabab lage.
Raske on kirjeldada, mida tähendab olla isepäise lapse vanem. Vastus muutub pidevalt – see sõltub päevast, isegi hetkest. Kuidas kirjeldada kogemust, mis sekunditega libiseb rõõmust ärrituseni ja seda kümme korda päevas? Kuidas selgitada kell kaheksa hommikul saabuvat „tunnetust“, mis ütleb, kas sellest tuleb hea või kohutav päev.
Head päevad ei saaks olla paremad. Sind äratab südamlik kaissupugemine ja musi. Laps köidab sind oma naljakalt armsa olemisega, kui seisab koera ees, maapähklivõi tükike peopessa peidetud võinoal, ja küsib: „Kas Grace on paha õde?“ Koer kuulab tähelepanelikult. Käsi liigub vaid veidi üles-alla nagu võlukepp. Koera nina liigub lõhna suunas, näib, nagu noogutaks ta nõusoleku märgiks. Paratamatult tükib naer peale.
Lapse suust tuleb kuuldavale sügavamõttelisi väiteid, mis on temaealise kohta liiga küpsed ja mõtestatud. Ta mäletab asju, mis on sinul ammu meelest läinud, tirib su akna juurde vaatama, kuidas vihmapiisad langevad taevast nagu teemandid. Headel päevadel on isepäise lapse vanemaks olemine jahmatav, tummaksvõttev, imeline, naljakas, huvitav ja pikitud säravate hetkedega.
Kohutavate päevadega on hoopis teine lugu. Siis pole sa kindel, kas suudad teda veel 24 tundi välja kannatada. Raske on tunda end lapsevanemana, kui sa ei saa talle isegi sokke jalga pandud, või kui iga talle öeldud sõna on noomitus; kui sellest, et pakkusid oodatud takode asemel kana, saab alguse mäss; kui saad aru, et oled lapsega viie aasta jooksul enamikust avalikest kohtadest lahkunud vihahoos rohkem kordi kui enamik vanemaid terve elu ajal.
Tunned end tüdinuna, energiast tühjana ning liiga vanana kõige selle tarvis, isegi kui olid lapse sündimise ajal alles kahekümnendates eluaastates. Raske on armastada last, kes hoiab sind öösel üleval ja valmistab kaubanduskeskustes piinlikkust.
Halbadel päevadel on probleemse lapse vanemaks olemine frustreeriv, koormav, problemaatiline, tekitab segadust ja süütunnet. Võid mõelda, kas tõesti on ainult sinul selline laps, ja oled hirmul, mis saab teismeeas, kui sa juba praegu
