kohal, mis olid nagu arestantide poolest saadik paljaks aetud kuklad. Põldude kohal tiirutasid linnud. Täielikus tuulevaikuses seisis nisu sirgetes ridades, viljapead longus, või kõrgus rõukudes teest kaugel eemal; üksisilmi vaadates muutusid need liikuvateks kujudeks, otsekui oleksid silmapiiri serval kõndinud maamõõtjad ja midagi kirja pannud.
„Aga need,” küsis Nikolai Nikolajevitš Paveli käest, kes oli raamatukirjastuse mustatööline ja valvur ning istus pukis poolviltu ja kössis, üks jalg üle teise selle märgiks, et ta ei ole tõeline kutsar ega tee seda tööd kutsumusest, „kas need on mõisa või talumeeste põllud?”
„Need on sakste,” vastas Pavel ja hakkas suitsu süütama, „nood aga,” saanud suitsu põlema ja tõmmanud sügava mahvi, tonkas ta pärast pikka pausi piitsaotsaga teisele poole, „nood on omad. Magama jäite või mes?!” hüüdis ta ühtelugu hobustele, ta kiikas alatasa nende sabade ja laudjate poole otsekui masinist, kes heidab pilgu manomeetrile.
Aga hobused vedasid, nagu seda teevad kõik hobused maailmas, see tähendab juhthobune muudkui jooksis lihtsameelse loomuse sünnipärase otsekohesusega, aga priipassihobune näis asjatundmatule silmale paadunud logelejana, kes muud ei teinud, kui ajas kaela luigena looka ja lõi kükktantsu kuljuste helina saatel, mida ta oma karglemisega hüpitas.
Nikolai Nikolajevitš viis Voskoboinikovile tolle maaküsimust käsitleva raamatu korrektuuri, mille kirjastus palus üle vaadata seetõttu, et tsensuuri surve oli suurenenud.
„Maakonna rahvas möllab,” ütles Nikolai Nikolajevitš. „Pankovo vallas tapeti kaupmees ära, semstvo esimehe hobusekasvandus põletati maha. Mida sina sellest arvad? Mida teil külas asjast arvatakse?”
Kuid selgus, et Pavel nägi kõike veelgi süngemates värvides kui tsensor, kes püüdis Voskoboinikovi agraarseid kirgi talitseda.
„Et mida arvatakse? Rahvas on käest ära. Öeldakse, et ära hellitatud. Kas siis meiesugustega sedamoodi saab? Anna talumehele voli kätte ja meil on igaüks kärmas kõiki maha lööma, jumala tõsi. Magama jäite või mes?!”
Sedapuhku sõitsid onu ja õepoeg Dupljankasse teist korda. Jura arvas, et tee on talle meelde jäänud, ja iga kord, kui ees ja taga kitsa metsaviiruga piiratud põllud laialt nende ette laotusid, näis Jurale, et ta tunneb ära koha, kus tee keerab paremale ja pärast käänakut ilmub nähtavale Kologrivovi valduste kümneverstaline panoraam kauguses sädeleva jõe ja selle taga jooksva raudteega, panoraam, mis minut hiljem silmist kaob. Kuid ta eksis iga kord. Ühtede põldude asemel paistsid uued põllud. Ning taas palistasid neid metsad. See avaruste vaheldumine meelestas mõtlema hoogsalt. Oli tahtmine unistada ja mõtiskleda tulevikust.
Ükski neist raamatutest, mis hiljem Nikolai Nikolajevitši kuulsaks tegid, ei olnud veel kirjutatud. Kuid tema mõtted olid võtnud juba kindla suuna. Ta ei aimanudki, kui lähedal tema aeg juba oli.
Peagi pidi tolleaegse kirjanduse esindajate, ülikooliprofessorite ja revolutsioonifilosoofide hulka tulema see inimene, kes mõtiskles nende kõigi teemade üle ning kellel polnud peale terminoloogia nendega mitte midagi ühist. Kõik nad tunnistasid summas koos mingit dogmat ning rahuldusid sõnade ja näivustega, aga isa Nikolai oli vaimulik, kes oli läbi teinud tolstoiluse ja revolutsiooni ning läks kogu aeg edasi. Ta otsis tiivustavalt asjalikku mõtet, mis oma liikumisega näitaks kätte teesklusvabalt eristatava tee ja muudaks midagi maailmas paremaks ning ärataks koguni lapse ja harimatu inimese tähelepanu nagu välgusähvatus või kõuemürina kaja. Ta ihkas uut.
Jura tundis end onu seltsis hästi. Onu sarnanes emaga. Nagu emagi oli onu vaba inimene, kes suhtus eelarvamusteta mis tahes tavatusse asja. Nagu emalgi pesitses ta hinges aadlikule omane võrdsustunne kõige elavaga. Onu mõistis nagu emagi kõike esimesest pilgust ning oskas väljendada oma mõtteid sellisel kujul, nagu need olid pähe tulnud esimesel hetkel, mil mõte oli veel elav ega olnud kaotanud oma sisu.
Jural oli hea meel, et onu oli ta Dupljankasse kaasa võtnud. See oli väga ilus koht, maastiku maalilisus tuletas samuti ema meelde, sest ema oli armastanud loodust ning võtnud Jura sageli jalutuskäikudele kaasa. Pealegi tegi Jurale rõõmu, et ta kohtub jälle Nika Dudoroviga, gümnasistiga, kes elas Voskoboinikovi juures ja arvatavasti põlgas teda, Jurat, sest oli kaks aastat vanem, ning kes teretades tõmbas käe jõuliselt allapoole ja kummardas nii sügavasti, et ta juuksed langesid laubale ja varjasid poole näost.
5.
„Pauperismi probleemi eluliseks närviks,” luges Nikolai Nikolajevitš parandatud käsikirja.
„Minu arvates oleks parem öelda: olemuseks,” ütles Ivan Ivanovitš ja tegi korrektuuri vajaliku paranduse.
Nad töötasid poolpimedal klaasitud terrassil. Silma hakkasid läbisegi vedelevad kastekannud ja aiatööriistad. Katkise tooli seljatoele oli heidetud vihmamantel. Nurgas olid porised kummisaapad, nende sääred olid maani maha vajunud.
„Samal ajal näitab surmade ja sündide statistika,” dikteeris Nikolai Nikolajevitš.
„Tuleb lisada: vaadeldaval aastal,” ütles Ivan Ivanovitš ja kirjutas üles. Terrassil oli kerge tuuletõmbus. Et brošüürilehed laiali ei lendaks, olid neile pandud graniiditükid.
Kui nad lõpetasid, hakkas Nikolai Nikolajevitš koju kiirustama.
„Äike on tulemas. Peab teele asuma.”
„Ei tule kõne allagi. Ma ei lase teid ära. Kohe hakkame teed jooma.”
„Ma pean õhtul tingimata linnas olema.”
„Ei te pääse kuhugi. Ma ei taha niisugust juttu kuuldagi.”
Rohtaiast tõi tuuleõhk teemasina hõõguvate süte hõngu, see lämmatas nii tubakasuitsu kui ka heliotroobi lõhna. Majast toodi rohtaeda läbikuumutatud koort, marju ja kohupiimakooki. Äkitselt sai teatavaks, et Pavel oli läinud jõe äärde suplema ja hobuseid ujutama. Nikolai Nikolajevitš pidi alla andma.
„Lähme järsakule ja puhkame pingil, kuni teelauda kaetakse,” pakkus Ivan Ivanovitš.
Tänu sõprusele elas Ivan Ivanovitš püstirikka Kologrivovi mõisavalitseja õuemaja kahes toas. See maja ja selle juurde kuuluv rohtaed olid hooletusse jäetud pargi tagaosas, siinsamas oli ka sissesõiduallee poolring. Allee oli tihedalt rohtu kasvanud. Seda mööda enam ei sõidetud, siitkaudu veeti ainult mulda ja ehitusprahti jäärakusse, kuhu visati kuiv praht. Kologrivov oli edumeelsete vaadetega mees ja miljonär, kes tundis kaasa revolutsioonile, ta ise koos naisega oli praegu välismaal. Mõisas elasid ainult tema tütred Nadja ja Lipa, nende kasvatajanna ja väikesearvuline teenijaskond.
Mõisavalitseja rohtaed oli kogu pargist, selle tiikidest, väludest ja härrastemajast eraldatud tiheda musta lodjapuu hekiga. Ivan Ivanovitš ja Nikolai Nikolajevitš läksid sellest padrikust mööda väljastpoolt, ja nende edasi liikudes lendasid põõsastest ühesuguste parvedena ja ühesuguse vahemaa järel välja varblased, keda lodjapuudes oli tohutu palju. Seetõttu sahises hekk ühtlaselt, nagu oleks Ivan Ivanovitši ja Nikolai Nikolajevitši ees piki hekki otsekui mööda toru vesi voolanud.
Nad läksid mööda kasvuhoonest, aedniku korterist ja kes teab mis otstarbel ehitatud hoone varemetest. Jutt keeras uutele noortele jõududele teaduses ja kirjanduses.
„Nende seas on ka andekaid inimesi,” ütles Nikolai Nikolajevitš. „Kuid praegu on laialt levinud igasugused ringid ja ühendused. Aga karjakaupa kooskäimine on andetuse
