väikest kaarti. Palun neil igale neist kirjutada ühe sõna, mis kirjeldab nende last „halbadel päevadel“. Mõned küsivad otsekohe kaarte juurde, väites, et kolmest ei piisa kaugeltki mitte. Kõik naeravad. Hea on teada, et ka teistel inimestel esineb ebameeldivaid mõtteid.
Mitmed vanemad täidavad kaardid otsekohe. Teised nihelevad toolidel, kõhklevad, kirjutusvahendid on rohkem õhus kui kaardil. Mõte avalikult oma kohutavaid mõtteid omaks võtta on peaaegu talumatu. Ma kinnitan neile, et kõik kaardid aetakse segamini ja jagatakse siis uuesti välja. Mitte kellelgi ei tule enda kirjutatud silti „omaks“ tunnistada. Nad võivad olla täiesti ausad.
Kui kaardid on segatud, saadan need lauas ringi käima ja igaüks võtab ühe kaardi. Mike, vaikne ja tähelepanelik kahe lapse isa – üks neist on isepäine, teine mitte – katkestab vaikuse. „Armastab vaielda,“ loeb ta. „Oojaa, minu poeg Jayden vaidleb iga asja üle. Eile püüdis ta mind veenda, et päike ei paista. Ma pole pime, päike paistis. „Vaata aknast välja,“ ütlesin talle. „Päike paistab“. Kas teate, mida Jayden vastas? „Noh, Hiinas ei paista.““
Teised naeravad, neile tulevad nende endi ummikusse jooksnud vaidlused meelde. Kui naer vaibub, pöörab Jennifer kaardi ümber. „Ei lõpeta ealeski,“ teatab ta.
Sel korral sekkub Abby. „Mul on neli last ja Bea hoiab mind rakkes 24 tundi päevas. Mind on vaja sellest hetkest, mil ta ärkab, kuni hetkeni, mil ta unne suigub. Ma olen omadega läbi. Vajan puhkust.“
„Mina samuti,“ nõustub Amanda. „Elizabeth on kaheaastane ja ikka ootan veel, millal ta öösel korralikult magaks. Ma ei tea kunagi, millal ta magama jääb ja millal ta ärkvel on.“ Seejärel lisab ta häbelikult ringi vaadates: „Seks. Mis asi see veel on? Arvan, et mäletan vahekorras olemist. Ühe korra vähemalt olen sellega hakkama saanud.“
Rõõmus elevus täidab ruumi.
„Ma ei suuda uskuda, et selle kirjutas keegi teine, sest ka mina panin selle kirja,“ tunnistab Sarah, kes oma kaardi ümber pöörab. Sellel seisis suurte rasvases kirjas tähtedega sõna agressiivne.
„Kui kellelgi sellest abi on,“ pakub Jacob, „siis mina kirjutasin plahvatusohtlik. Igapäevased raevuhood on peaaegu mu taluvuspiire ületamas. Hakkan ennast tundma kutselise astronaudina.“
„Nojah, võimalik, et minu laps polegi nii hull, kui arvasin,“ itsitab Laura. „Mina ärritun, kuna ta on nii pirtsakalt noriv. Pannkoogid peavad mõlemalt poolt olema sama pruuni tooni. Ta riided peavad õiged tunduma.“
Nimekiri kasvab.
Nimekiri on šokeeriv, selline, mis tabab meid kõiki üllatusena. Ruumis valitseb vaikus, nimekirja koledus tabab meid valusalt. Iga sõna selles nimekirjas on silt ja kirjeldab midagi. Need ei ole sõnad, mis meid meelitaks või mida me ihaldaks. Alateadlikult tõmbume eemale, justkui oleksime rusikahoobi saanud.
„Kujutage ette last, kes püüab endas arendada elutervet pilti enese kohta selliste teda kirjeldavate sõnadega nagu jäärapäine, plahvatusohtlik ja vaidlushimuline,“ alustan tasasel häälel. „Aga ega mõju all kannata vaid lapsed. Meie kannatame samuti. Las ma näitan, mida mõtlen.“
Annan igale lapsevanemale juhise öelda „Minu laps on …“ ja lugeda siis nimekiri ette oma partnerile. Ringi vaadates näen, kuidas Jenniferi kael ja nägu värvub erepunaseks. Silmist tulevaid pisaraid pühkides pöörab ta oma väriseva pea minu poole ja palub: „Ma ei suuda seda teha.“
„Võite rahulikult vahele jätta,“ kinnitan talle. Äkitselt plahvatab ruumis häälte kakofoonia, kui teised vanemad iga sildi ette loevad. Siis äkki jääb kõik vaikseks. Ruumisviibijate õlad langevad longu.
„Mis teie kehas toimub?“ küsin.
„Mul iiveldab,“ vastab Megan, hoides kõhust kinni.
Käsi südamel, väristab Abby end: „Mul taob süda.“
Lyssa lehvitab näole tuult: „Mul on kuumahoog.“
Jennifer pühib järjekordset pisarat.
Mida sildid meiega teevad?
Sildid, mida kasutame, võivad paista lihtsate sõnadena, kuid neil on võime päästa meis valla võitle-või-põgene-reaktsioon. See on teadvustamata füsioloogiline reaktsioon, kus südame rütm ja pulss kiirenevad, hingamine kiireneb ja veri valgub jäsemetesse – kõik see on ettevalmistus võitluseks või põgenemiseks. Mina nimetan sellist seisundit „punaseks tsooniks“.
Punases tsoonis kogeme tunnelnägemist. Olles täielikult keskendunud võimalikule ohule, kaotame võime mõelda, probleeme lahendada, teiste hääli kuulda või neile silma vaadata. Need reaktsioonid muudavad võimatuks oma lastele kaasa tunda. Sellises seisundis tajume isegi neutraalseid nägusid vihaste ja tõrjuvatena. Peame süütuid tegusid kavatsuslikeks ja pahatahtlikeks. Selle asemel et lähendada meid lastele, et neile lohutust ja hoolt pakkuda, programmeerivad negatiivsed sildid meie aju lahinguks valmistuma.
Negatiivsus hävitab suhteid nagu pöörlev orkaan. See on nii võimas, et psühholoog John Gottman leidis paaride vestlusi kuulates, et kui positiivse ja negatiivse ütluse suhe oli 1 : 2,9, siis võis ennustada peatset lahutust. Teisest küljest oli tervete suhetega paaridel vaid üks negatiivne kommentaar iga viie positiivse ütluse kohta.
Tehes sellega täna algust, võid otsustada lõpetada selliste sõnade kasutamise, mis tekitavad sinu lapsest negatiivse pildi. Tegelikult pole sugugi nii suur hüpe norivast valivani või isegi vastikust/talumatust põneva/erutava/dramaatiliseni. Oma sõnavara muutes võid muuta viisi, kuidas sina ise ja teised su last tajuvad. Saad luua uue kuvandi, mis tundub õige, näeb hea välja ja vastab ühiskonnas aktsepteeritud standarditele. Niimoodi talitades tõuseb sellest kasu nii sinu lapsele kui ka sulle endale. See muudab sõna tõsises mõttes füsioloogilisi reaktsioone su kehas ja ajus, sest negatiivsed sildid võivad valla päästa võitle-või-põgene-hirmureaktsiooni. See on põhjus, miks vanematel, kes valjul häälel lugesid ette oma laste kohta käivaid silte, esines tugevaid füüsilisi reaktsioone. Uus keelekasutus rahustab su süsteemi ning aitab tunda end kindla ja kompetentsena, seda isegi halbadel päevadel.
Siltide ümberkujundamine
Võta tükk paberit ja kirjuta selle vasakule poolele kõik vähegi meenuvad sõnad, mis kirjeldavad neid meeletuid ja talumatuid asju, mida sinu isepäine laps teeb. Kindlasti olgu nende seas kõige hullemad sõnad – sellised, millel sinu arvates on kõige vähem võimalust mingiks lunastavaks omaduseks. Pane kirja ka sõnad, mida on sinu lapse kirjeldamiseks kasutanud sugulased, sõbrad ja õpetajad, sellised sõnad, mis sütitasid viha või panid piinlikkusest kössi tõmbuma. Pigista need kõik endast välja.
Nüüd hinga sügavalt, lõdvesta õlgu, keeruta varbaid ja vaata mõnd lemmikfotot oma isepäisest lapsest. Vaata neid, mis on sul arvutis, telefonis, fotoraamis või loo mõni mälupilt. Keskendu neile, millel on näha elavad silmad, nakatav naeratus, väle keha või hullumeelne „isiklikku stiili“ rõivastus. Hoia seda pilti silme ees, kui vaatad viletsate siltide nimekirja. See aitab sul avastada iga sõna sees peituvat varjatud potentsiaali.
Nimekirja lähemalt uurides näed, et viletsad sildid peegeldavad sageli tugevusi, mida laps liialt kasutab. Leia
