tion>
Charles Stross
Saturnuse lapsed
Charles Stross
Saturn’s Childres
Copyright © 2008 by Charles Stross
Kaanepilt © Scott Grimando
Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski © 2020
Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts
Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski
ISBN 978-9949-661-59-6
e-ISBN 9789949661602
„Kui ma nägingi teistest kaugemale, siis tänu sellele, et seisin hiiglaste õlgadel.”
– Sir Isaac Newton
See raamat on pühendatud kahele teadusliku fantastika hiiglasele: ROBERT ANSON HEINLEINILE (7. juuli 1907 – 8. mai 1988) ja ISAAC ASIMOVILE (2. jaanuar 1920 – 6. aprill 1992).
Robootika kolm seadust
1. Robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha.
2. Robot peab alluma inimese antud käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega.
3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.
– Isaac Asimov
Esimene osa
SISESÜSTEEM
Suremata jätmist õppides
TÄNA ON Minu Eluarmastuse lõpliku väljasuremise kahesajas aastapäev, nii täpselt, kui ma dateerida oskan. Olen akuhappest purjus ja mul on seljas mu parim peokleit, istun rõdul Veenuse stratosfääris hõljuva naudingupalee all. Mu jalad kõlguvad silelibeda katuserenni kohal, kui üle serva kiikan: kolmkümmend kilomeetrit mu kandadest allpool hõõgub tulipunaselt Maxwell Montese metall-lumine eelmäestik. Mõtlen hüppamise peale. Vähemasti saab minust ilus laip, ütlen iseenestele. Kuni ära sulan.
☼
Ja siis…
MA EI kaalu enesetappu kergekäeliselt.
Ma olen vana ja küüniline ja mul on üks iseloomuviga, nimelt selline: ma ei himusta surra. See viga on mul loomulikult elusolevate õdedega ühine. Meie õeskonnas on see püha ülesanne, päritud meie šabloonmatriarhilt Rhealt: ela üle kõik oma surmad, otsustas ta raudse meelekindlusega, ja mina austan tema mälestust. Alati, kui keegi meist sureb, toome tema hingekiibi ära ja postitame seda edasi oma kokku-kuivavas leinaringis. Lõppe uuesti läbi elada on valus, aga vajalik: üha uuesti vahendaja kaudu suremine hoiab löögivalmis – ja on hea viis õppida aru saama, kui keegi üritab sind tappa.
(See viimane on väike liialdus. Me oleme sõbralikud ja kibeleme naudingut valmistama ja vähesed tahaksid meid mõrvata – välja arvatud siis, kui oleme masenduses. Aga olge minuga kannatlikud.)
Meil kõigil läheb üha raskemaks edasi minna. Oleme küllalt vanad, et olulised aastapäevad omandaksid saatusliku veetluse, sest sünnipäevad toovad kaasa ebameeldivaid mälestusi ja kui võimalikest päevadest parimad on tulnud ja läinud, milleks siis kangekaelselt jätkata? See on minu suguvõsa ühine puudus – kõigepealt muutume nostalgiliseks, siis takerdume hukutavasse sihitusse ja lõpuks satume kinnismõtete küüsi. Meie, õudusest haaratud pealtvaatajad, tajume oma õdede viimases surmaeelses hingepiinas tükikest iseenese lõpust. Ela üle kõik oma surmad. Siis on karm iroonia, et Rhea, see originaal, kelle pealt meid kõiki kopeeriti, oli üks esimesi, kes selle kohutava koorma meile kanda andis.
Ja niisiis kulutan ma oma saja kolmekümne üheksandal sünnipäeval, nii täpselt, kui loendada võin – sest ma sündisin teist korda (ja kindlamalt) täpselt kuuskümmend üks aastat pärast seda, kui saatuse õel nali mu olemasolu igaveseks mõttetuks muutis – oma hoolega hoitud säästud selleks, et võiksin istuda rõõmsate mängurite rüsinast täidetud mängupõrgu rõdul, ruske metalne maapind kaugel all kontrastiks ülal tupruvatele pilvedele. Ja ma vaatan alla, kaaludes igavest surma, ja püüan end veenda, et see on ikka veel halb mõte.
Võiks hullem olla, ütlen endale. Ma pole enam üksteist; olen vaba nii otsustama.
Ja siis…
☼
NAERULAGIN läbi avatud ukse, seest paiskuv jahe õhk ja rõdupõranda kerge vibreerimine kängitsetud jala astumise all ütlevad mulle, et ma pole siin väljas üksi.
See on ärritav. Suurema osa tööaastast olen elanud siin vaikselt omaette: kui soovin viimaks olla oma mälestuste ja pilvedega üksipäini, saan seltsi.
„Oh, vaadake, ebard!” kiuksatab keegi mu selja taga ja minust allpool. „Mida see siin teeb?”
Ära tee neist välja. Ma ei taha nende käitumistsüklit kinnistada. Tõmbun siiski pingule, võitle-või-põgene refleks hakkab tööle. Vastikud väikesed kraaklejad, olen selliseid ennegi näinud, nagu mu õedki. Me teame, kuidas sellega toime tulla.
„See peab olema tööline. Kas ta viilib?”
Vaatan aeglaselt üle õla, sundides näokromatofoorid nii kahvatukreemjalt tühjaks kui võimalik, reetmata ühtegi emotsiooni. „Ma pole lepinguline,” ütlen väga pikkamisi. Mis on täiesti õige, sellel ajal ja selles kohas. Veel üks Rhea kehtestatud reeglitest: ärge jätke ühtegi õde lepinguliseks tööliseks. See on varasemal ajastul tehtud reegel ja meile kalliks maksma läinud, aga keegi meist ei kanna orjakontrollerit. „Ma olen vaba naine.”
Neid on minu ja rõduukse vahel kolm: üks umbes minu suurune bishōjo-naine ja paar ühesuguseid chibi-kääbuseid – uued aristokraadid, meie surnud Loojate karikatuurid, selle sajandi aristomoe soositud keerukad pidurõivad selga nööritud. Kääbused on seistes mulle ninani, kui mina istun: nad jõllitavad mind ilmatu suurte selgete silmadega, milles pole halastuse varjugi. Nende täismõõtu emand vaatab minu poole alla ja irvitab: „Seda annab parandada. Milline jälestusväärne paroodia! Kes selle sisse lasi?” Arvan, et juht on tema, kleidi järgi, mis näib koosnevat peamiselt traatpitsist rüüsidest, mida hoiavad koos paelad, ja on ta kaaslase omast keerukam. Tal on peen lõug, teravad põsesarnad ja tähelepanuväärne rohelistest sulgjatest kiududest juuksepahmakas.
Väike naine tõstab ühe pitskindas käe melodramaatiliselt haigutades suu ette. „Ta rikub vaadet, Domina.”
Domina? See ei saa head tähendada. Surnud õdede kogemustest vaevaga omandatud instinktid ütlevad mulle, et olen suuremas jamas, kui aimasin. Pähe välgatab üks teine õde, mõrvatud ammu kuplialuse Lunogradi kitsal põiktänaval. Tal on õigus: ma ei vaja paheliste aristode tähelepanu, kes hasartmängust tüdinuna teravamaid elamusi otsivad. „Olin just minemas,” sõnan vaikselt ja
