„Ma ju ütlesin, ei mingit huumorimeelt.” Selle peale paneb ema vetsu ukse kinni ja siis saab vanaema marumarumaruvihaseks. Sest talle ei meeldi vetsus istudes end ahistatuna tunda.
Ta on juba kaks nädalat haiglas olnud, aga põgeneb sealt peaaegu iga päev, võtab Elsa auto peale ja viib ta jäätist sööma või sõidab koju, kui ema on ära, ja nad lasevad rohelise seebiga libedaks tehtud trepikojas liugu. Või murravad loomaaeda sisse. Oleneb, mis vanaemale parajasti pähe tuleb.
Vanaema meelest ei ole haiglast põgenemine muidugi mingi põgenemine, sest tema arvates saab seda põgenemiseks lugeda ainult siis, kui on mingi takistus. Näiteks mõni lohe või lõksude süsteem või vähemalt müür ja korralik vallikraav või nii. Peab ütlema, et ema ja haiglatöötajad ei jaga seda arvamust.
Õde tuleb palatisse ja palub diskreetselt ema tähelepanu. Ta ulatab emale ühe paberi, ema kirjutab sinna midagi, annab paberi tagasi ja õde läheb ära. Vanaema haiglaravi jooksul on tal olnud üheksa õde. Seitsmega on ta keeldunud koostööd tegemast ja kaks on keeldunud temaga koostööd tegemast. Üks sellepärast, et vanaema ütles, et tal on kena taguots. Vanaema väitis kindlalt, et kompliment käis taguotsa, mitte noormehe enda kohta, ja too ei peaks sellepärast niimoodi hädaldama. Siis käskis ema Elsal kõrvaklapid pähe panna, aga Elsa jõudis siiski kuulda, et nad jagelesid tükk aega küsimuse üle, kas see oli„seksuaalne ahistamine” või„jumalukene, täiesti tavaline taguotsakompliment!”.
Nad tülitsevad palju – ema ja vanaema. Nad on tülitsenud nii kaua, kui Elsa mäletab. Kõige pärast. Kui vanaema on düsfunktsionaalne superkangelane, siis ema on seevastu ülimalt funktsionaalne superkangelane. Nende suhe on umbes nagu Kükloobi ja Kaljukassi suhe„X-meestes”, mõtleb Elsa tavaliselt, aga kahjuks ei ole tema lähikonnas kedagi, kes saaks aru, mida ta sellega silmas peab. Elsa tuttavad loevad tõesti liiga vähe väärtkirjandust. Väärtkirjandus on see, mida harimatud keenjused nimetavad koomiksiteks, ja Elsa mõtleb, et inimesele, kes ei ole väärtkirjandusega kursis, seletaks ta hullult lihtsustatult, et X-mehed on superkangelased. Tegelikult on nad hoopis mutandid ja nende vahel on teatud akadeemiline erinevus, aga et asja mitte ülearu keeruliseks ajada, võtaks Elsa selle ehk kokku nii, et vanaemal ja emal on risti vastupidised supervõimed. Justkui oleks Ämblikmehel, kes on üks Elsa lemmiksuperkangelasi, vaenlane, kelle nimi on näiteks Libiseja ja kellel on selline supervõime, et ta ei saa isegi pingi peale ronida. Aga samas on see mingil moel kasulik.
Kükloobil ja Kaljukassil ei ole iseenesest küll risti vastupidiseid supervõimeid, aga kui Elsa peaks seletama kellelegi, kes üldse ööd ega mütsi ei jaga, siis ei tahaks ta ajada asja keerulisemaks kui hädasti vaja.
Kui järele mõelda, siis piisab ehk arusaamisest, et ema on kord ja vanaema on kaos. Elsa luges kunagi kuskilt, et„kaos on Jumala naaber”, aga siis ütles ema, et Kaos kolis Jumala trepikotta ainult sellepärast, et ta ei suutnud enam vanaema kõrval elada.
Emal on iga asja jaoks kaust ja kalender ja tema telefon mängib üht väikest meloodiat viisteist minutit enne, kui emal algab koosolek. Elsa vanaema kirjutab kõik, mis tal on vaja meelde jätta, lilla vildikaga köögiseinale. Ja mitte ainult oma kodus, vaid igal pool, kus ta parajasti viibib. Sel süsteemil on muidugi oma vead, sest see justkui eeldaks, et siis, kui tal kirjapandud infot vaja läheb, peaks ta jälle sama inimese kodus viibima. Aga kui Elsa vanaemale seda ütles, mühatas vanaema: „See oht, et mina köögiseina ära kaotan, on igatahes väiksem kui oht, et ema selle pisikese tobeda telefoni ära kaotab!” Aga siis märkis Elsa, et ema ei kaota ju kunagi midagi. Ja siis pööritas vanaema silmi ja ohkas:„Jajah, aga ema on ju erand. Ma mõtlesin ... nojah, tead küll ... ebatäiuslikke inimesi.”
Ema supervõime on täiuslikkus. Temaga ei ole nii lõbus kui vanaemaga, aga see-eest teab ta alati, kus Elsa Gryffindori sall on. „Asjad on päriselt kadunud alles siis, kui su ema neid üles ei leia,” sosistab ema Elsale kõrva, kui ta talle salli kaela seob.
Elsa ema on ülemus.„Mitte ainult töö, vaid elustiil,” turtsub vanaema. Võib öelda, et ema ei ole see, kellega minnakse koos, vaid see, kellel minnakse järel. Elsa vanaema ei ole niivõrd see, kellega minnakse koos, vaid see, kelle eest põigatakse kõrvale, ja ta pole elu sees ühtki salli üles leidnud.
Pealegi ei meeldi vanaemale ülemused ja just selles haiglas on see probleem, sest Elsa ema on just siin eriti palju ülemus, kuna ta ongi siin ülemus.
„Sa reageerid üle, Ulrica, jumalukene!” hüüab vanaema läbi vetsu ukse, samal ajal kui palatisse astub veel üks õde koos ühe arstiga, ja ema kirjutab veel ühele paberile midagi ja räägib mingitest arvudest.
Ema naeratab õele ja arstile vaoshoitult ning nood naeratavad närviliselt vastu ja lähevad minema. Siis valitseb vetsus tükk aega vaikus ja ema näole ilmub murelik ilme nagu ikka, kui vanaema ümber liiga kaua vaikus valitseb. Ja siis nuhutab ema õhku ja tõmbab ukse lahti. Vanaema istub ihualasti potil, jalg mugavalt üle põlve. Sundimatult lehvitab ta emale tossava sigaretiga.
„No kuuuule! Äkki saaks vetsus natukenegi rahu?”
Ema hõõrub meelekohti ja hoiab kätt kõhu peal. Vanaema noogutab talle tõsiselt ja viipab sigaretiga kõhu poole.
„Võta rahulikult, Ulrica, jumalukene, mõtle ometi selle peale, et sa oled rase!”
„Ka sina võiksid selle peale mõelda,” vastab ema.
Aga vaoshoitult.
„Touché,” pomiseb vanaema ja tõmbab sügava mahvi.
See on niisugune sõna, millest Elsa saab aru, ilma et teaks, mida see tähendab. Ema vangutab aeglaselt pead.
„Kas sa üldse mõtled, kui kahjulik see Elsale ja uuele lapsele on?” küsib ta sigaretile osutades.
Vanaema pööritab silmi.
„Ära hädalda! Inimesed on alati suitsetanud ja ikkagi täitsa tipp-topp lapsi saanud. Ainult sinu põlvkond ei taipa, et inimkond elas miljoneid aastaid ilma allergiatestide ja muu jurata, enne kui teie platsi ilmusite ja hakkasite endast ei tea mida arvama. Arvad, et mammutinahku pesti üheksakümne kraadiga, enne kui vastsündinud lapsed nende sisse mähiti, kui me veel koopas elasime?”
Elsa kallutab pea viltu.
„Kas sel ajal olid sigaretid olemas?”
Vanaema ägab.
„Kas nüüd hakkad sina ka pihta?”
Ema hoiab kätt kõhu peal. Elsa ei oska arvata, kas sellepärast, et Poolik siputab, või tahab ema tal kõrvu kinni hoida. Ema on Pooliku ema, aga Pooliku isa on George, nii et Poolik on Elsa poolõde või -vend.Või temast saab see.Aga Elsale on lubatud, et sünnib täislaps, mis sest et ainult poolik õde või vend. Selles küsimuses valitses Elsa peas paar päeva segadus, enne kui ta erinevusest aru sai. „Nii targa tüdruku kohta oled sa vahel hullult rumal,” pahvatas vanaema, kui Elsa temalt selle asja kohta päris. Ja siis olid nad peaaegu kolm tundi tülis. Oleksid äärepealt püstitanud uue isikliku tülirekordi.
„Ma tahtsin talle ainult ahve näidata, Ulrica,” pomiseb vanaema lõpuks natuke vaiksemalt ja kustutab koni kraanikaussi.
„Ma ei suuda enam ...” vastab ema tülpinult, aga vaoshoitult, astub koridori ja kirjutab veel mõnele numbritega paberile alla.
Vanaema tahtis tõepoolest Elsale ahve näidata, see osa loost on tõsi. Nad ajasid öösel telefoni teel juttu, Elsa oli kodus ja vanaema haiglas, ja hakkasid siis vaidlema,
