mitte. Lihtsalt, kui kuskil ujub välja kangarull või paar, siis anna mulle teada. Leppisime kokku?”
„Lööme käed, piirkonnavolinik!”
Vaat selliste inimestega on meeldiv koos töötada. Kuigi tegelikult polnud meil rohkem absoluutselt mitte midagi ette võtta. Mistahes informatsiooni puudumisel oleks lihtsalt rumal tühjale kohale versioone püstitada. Paistis, et Jagaad näris samasugune igavus, nii istusime kahekesi laua äärde ja alles siis laskis eit oma kahtlustel tulla.
„Mõtlesin ja mõtlesin – ja vaat mida ma sulle ütlen, mu ilus kotkas: mitte millestki ei saanud ma aru! Misjaoks oli vargal tarvis kangast varastada? Oleks siis veel ühe rulli, aga laost on kõik viimseni ära virutatud. Mida sellega teha? Maha müüa? Aga kellele läheks nii palju kaltse ja nahka tarvis? Ja kõik veel täitsa mustad…”
„See ajab mindki segadusse,” tunnistasin talle. Absoluutselt mõttetu vargus. „Must värv ei ole teil moes. Näe, kirstumeister tahtis osta, aga putkades ei olnud, tuli tellida. Miks varas ei võtnud värvilisi kangaid? Seal oli kindlasti nii erksamaid kui ka kallimaid. Mis mõtet on varastada just musti?”
„Vaat, seda minagi… Ja tead, see teeb mulle muret, Nikituška. Sul oli õigus, tuleb kohe homme armeenlase lattu minna ja sealt vastust otsida. Ei meeldi mulle see asi. Pea mu sõnu meeles, hästi see ei lõpe.”
„Hea küll… Esmapilgul pole midagi erilist, ärme hakka olukorda pinevaks ajama. Ometi jääb Mitka kuidagi kauaks… Lukoškinos pole ju rohkem kui kolmkümmend kangaletti, supermarketeid ja universaalkauplusi pole ollagi, kus ta, tont teda võtku, siis hulgub?”
Justkui vastuseks mu küsimusele hakati väravale kolkima. Jagaa läks asja uurima, mina aga mõõtsin toas mõttetult sammudega põrandat – must värv ei andnud mulle kuidagi rahu. Tundus, et mul on midagi kohutavalt tähtsat kahe silma vahele jäänud ja kui ma vaid mõistaksin, miks just must, muutuks kõik selgeks ja lihtsaks.
„Nikituška, sinu juurde…”
Tuppa astusid neli kaupmeest. Nägude ja rõivaste põhjal otsustades – kõik Kesk-Aasiast. Kõige liigutavam, et kolm neist hoidsid horisontaalselt käes rullikeeratud pärsia vaipa, mille ühest otsast tolknesid miskipärast välja nelikümmend viis number viisud.
„Hoidku Allah sind ja sinu valitsust, lugupeetud jaoskonnaülem,” kummardasid kõik viisakalt, kuid kõneles üks, väike ja kõhn, triibulises vestis ja tübeteikas. „Meie pole kohalikud, kõiki seadusi ei tunne, aga püüame neid väga austada. Näe, saime spiooni kätte – tõime sulle. Tänada pole vaja, kingitusi pole vaja – meie armastame miilitsat väga.”
Kolm asiaati keerasid vaiba lahti ja sellest vajus välja… Mitka! Tegelikult – keda teist ma üldse ootasingi?
„Spioon?”
„Täitsa spioon, kodanik ülemus. Tervelt tund aega käis ümber mu karavani, uuris kõiki kompse. Saatsin Abdulla teda jälitama, Abdulla ütleb – spioon käib igal pool, vaatab kõike, inimese moodi jutust aru ei saa, kirjutab paberi peale. Vaata ise!”
Võtsin kortsus lehe, mis oli Mitka kriksadulle paksult täis soditud, vandusin endamisi, kaupmees aga laskis õhinal edasi.
„Kuidas riides käib! Kas aus kodanik niimoodi käib? Ongi spioon! Meie temalt viisakalt, nagu inimese käest küsime: oled spioon? Vaikib. Aga valehabemega! Näe, tõime sulle, ülemus. Võta tükkis täiega, meile pole teda tasuta kah tarvis…”
„Suur tänu!” otsustasin vastata, tõusin laua tagant ja surusin kõigil kätt.
Naeratades ja vadistades läksid kaupmehed minema. Oli aeg arveid klaarida…
„Vanaemake, kas streletsid pole mööda läinud? Tarvis kinnipeetu vanglasse saata.”
„Mida?” ei taibanud Mitka, kes põrandal istudes viisupaelu sidus.
„Nagu ütled, Nikituška,” pilgutas Jagaa mulle silma. „Ütle nüüd, milline nuhtlus… Spioonid on hakanud ringi hiilima nagu räpased tarakanid! Ilmtingimata tuleb vanglasse saata, küll ta seal vastust andma pannakse…”
„Mis te ajate?! Baba Jagaa! Nikita Ivanovitš! Kas ei tundnud ära või? See olen ju mina, Mitka!”
„Kes?” kissitasin silmi. „Teie, kodanik, ärge mängige siin lolli, meil on sõjaväeluurajatega jutt lühike – kõrvust kinni ja seina äärde!”
„Ja püüab veel ennast miilitsa kaastöötaja ausa nime taha varjata,” kiitis Jagaa nördinult takka. „Ütleb: mina olen Mitka! Kas sa meie Mitenkat oma silmaga üldse näinudki oled? Tema on noor poiss, ei vuntse, ei habet, heleda näoga ja rõivadki vene omad. Ja nüüd vaata ennast, uskmatu pagan!”
Hädavares ajas ennast üles ja katsus rutakalt igast küljest. Siis jõudis talle pärale… Ta rebis peast kirju tübeteika, mis oli miskipärast kaunistatud veisesarvedega, heitis õlult suure jahukoti, milles avad pea ja käte jaoks, võttis ära mingi arusaamatu rätiku, mis oli mähitud ümber puusade nagu ruuduline šoti seelik, nühkis särgihõlmaga näolt tõrvakihi ja kiskus lõplikult eest pooleldi lahtirebitud rebasenahkse habeme.
„See olen mina!”
Meie ränkade pilkude all tammus Mitka ebakindlalt jalalt jalale ja hakkas õigustatud küsimusi ootamata kiirustades seletama.
„Aga mida? Mis ma siis tegin? Ise ju ütlesite – „tähelepanu äratamata”. Aga minu lõusta tunneb ju Lukoškinos iga koer. Kitselegi selge, et kui mees miilitsast huvi tunneb, siis on kuritegu mängus. Kas siis mõni õigust ütleb? Noh, näe, riietusin ümber. Ma ise olen sissesõitnud kaupmeestelt kuulnud, et on siukseid maid, kus inimesed on mustad nagu põrgulised! Noh, ma siis… tõrvaga käsi ja nägu… natuke, seda et… Ja kostüümi valisin, et ära ei tuntaks. No kui need pilusilmad poleks mulle kaikaga kuklasse annud, ma oleks ise nad kõik ühe vaiba sisse toppind ja mälestuseks sõlme peale tõmmand!”
„Mitka,” sain suurivaevu suust, naeru kätte peaaegu lämbudes, „aga mille pagana päralt sa pullisarved turbani külge pusserdasid? Neegrid on muidugi mustad nagu põrgulised, aga ilma sarvedeta, ausõna…”
„Tõsi või?” kurvastas ta siiralt. „Ja mina veel mõtlesin sabakese külge riputada, aga ei riskind, poisikesed oleks naerma hakand.”
„Olgu, olgu,” tõmbasime Jagaaga hinge. „Kõige järgi otsustades sa operatsioonile liigset tähelepanu ei tõmmanud. Näita nüüd, Kristuse päralt, mis sa siia kritseldanud oled?”
„Kus? Noh… kirjutasin siin. Ei näe või? Isegi solvav ju… Näe, on ju normaalsete tähtedega ja selgelt: põlemidagistsiinjaputkadeskahpõle”.
„Vanaemakene, kes küll sellele tublile noormehele niimoodi kirjatarkust on õpetanud?”
„Teadagi, kes – eks duumadjakk Filimon. Pärast tsaari juhtumit istusid nad oma nädal aega djaki majakeses, ei pistnud ninagi välja. Ise sa ju käskisid, et ta seda raamatutarkust… kuda see oligi… forsseeriks! Eks ta siis tegeleski kõigest hingest…”
„Se-elge… Noh, mis siis ikka, Aafrika spioon sõbralikust Nigeeriast, marss sauna! Kui puhtaks saad, kobi magama, suulise ettekande lükkame homseks.”
Üles enda
