olnud, nad vaatasid sagedasti selja taha ja eemaldusid kiiresti. Need olid Antipov ja Tiverzin.
„Lähme kiiremini,” ütles Tiverzin. „Ma ei karda nuhke, et need võivad jälje üles võtta, aga see lobisemine seal lõpeb kohe, nad ronivad muldonnist välja ja jõuavad meile järele. Mina jälle ei taha neid nähagi. Kui aina niimoodi venitada, siis pole mõtet asjaga üldse algust teha. Ja siis pole vaja ka komiteed, pole vaja tulega mängida ja maa alla pugeda! Sina oled kah tore mees, toetad seda Nikolai raudtee käpardit.”
„Minu Darjal on kõhutüüfus. Ma pean ta haiglasse viima. Kuni ma seda teinud ei ole, ei mahu mulle ükski teine mõte pähe.”
„Räägitakse, et täna makstakse palka. Lähen käin kontoris ära. Kui ei oleks palgapäev, siis, jumala tõsi, ma sülitaksin teie peale ja teeksin sellele venitamisele minutitki aega raiskamata omapäi lõpu peale.”
„Luba küsida, et kuidasmoodi siis?”
„Väga lihtsalt. Läheksin katlamajja, annaksin vilet ja pidu olekski läbi.”
Nad jätsid hüvasti ja kumbki läks oma teed.
Tiverzin kõndis mööda raudteed linna poole. Talle tulid vastu inimesed, kes olid kontoris palga järel käinud. Neid oli väga palju. Silma järgi otsustades oli jaama territooriumil peaaegu kõigile palk välja makstud.
Hakkas pimenema. Väikesel platsil kontori ees sagisid laternate valgusel tööst vabad mehed. Platsi sissesõidutee otsas seisis Fuflõgini kaless. Fuflõgina istus selles endises poosis, nagu poleks ta sõidukist hommikust peale välja astunudki. Ta ootas oma meest, kes oli kontorisse palga järele läinud.
Äkitselt hakkas sadama vihmasegust märga lund. Kutsar ronis pukist maha ja hakkas nahkkummi üles tõmbama. Sellal kui ta jalga vastu kalessi tagaosa toetades tihkelt käivaid tugesid sikutas, imetles Fuflõgina lume ja veetilkade hõbedaselt sätendavat mängu kontorilaternate valgusvihus. Ta heitis üle sagivate tööliste peade liikumatu unistava pilgu, näol niisugune ilme, et vajaduse korral oleks see pilk võinud kellelegi kahju tegemata minna läbi meeste nagu läbi udu või pihuvihma.
Tiverzin märkas juhuslikult seda pilku. See pani ta nördima. Ta läks Fuflõginale kummardust tegemata mööda ja otsustas minna palga järele hiljem, et ei peaks kontoris tema mehega kokku puutuma. Ta läks edasi töökodade poole, seal oli valgustust vähem ja mustendas vedurite pöördering, mille juurest hargnesid teeharud veduridepoosse.
„Tiverzin! Kuprik!” hüüdis teda pimeduses mitu häält. Töökodade ees seisis rühm inimesi. Hoone sees karjus keegi ja oli kuulda lapse nuttu. „Kiprijan Saveljevitš, astuge poisi kaitseks välja,” ütles keegi naine rahva seast.
Vana meister Pjotr Hudolejev nüpeldas harjunud kombel oma ohvrit, alaealist õpilast Jussupkat.
Hudolejev ei olnud sugugi alati olnud oma käealuste piinaja, joodik ja raske rusikaga kakleja. Kunagi olid uljale töömehele pilku heitnud Moskva-lähedaste tööstusalevite kaupmeeste ja pappide tütred. Aga kui ta läks kosja Tiverzini emale, kes tollal oli lõpetamas kirikukooli, sai ta korvi, neiu läks mehele tema sõbrale, vedurijuht Saveli Nikititš Tiverzinile.
Kui Tiverzini ema pidas pärast Saveli Nikititši kohutavat surma (ta põles ära 1888. aastal ühes tol ajal suurt tähelepanu äratanud rongiõnnetuses) kuuendat aastat lesepõlve, hakkas Pjotr Petrovitš taas lähenemiskatseid tegema ja taas andis Marfa Gavrilovna talle korvi. Sellest ajast peale hakkas Hudolejev jooma ja mürgeldama, õiendama arveid kogu maailmaga, kes tema kindlat veendumust mööda oli süüdi tema praeguses ebaõnnes.
Jussupka oli kojamees Gimazetdini poeg Tiverziniga ühe õue pealt. Tiverzin oli töökodades poisi eestkostja. See õhutas Hudolejevi viha poisi vastu.
„Kuidas sa viili käes hoiad, asiaat,” karjus Hudolejev, tirides Jussupkat juustest ja virutades talle vastu kaela. „Kas siis sedamoodi valandit puhastatakse? Ma küsin sult, Kassimovi pruut, allahi mulla pilusilm, kas sa tahad mul tööd narrida või?”
„Ai, ei taha, pai onu, ei taha, ei taha, ai, valus on!”
„Ma olen talle tuhat korda rääkinud, et enne aja pukk ligi ja siis keera tugi kinni, aga tema teeb ikka omapäi, muudkui omapäi. Ta oleks mul praegu spindli ära rikkunud, kuradi kutsikas.”
„Ma ei ole spindlit puutunud, pai onu, ausõna, ei ole puutunud.”
„Misasja sa poissi kiusad?” küsis Tiverzin, trügides inimeste vahelt läbi.„Kui omad koerad kisuvad, siis hoidku võõrad eemale,” kähvas Hudolejev.
„Ma küsin sult, et misasja sa poissi kiusad?”
„Ja mina ütlen sulle, et mine jumala rahus oma teed, sotsiaalkamandaja. Ta oleks paras maha lüüa, närukael sihuke, ta oleks mul äärepealt spindli kihva keeranud. Suudelgu mu kätt, et ta veel elus on, pilusilmne kurat, sai ainult vastu kõrvu ja õpetuseks sakutada.”
„Onu Hudolei, kas sa siis arvad, et tal tuleks sellepärast pea otsast ära kiskuda? Häbene ometigi. Sa oled kogenud meistrimees, juuksedki juba hallid peas, aga aru pole pähe tulnud.”
„Mine aga mine oma teed, kuni sa veel elus ja terve oled, ütlen ma sulle. Ma peksan sinust, koeraraibe, selle õpetamise kombe välja. Sind tehti rööbaste vahel valmis, sa tuim kalaveri, otse su isa nina all. Sinu sabakeerutajat ema tunnen ma läbi ja lõhki, seda niru kassi, läbitõmmatud seelikualust!”
Kõik järgnev juhtus vähem kui minuti jooksul. Mõlemad haarasid pihku esimese tööpinkidel lebava eseme, seal aga oli nii raskeid tööriistu kui ka rauatükke, ning oleksid teineteise maha löönud, kui inimesed ei oleks samal hetkel summas tormanud neid lahutama. Hudolejev ja Tiverzin seisid, lõug rinnale surutud, otsmikud peaaegu vastamisi, näod kahvatud ja silmad verd täis. Ärritusest ei suutnud kumbki neist sõnagi öelda. Neid hoiti selja tagant kõvasti kätest kinni. Mõnel hetkel võtsid nad jõu kokku ja püüdsid end lahti rabelda, vääneldes kogu kehaga ja vedides enda järel neid kinni hoidvaid töökaaslasi. Nende rõivaste haagid ja nööbid lendasid eest, kuued ja särgid libisesid paljastunud õlgadelt maha. Ärev sõnakõmin nende ümber ei vaibunud.
„Meisel! Võta tal meisel käest – sellega võib pea lõhki lüüa.” – „Tasem, tasem, onu Pjotr, me võime sul niimoodi käe välja väänata!” – „Mässa nüüd nendega sedasi kogu aeg! Tirime nad lahku ja paneme luku taha – ongi rahu majas.”
Äkki raputas Tiverzin üleinimliku jõupingutusega teda kinni hoidvad mehed endast lahti, rabeles nende käest minema ja oli paari jooksusammuga ukse juures. Teda taheti püüdma tormata, aga kui nähti, et tal on midagi hoopis muud meeles, jäeti ta rahule. Tiverzin läks välja, lõi ukse pauguga kinni ja tormas tagasi vaatamata otse edasi. Tema ümber olid sügise rõskus, öö ja pimedus.
„Sa püüad heaga, aga nemad tulevad noaga,” torises ta, taipamata, kuhu ja milleks ta läheb.
Seda alatuse võltsi maailma, kus täissöönud proua julgeb niisuguse pilguga vaadata tohmanitest tööloomi ning niisuguse elukorralduse joomahaige ohver tunneb mõnu endasuguste mõnitamisest, seda maailma vihkas ta praegu rohkem kui kunagi varem. Ta kõndis kiiresti, otsekui võiks tema kiirustamine tuua lähemale seda aega, kui kõik maailmas on ükskord mõistlik ja hästi korraldatud, nagu see oli praegu tema mäslevas peas. Ta teadis, et nende püüdlused viimastel päevadel, korratused raudteel, kõned koosolekutel ja otsus streikima hakata, mis ei olnud veel teoks tehtud, kuid polnud ka ära muudetud
