„Ema on ju tema – kuidas seda öeldakse ... Ta on ju ema see ... Need on vastikud sõnad, ma ei taha neid suhu võtta. Miks ta siis vaatab mind niisuguse pilguga? Ma olen ju ema tütar.”
Ta oli veidi üle kuueteistkümne aasta vana, kuid oli täiesti väljakujunenud neiu. Teda peeti kaheksateistkümneaastaseks ja veelgi vanemaks. Tal oli selge mõistus ja hea iseloom. Ta oli väga nägus.
Tema ja Rodja mõistsid, et neil tuleb elus kõik endale kätte võidelda. Erinevalt jõude ja jõukalt elavatest inimestest ei olnud neil mahti enneaegu ning salamahti ja teoreetiliselt välja nuuskida asju, mis tegelikult neid veel ei puudutanud. Ainult üleliigne määrib. Lara oli kõige puhtam olevus maailmas.
Vend ja õde teadsid kõige hinda ja pidasid lugu saavutatust. Selleks et läbi lüüa, tuli olla heas kirjas. Lara õppis hästi mitte abstraktsest huvist teadmiste vastu, vaid sellepärast, et õppemaksust vabastuse saamiseks pidi olema hea õpilane, selleks aga oli vaja hästi õppida. Niisama hästi kui Lara õppis, oli tal kerge ka nõusid pesta, töökojas abiks olla ja käia emalt saadud ülesandeid täitmas. Lara liikus hääletult ja sujuvalt ning kõik – liigutuste märkamatu kärmus, kasv, hääl, hallid silmad ja heledad juuksed – oli temas igati kooskõlas.
Oli pühapäev, juulikuu keskpaik. Pühapäeva puhul võis hommikul kauem voodis mõnuleda. Lara lamas selili, ta oli tõstnud käed üle pea, peopesad kukla all
Töökojas oli harjumatult vaikne. Tänavapoolne aken oli lahti. Lara kuulis, kuidas eemal mürisev vanker keeras munakividelt hoburaudtee rööbastele ja räme kolin asendus ratta sujuva libisemisega otsekui mööda õli. „Peaks veel natuke magama,” mõtles Lara. Linnakära uinutas nagu hällilaul.
Oma kasvu ja asendit voodis tunnetas Lara praegu kahe punktiga: vasaku õlanuki ja parema jala suure varbaga. Need olid õlg ja jalg, aga kõik ülejäänu oli enam-vähem tema ise, tema hing või olemus, mis oli kenasti sobitatud oma piirjoontesse ning püüdles avalalt tulevikku.
„Peab magama jääma,” mõtles Lara ning kutsus oma kujutluses esile Karetnõi Rjadi päikesepoolse külje sel tunnil, tõllakuurid, puhtaks pühitud põrandal müügiks tohutud reisivankrid, tõllalaternate rihvitud klaasid, karutopised – rikas elu. Kui veidi allapoole tulla – kujutles Lara mõttes –, siis näed tragunite õppust Znamenski kasarmutes, väärikad kenitlevad hobused liiguvad ringis, hoovõtt ja hüpe sadulasse, hobused käivad sammu, traavivad, galopeerivad. Lapsehoidjad, lapsed ja ammed, suud ammuli, on ridamisi surunud end vastu kasarmute tara. Veelgi allpool, mõtles Lara, on Petrovka, Petrovka kaubatänav.
„Mis te nüüd, Lara! Kuidas te võite nii mõelda? Ma tahan kõigest näidata teile oma korterit. See on siinsamas kõrval.”
Karetnõi Rjadis oli Komarovski tuttavatel väike tütar Olga, peeti tema nimepäeva. Sel puhul lõbutsesid täiskasvanud, tantsiti ja joodi šampanjat. Komarovski kutsus kaasa ema, aga ema ei saanud minna, ta oli tõbine. Ema ütles: „Võtke Lara kaasa. Te olete mind aina hoiatanud: „Amalia, hoidke Larat.” Nüüd siis hoidkegi teda.” Ja ta hoidiski, pole midagi öelda! Ha-ha-haa!
Milline meeletu tants on valss! Keerled ja keerled ega mõtle millestki. Kuni muusika mängib, möödub terve igavik, nagu elu romaanides. Aga kui muusika vaikib, tekib skandaali tunne, sind oleks otsekui külma veega üle valatud või tabatud riieteta. Pealegi lubad sa neid vabadusi teistele selleks, et kiidelda, kui suur sa juba oled.
Lara ei oleks iial arvanud, et mees tantsib nii hästi. Kui targad käed tal on, kui enesekindlalt surub ta käe pihale! Kuid niimoodi suudelda ei luba Lara end enam kellelgi. Lara ei oleks iial arvanud, et võõrastes huultes võib peituda nii palju häbematust, kui neid surutakse nii kaua sinu enda huulte vastu.
Tuleb need rumalused maha jätta. Ükskord ja igaveseks. Lakata mängimast lihtsameelset, heita kõrvale härdameelsus, jätta see häbelik silmade mahalöömine. Kunagi lõpeb see halvasti. Kohutav piir on siinsamas kõrval. Teed sammu ja langed silmapilk kuristikku. Unustada tantsimine. See on kurja juur. Ei tohi häbeneda keelduda. Mõelda välja, et ei ole õppinud tantsima või et oled jalaluu murdnud.
5.
Sügisel olid Moskva sõlmjaama raudteedel rahutused. Streikis Moskva-Kaasani raudtee. Sellega pidi ühinema Moskva-Bresti raudtee. Otsus streikima hakata oli vastu võetud, kuid komitees ei jõutud kuidagi kokkuleppele, millal see välja kuulutada. Streigist teadsid raudteel kõik, oli vaja ainult mingit välist tõuget, et see puhkeks iseenesest.
Oli oktoobrikuu külm hämar hommik. Sel päeval pidi raudteel palka makstama. Tükk aega ei tulnud arvestusosakonnast andmeid. Siis tuli kontorisse poisike tabeli, väljamakselehe ja suure paki trahvimiseks ära korjatud tööraamatutega. Hakati palka välja maksma. Piki lõputut ehitustest vaba siilu, mis lahutas vaksalit, töökodasid, veduridepood, ladusid ja rööbasteid juhatuse puumajadest, läksid palga järele vagunisaatjad, pöörmeseadjad, lukksepad ja nende abilised ning vagunipargi põrandapesijad naised.
Lõhnas linnatalve alguse, jalge alla tallatud vahtralehtede, sulalume, vedurisuitsu ja sooja rukkileiva järele, leiba küpsetati vaksali puhveti keldris ja see oli just ahjust välja võetud. Saabusid ja lahkusid rongid. Neid koostati ja võeti koost lahti, vehkides kokkurullitud või lahtikeeratud lipukestega. Valvurite signaalsarved, haakijate viled ja vedurite madalad huiked kaikusid mitmehäälselt õhus. Suitsusambad tõusid lõpmatute treppidena taeva poole. Sisseköetud vedurid seisid, valmis sõitu minema, nende kõrvetavad aurupahvakud põletasid külmi talviseid pilvi.
Raudteetammi serval kõndisid edasi ja tagasi distantsiülem raudteeinsener Fuflõgin ja jaamapiirkonna teemeister Pavel Ferapontovitš Antipov. Antipov tüütas remonditeenistust kaebustega materjali peale, mida talle anti rööbaste väljavahetamiseks. Teras ei olnud küllalt sitke. Katsetamisel paindusid ja murdusid rööpad liiga kergesti ning Antipovi arvamuse kohaselt pidid need rööpad pakase puhul lõhki lööma. Raudteevalitsus suhtus Pavel Ferapontovitši kaebustesse ükskõikselt. Keegi lõikas sellest kasu.
Fuflõginil oli seljas kinni nööpimata kallis raudteevormi kantidega kasukas ja selle all uus ševiotist tsiviilülikond. Ta sammus ettevaatlikult mööda raudteetammi, nautides pintsakuhõlmade üldist joont, püksiviikide sirgust ja oma jalatsite üllast kuju.
Antipovi sõnad lendasid tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Fuflõgin mõtles mingit oma mõtet, ta võttis alatasa uuri välja ja vaatas seda, ta kiirustas kuhugi.
„Kõik on õige, õige, kulla mees,” katkestas ta kannatamatult Antipovit, „kuid seda võib juhtuda ainult kuskil peateel või lõigul, kus on tihe liiklus. Sa mõtle parem, mis sinul seal on. Mingid tagavarateed ja tupikud, takjad ja nõgesed, äärmisel juhul tühjade vagunite sorteerimine ja väikese manöövriveduri loksumine. Aga sina pole rahul! Sa oled peast põrunud! Siin pole rauast rööpaid vajagi, siin käiksid puust rööpad küll ja küll.”
Fuflõgin vaatas jälle uuri, klõpsatas kaane kinni ja jäi vaatama kaugusse, kus maantee lähenes raudteele. Teekäänakul tuli nähtavale kaless. See oli Fuflõgini isiklik sõiduk. Naine tuli talle järele. Kutsar peatas hobused peaaegu raudteetammi ääres ja tpruutas neid peenikese eidehäälega, nagu teeb lapsehoidja vingus lastele, sest hobused kartsid raudteed. Kalessi nurgas istus hooletult patjadele nõjatudes ilus naine.
„Noh, vennas, eks mõni teine kord räägime edasi,” ütles distantsiülem ja lõi käega, et mul, näe, pole mahti sinu rööbastega tegelda. On palju tähtsamaid asju.
Abielupaar sõitis
