elu teise, veidi jõulisemasse nimetusse. Tuleb alal hoida usk surematusse, tuleb olla ustav Kristusele! Nojah, te krimpsutate nägu, õnnetu inimene. Jälle ei saanud te tuhkagi aru.”
„Mnjah,” mõmises Ivan Ivanovitš, peene kondiga, kärme valgetverd mees, väike õrjetu habe tegi ta sarnaseks Lincolni-aegse ameeriklasega (alatasa haaras ta habemesiilu pihku ja püüdis huultega selle otsa kätte saada). „Mina olen mõistagi vait. Te saate ju isegi aru, et mina suhtun nendesse asjadesse täiesti teistmoodi.Ah jaa. Rääkige, kuidas teid preestriseisusest välja heideti. Ma olen tahtnud seda teilt juba ammu küsida. Küllap võttis põlved nõrgaks? Kas teid pandi kirikuvande alla? Mis?”
„Miks te jutu mujale viite? Aga olgu pealegi, mis seal ikka. Kirikuvande alla? Ei, praegu kirikuvande alla ei panda. Oli ebameeldivusi, on tagajärjed. Näiteks ei pääse pikka aega riigiteenistusse. Ei lubata pealinnades elada. Kuid see kõik on tühiasi. Tuleme oma jutu juurde tagasi. Ma ütlesin, et peab olema ustav Kristusele. Kohe ma seletan. Te ei saa aru, et võib olla ateist, võib mitte teada, kas Jumal on olemas ja milleks ta on, ning samal ajal teada, et inimene ei ela mitte looduses, vaid ajaloos, ja et tänapäevases mõistes on ajaloo rajanud Kristus, et evangeeliumid on selle põhjendus. Mis on ajalugu? See on selle sajanditepikkuse töö kindlakstegemine, mida on tehtud, et järjekindlalt lahendada surma mõistatus ja sellest tulevikus jagu saada. Selleks avastatakse matemaatiline lõpmatus ja elektromagnetlained, selleks kirjutatakse sümfooniaid. Selles suunas ei saa edasi liikuda, kui ei ole teatud tõusu. Nendeks avastusteks on vaja vaimset seadumust. Eeldused selle tarvis leiduvad evangeeliumis. Nimetagem need. Esiteks on see ligimesearmastus, see elava energia kõrgeim liik, mida on tulvil inimese süda ning mis nõuab väljapääsu ja pillamist, seejärel on nendeks tänapäeva inimese peamised koostisosad, milleta inimene on mõeldamatu, ja nimelt vaba isiksuse idee ja elu kui ohverdumise idee. Pidage silmas, et see on seniajani erakordselt uus lähenemine. Muistsetel inimestel ajalugu selles mõttes ei olnud. Tollal oli julmade, rõugetest puretud Caligulate sangviiniline sigatsemine, nad ei osanud kahtlustadagi, kui andetu on mis tahes orjastaja. Tollal oli pronksist mälestusmärkide ja marmorist sammaste kiitlev surnud igavik. Alles pärast Kristust võisid sajandid ja põlvkonnad vabamalt hingata. Alles pärast teda algas elu järeltulijates, inimene ei sure plangu ääres tänaval, vaid omaenda ajaloos keset tööhoogu, mille eesmärgiks on surmast ülesaamine, ta sureb, pühendudes sellele. Oh, mul läks lausa nahk märjaks, nagu öeldakse. Aga teil pole sellest sooja ega külma, loobi nagu herneid vastu seina.”
„See on metafüüsika, kulla mees. Selle on arstid mulle ära keelanud, seda minu magu vastu ei võta.”
„Noh, jumal teiega. Jätame selle jutu. Te olete õnnelik inimene! Loodus on teil siin selline, et ei jõua ära kaeda. Teie aga elate ega tunne midagi.”
Jõge oli silmadele valus vaadata. See sätendas päikese käes, kaardudes ja kumerdudes nagu raudplaat. Äkitselt lõi vesi virvendama. Sellelt kaldalt oli teisele kaldale teel raske parv hobuste, vankrite, talunaiste ja talumeestega.
„Mõelda vaid, kell on alles natuke viis läbi,” ütles Ivan Ivanovitš. „Näete, Sõzrani kiirrong tuleb. See sõidab siit läbi mõni minut pärast kella viit.”
Taamal veeres üle tasandiku puhas kollaseks ja siniseks värvitud rong, mis suure vahemaa tõttu paistis väga väike. Äkki nad märkasid, et rong peatus. Veduri kohale tõusid väikesed valged aurupilved. Pisut hiljem kostsid veduri ärevad vilehüüded.
„Imelik,” ütles Voskoboinikov. „Midagi on valesti. Rongil pole vähimatki põhjust seal keset sood peatuda. Midagi on juhtunud. Lähme teed jooma.”
6.
Nikat ei olnud ei aias ega majas. Jura taipas, et Nika peidab end nende eest, sest nad ei paku talle huvi ja Jura pole talle sobiv kaaslane. Onu ja Ivan Ivanovitš läksid terrassile tööd tegema ning jätsid Jura sihitult maja ümber lonkima.
Loodus oli siin imekaunis! Iga hetk kõlas peoleo puhas kolmetooniline lõõritus, millele järgnes äraootav paus, et niiske, otsekui vilespillist välja võlutud hääl jõuaks täita kogu ümbruskonna. Lillede tugeva, õhku eksinud lõhna oli palavus liikumatult peenarde kohale naelutanud. See meenutas nii väga Antibes’i ja Bordigherat! Jura pööras kogu aeg pead kas paremale või vasakule. Välude kohal rippus kuulmishallutsinatsioonina ema viirastuslik hääl, Jura kuulis seda lindude meloodilistes trillerites ja mesilaste sumisemises. Jura võpatas, alatasa kangastus talle, nagu hüüaks ema teda ja kutsuks kuhugi kaasa.
Jura läks jääraku äärde ja hakkas laskuma. Ta läks läbi jääraku serval kasvava hõreda ja puhta metsa jääraku põhja, kus kasvas lepavõsa.
Siin oli rõske ja pime, vedelesid tuulest murtud ja jalalt langenud puud, lilli oli vähe, osjade lülilised varred meenutasid talle tema pühakirjaraamatust tuttava Egiptuse ornamendiga kaetud sauasid ja keppe.
Jura meel läks järjest nukramaks. Ta oleks tahtnud nutta. Ta vajus põlvili ja ta silmad läksid pisaratest märjaks.
„Issanda ingel, minu püha kaitsja,” palvetas Jura, „hoia minu mõistus õigel teel ja ütle emakesele, et mul on siin hea ja et ta ei muretseks. Jumal, kui hauatagune elu on olemas, siis saada emakene paradiisi, kus pühakute ja õiglaste palged säravad nagu päike. Emakene oli nii hea ja ei saa olla, et ta oleks patune, heida talle armu, Jumal, tee nii, et ta ei kannataks. Emakene!” Hinge ahistavas ängistuses hüüdis ta ema poole taevas nagu äsja pühakuks kuulutatu poole ning äkitselt ütles tema jõud üles, ta kukkus näoli maha ja kaotas teadvuse.
Tema minestus ei kestnud kuigi kaua. Kui ta teadvusele tuli, kuulis ta, et ülevalt hüüab teda onu. Ta vastas ja hakkas üles ronima. Äkki tuli talle meelde, et ta ei olnud palvetanud oma teadmata kadunuks jäänud isa eest, nagu Maria Nikolajevna oli teda õpetanud.
Kuid pärast minestamist tundis ta end nii hästi, et ei tahtnud loobuda sellest kergendustundest ja kartis, et see kaob. Ta mõtles, et ei juhtu midagi hullu, kui ta palvetab isa eest mõni teine kord.
„Aega on. Küll jõuab,” oleks ta nagu mõelnud. Jura ei mäletanud oma isa üldse.
7. Rongi teise klassi kupees sõitis koos oma isaga, Orenburgi vandeadvokaadi Gordoniga, gümnaasiumi teise klassi õpilane Miša Gordon, üheteistkümneaastane mõtliku näo ja suurte mustade silmadega poiss. Isa sõitis Moskvasse uuele töökohale ja poiss pidi minema üle Moskva gümnaasiumi. Tema ema ja õed olid juba ammu kohal ning tegelesid korteri sisseseadmisega.
Poiss ja isa olid teel juba kolmandat päeva.
Päikesest lubivalgeks pleekinud palava tolmu pilvedes lendas akendest mööda Venemaa, selle põllud ja stepid, linnad ja külad. Teedel venisid voorid, raskelt pöörasid nad teelt ära ülesõidukohtadele, metsikult kihutavast rongist vaadates tundus, et voorid seisavad liikumatult paigal ning hobused tõstavad ja langetavad jalgu ühe koha peal.
Suuremates peatustes tormasid reisijad nagu meeletud joostes puhvetisse, jaama väikeses pargis kasvavate puude tagant valgustas loojuv päike jooksjate jalgu ja paistis vagunite alla.
Üksikult võetuna olid kõik liigutused maailmas kained ja kaalutletud, oma kogusummas aga neid ühendava elu üldisest voolust arutult purjus. Inimesed töötasid ja askeldasid, ajendatuna isiklike murede mehhanismist. Aga kui nende mehhanismide peamiseks mõjutajaks ei oleks olnud ülim ja alustrajav muretus, siis ei oleks need toiminud. Seda muretust sisendas inimeksistentside seostatuse tajumine, veendumus, et need lähevad üle ühest teise, õnnetunne selle puhul, et kõik toimuv leiab aset mitte ainult maa peal, mille rüppe maetakse surnud, vaid veel kuskil mujal, seal, mida ühed nimetavad taevariigiks,
