kulinaarsete maitseainetega mitte segi ajada. Muidu raputad veel pipra asemel kogemata supi sisse uhmris peenestatud hiireaju…
„Veri, veri! Urm, urm!
Kolm külge valgus, neljandas öö.
Muld jookseb vett, mida ei peata ka surm.
Kuidas ka kellamees kella ei löö,
Ristikäigule ei kutsu lipud,
Alatõri kivile tuul ei tee viga…
Stepis on mägi, sel altar on tipus,
altaril Psalmide Raamat. Ta iga
aegadest pikem, lehed kiirgavad võimust,
kuigi ta ise on ta paatinast väsind…
Oma peremehest, ta soost ja hõimust,
urm, anna teadust, mida ma käsin!”
Teksti täpsuse eest võin vanduda, aga vaat mida konkreetselt ja millises koguses Baba Jagaa sel ajal savikaussi puistas, mida peale valas, mitu korda sülitas… enam ei mäleta. Peamine, et pärast salmikest pistis ta sellesse segusse laialihõõrutud veretilgaga klaasikillu ja kausikese kohal hakkas mänglema roosakas kuma.
„Vasta mulle, inimese veri – kelle soost-hõimust oled.”
„Vahimees olen,” piiksatas kauss peenikese häälega. „Teenin saksa saadiku juures sünnist saati, sellepärast sugu-hõimu ei teagi.”
„Aga sinu peremees, mis ta nimi on?”
„Kas saksa saadiku?” täpsustas veri.
„Sina ära mul siin lolli mängi!” käratas Jagaa. „Õige mul su saadikut tarvis?! Sina ütle otse välja, kelle kehast oled?”
„Ma ju otse ütlengi – vahimees Hans Hohenzollern.”
„Kes?!” jahmatasin mina ega suutnud üllatust varjata. „See pole ju see Hohenzollern, kes on kõrgest Saksa aadlisoost? Automagnaat, kes on oma käpa alla saanud poole tööstusest, hiilgav aristokraat veel Niebelungide saaga eelsest ajast ja pidev pretendent keisritroonile…?”
„Ei,” otsustas veri, kui oli hoolega järele mõelnud, „siis ma teaksin. Nähtavasti nimekaim.”
„Aga misjaoks sinu peremees meie piirkonnavoliniku ära tahtis kägistada?”
„Pole aimugi. Mina tema eest ei vastuta. Veel küsimusi?”
„Mida veel küsida?” viiples Jagaa kehakeeles.
„Mis veregrupp tal on?” partsatasin esimese pähekaranud küsimuse.
Kriminalistikas on väga oluline kahtlusaluse vere õiget koostist teada…
„Mis veregrupp sul on?” kordas eit laulvalt.
„Mis te ajate?…” piiksus tilk rabatult. „On alles küsimused… Kas ma pidin teie arvates ise endale analüüsi tegema?!”
„Siis… rohkem meil pretensioone pole,” vahetasime pilke.
„Mul on au lahkuda.” Roosa kuma kadus.
„Kirja panna ikka jõudsid?”
„Loomulikult…” Kiskusin end hetkeks planšetist lahti. „Kas hammast hakkame kah üle kuulama?”
„Kuis siis muidu…”
Baba Jagaa võttis teise kausi ja kordas sama protseduuri, asendades seekord sõnad „veri” ja „urm” „luu” ja „hambaga”. Pärast väikesi muudatusi jäi salmi rütm samaks ja teatav laulvus säilis. Nagu näete, olen ka mina hakanud nõidumisest natuke sotti saama…
Väljalöödud hambaga pidasime maha sarnase vestluse ja ta vastas sama vastutulelikult, kuigi miskipärast susistades.
„Minu peremeeš teenis šaksa šaadiku juures vahimehena ja ta nimi oli Šora Šukov.”
„Žora Žukov?” Ma ei uskunud jälle oma kõrvu. „Vanaemake, ega ta meid ometi mõnita?”
„Ei ta julge…” lõi Jagaa käega. „A mis siis on, nimi nagu nimi ikka…”
„Noh, kuidas öelda… Kuule, aga kas teie saadikul on terve vahtkond selliseid kuulsusi?”
„Ei mina tea… Mažepat mäletan, kahte Bourboni, šiiš on Romanov ja Rotšild, no ja Ho Ši Minh justkui kah – aga miš teil šellešt?”
„Aga vaat see pole sinu asi!” kähvas eit. „Küsimusi esitame siin meie. Kirjuta, Nikituška, kõik nende nimed kirjuta üles, küll pärast välja selgitame.”
„E-ee… meeš!” läks hammas ärevile. „Ša ära šeal kirjuta midagi… Muidu öeldakše jälle, et mina olen kõiki šišše vedanud…”
„Tähendab, on esinenud pretsedente?” kissitasin silmi.
„Mina ei tea midagi! Ja peremehe eešt ei vaštuta…”
Kui ülekuulamine läbi sai, proovisime saadud andmetest kokkuvõtet teha.
„Niisiis, õnnestus välja selgitada, et kaks vahimeest saksa saadiku personali hulgast (ja nimelt Hans Hohenzollern ja Georgi Žukov) on korda saatnud röövelliku kallaletungiakti Lukoškino linna tsentraalse miilitsajaoskonna kriminaalosakonna töötajatele. Küsimused… Milleks nad seda tegid? Kas saadik nende tegevusest teadis ja milline on selles tema roll? Kas saab kurjategija poolt maha jäetud musta siiditüki alusel püstitada versiooni, et nimetatud kallaletungi ja musta kanga vargusloo vahel on mingi side?”
„Mis siin ikka mõtelda? Tuleb tegutseda!” põrutas Baba Jagaa rusikakesega otsustavalt vastu lauda. „Võtame streletsid ja aidaa saksa saatkonda puistama. Las neetud saksmannid näevad, kuidas meie miilitsale hambaid näidata!”
„Ei lähe läbi…” jäin ma mõttesse. „Saadik on puutumatu isik ja saadiku majapidamisel on diplomaatiline puutumatus. Ilma orderita me suveräänse riigi territooriumile tungima ei hakka, nii pole ka rahvusvaheline konflikt kaugel… Saadan Mitka kirjakesega tsaari juurde, las vormistavad seal kõik dokumendid ära, käime pärast lõunat läbi ja võtame kaasa. Ja siis õhtupoolikul, täies relvis, astume meie saksa sõprade juurde viisakalt sisse.”
„Kole targad plaanid sul,” krimpsutas Jagaa nägu, tõusis lauast ja tõmbas vateeritud vesti selga. „Minu arust võiks otse sinna minna ja keerutamata küsida… Noh, hea küll, sina oled noor, tead paremini. Kus me siis praegu lähme?”
„Teeme kõik plaani järgi.” Tõusin samuti, viskasin vormikuue selga ja haarasin mütsi. „Aga plaani kohaselt seisab meil ees visiit kodanik A. D. Kirokosjantsi manufaktuurilattu. Noh, lähme või?”
Mitka asus kirjakesega Gorohhi juurde teele. Tsaari tares tundsid teda kõik ja audientsi eel eeskojas piinelda ei lastud. Kohtasin väraval streletside vanemat Jeremejevit, jutustasin öisest juhtumist, käskisin tare juurde valve panna ja kolm streletsi armeenlase majapidamisse meile järele saata.
