lapsel on mõni neist olemas, siis tuleb sul veelgi ettevõtlikum olla. Sellisel juhul elad lapsega, keda on igas asjas enam, ent mitte ainult – seisad silmitsi kurnava eluga lapse seltsis, kes on energiast tulvil, peab harva kinni ennustatavast magamis- ja söömiskavast, väljendab tugevat vastuseisu uutele olukordadele ja asjadele ning jagab vähem sulle rõõmu valmistavaid naeratusi. Ära heida meelt. Ka nendega on võimalik hakkama saada.
SA EI OLE ÜKSI
Isepäisust tulvil lapse vanem võib tunda end üksildasena. Kuna selliste lastega on kõike enam, siis suur osa soovitusi, mis toimivad teiste laste kasvatamisel, on isepäiste laste puhul ebaefektiivsed. Lapse raevuhoogude ignoreerimine on naeruväärne. Ta võib raevutseda tund aega, sest sa avasid ukse tema asemel. Saada ta oma tuppa aega maha võtma ja ta kipub toas asju lõhkuma. Pole viisi, kuidas juhtida ta tähelepanu kõrvale sellelt, mida ta tahab. Isegi kui mingi asi on piirdeulatusest väljas, ronib ta tõkkest üle või läheb selle alt või ümbert, et asja juurde tagasi saada. Selle tulemusel võid tunda end hullumas, mõtled, mida sa valesti teed. Mõistad end hukka, et ei suuda olukorda kontrolli alla saada, ja arvad, et oled maailmas ainus lapsevanem, kelle laps nii käitub.
Täpselt nii tundis end Abby, enne kui kohtus teiste vanematega, kes mõistsid, mida tähendab laps, keda on rohkem. Abby on üks tuhandeist lapsevanemaist, kellega olen pereharidustundides koostööd teinud. Ta naeratas endamisi, kui rääkis mulle esimesest korrast, mil ta nägi sõnu isepäise loomuga lapsed. Need olid kirjutatud suurte siniste tähtedega valgele tahvlile perekeskuse sissepääsu juures. Selles keskuses õpetasin minagi. Seal oli fuajee, mida täitis suur puidust mänguväljak, mis kutsus ronima, sinine batuut ja ülisuured punased padjad.
Sel esimesel päeval oli Abby kiirustanud uksest sisse, kolmeaastane poeg Owen sabas. Nad olid hiljaks jäänud. Hiljem rääkis ta mulle, et nad jäid hiljaks Oweni sokis olnud niidi pärast, mis oli muutnud soki jalgapanemise lihtsa ülesande 15-minutiliseks katsumuseks, mille käigus eemaldas Abby hoolikalt kõik lahtised niidid ja mudis sokki seni, kuni see korras tundus olevat. Sellele järgnesid pisarad ja karjumine, sest kampsuni kaeluses olevad sildid kratsisid poisi kaela ja kätised olid liialt pingul.
Nüüd, kaks kuud hiljem, olid ta kahtlustused kinnitust saanud – tõepoolest, isepäise lapse kasvatamine nõuab rohkemat. Ent nüüd oskab ta arvestada Oweni tundlikkust, ennustada „vallapäästvaid faktoreid“ ja vältida plahvatusi. Ta on õppinud, et isepäisuse oskuslik ohjamine nõuab arusaamist, oskust ja kannatlikkust, aga see on võimalik. Tegelikult võib see isegi meeldida.
Nagu Abby, nii olen minagi leidnud end teistelt vanematelt õppimas. Olen koos nendega naernud ja ka muret tundnud. Olen tänulik, et nad mõistavad elu isepäise lapsega ja olen hinnanud nende toetust. Aastate vältel olen alles hoidnud oma märkmed ja päeviku sissekanded ning seadnud endale ülesande koondada siia raamatusse informatsioon ja toimimisviisid, mis võivad muuta kooselu isepäise lapsega meelepärasemaks ja lõbusamaks.
Kui nüüd koos edasi läheme, tahaksin, et peaksid meeles mõned asjad. Olen need kirja pannud tõekspidamiste kujul. Minu jaoks on need eluliselt olulised ja neid tuleb silmas pidada, kui elad koos isepäise lapsega ning tahad temaga luua tervet ja sooja suhet. Soovitan need tõekspidamised riputada oma külmkapile halbade päevade puhuks – päevade jaoks, mil tunned end üksinda –, ja jagada neid headel päevadel sõbraga.
1. Sa ei ole üksi. Isiksuseuuringute andmetel sobib 15–20% kõigist lastest isepäise lapse kirjeldusega. See tähendab, et on miljoneid lapsevanemaid, kes sulle kaasa tunnevad ja saavad aru sinu ees seisvatest väljakutsetest. Sinu laps pole veidrik ega friik. Sa pole maailma halvim lapsevanem. Sa pole ainus. Sind ümbritsevad sõbrad.
2. Sa ei muutnud oma last isepäiseks. Isepäisusega seondub geneetiline faktor, kuid seda, kuidas see avaldub, mõjutavad oluliselt elusündmused. Sina oled vaid üks paljudest mõjutajatest oma lapse elus. Oma osa on teistel vanematel, sugulastel, õdedel-vendadel, õpetajatel, naabritel, sõpradel, elukogemustel ja maailmal üldiselt. Sa tähendad palju, aga sa pole ainumäärav.
3. Sa ei ole võimetu/jõuetu. Selles raamatus on teavet, mis aitab sul mõista oma last. Võid edasi arendada oskusi, mis sul juba on, ja õppida uusi. Saad vähendada nägelusi ja elada rahulikult oma isepäise lapsega – enamikul päevadest. Meie eesmärk on edasiminek, mitte täiuslikkus.
4. Sul on õigus enda eest hoolitseda. Sul on õigus une, vaikuse, katkestamata täiskasvanute vestluse, seksi, lõõgastava vanni, jalutuskäigu ning muude isiklike ettevõtmiste jaoks. Sa ei ole ebaõnnestunud, kui palud appi sõbra, palkad lapsehoidja või annad sugulastele võimaluse oma lapsega tutvuda ajal, kui sa ise puhkad. Oma vajaduste rahuldamine aitab ennast rahustada ning siis on sul lihtsam ka last rahustada.
5. Võid oma isepäise lapse üle rõõmustada. Võid keskenduda lapse tugevatele külgedele, hinnata tema õrna südant ning lubada endal heameelt tunda ta metsikute juttude ja veidrate loominguliste saavutuste puhul. On kohane ja õige kiita last, kui ta on hea olnud, selle asemel et öelda halva käitumise puhul, et ta on paha; kohane on õpetada talle pigem õiget käitumist kui karistada teda süütute eksimuste eest. Su isepäisel lapsel on sellised iseloomujooned, mida hindame täiskasvanute juures. Kunagi pole liiga vara hakata avalikult rääkima ta headest omadustest.
KUI ISEPÄISED LAPSED TÄISKASVANUKS SAAVAD
Kuna olen õppinud keskenduma isepäiste laste tugevustele, olen mõistnud, et mind ümbritsevad suureks kasvanud isepäised lapsed. Täiskasvanud, keda imetlen ja kellega mul on tore olla – tundeküllased ja põnevad inimesed.
On ajaloolisi isikuid, kelle suhtes mul on tugevaid kahtlusi, et ka nemad olid isepäised. Mäletan, kui raadios mälestati Thomas Edisoni. Muigasin endamisi, kui kuulsin teadustajat ütlemas: „Thomas Edison leiutas fonograafi, elektripirni, telegraafi, filmikaamera ja projektori. See oli mees, kes ei teadnud, millal on õige aeg lõpetada.“
Mõtlesin ta emale. Ei tea, kui palju sööke jahtus, kui Edison unustas õhtusöögiks koju tulla, või kui mitu korda pidi isa hüüdma, et ta lõpetaks majas leiduvate asjade lammutamise. Tänasel päeval naudime tema leiutisi, vaadates filmi või lugedes head raamatut ükskõik millisel kellaajal. Peame lugu tema püsivusest, eesmärgikindlusest, tajutundlikkusest ja innust.
Isepäiste-tundeküllaste inimeste seas on ka tavalisi inimesi, keda me filmides ei näe ja kellest ei kuule, kuid kellega elame kõrvuti iga päev, nagu minu abikaasa, kes märkab elus pisiasju ja ajab mind naerma. Või mu sõber, kel on energiat minu aitamiseks isegi pärast seda, kui ta on kõigi oma arvukate kohustustega valmis saanud. Ja mu õetütar, kes ei anna „Monopoli“ mängides alla ja teeb meile kõigile pähe olukorras, kus teised oleks juba kolm ringi tagasi pankroti välja kuulutanud.
Need on inimesed, kes on õppinud ennast tundma, oma tugevaid külgi ohjama ja nõrkusi minimeerima. Nad on normaalsed. Nad on enam kui normaalsed. Nad on isepäised.
ISEPÄISE LOOMUGA VÕI MEDITSIINILISE PROBLEEMIGA?
Laps, kes on nii tugev ja kindlameelne, võib vanema ära hirmutada ning viia ta mõttele, et ehk on probleem milleski muus. Sellepärast küsitakse minult sageli, kuidas teha vahet, kas laps on isepäine või on tal meditsiiniline probleem, näiteks tähelepanupuudulikkus koos hüperaktiivsusega või ilma, sensoorse integratsiooni häire, opositsiooniline defitsiitne häire, pervasiivne (läbiv) arenguhäire või mõni muu seisund?
Nende aastakümnetega, mil olen töötanud isepäiste laste ja nende peredega, olen teada saanud, et isepäine käitumine
