olekut, millega ta eile õhtul mind kostitas.
Mõne hetke pärast ilmub elupuuheki vahelt välja vanaema. Hingan pahinal välja, kui tema taga hakkab paistma tumesinistes töötunkedes ja pikkade käistega tumedas särgis Richard. Tahaksin sõrmed turvaliselt sügavamale Pitsu karvadesse lükata, aga … koerake paneb poisi pole jooksu.
Pööritan silmi. Mida ma olingi arvanud – loomulikult on need kaks omavahel parimad sõbrad. Millegipärast läbib mu sisemust kibe pigistus. Mingi võõras ülbe poiss on mu vanaema ja tema koera jaoks kodune ja oma, sel ajal kui mina siin ennast võõra ja kodutuna tunnen … Richard loomulikult ignoreerib, et ma trepil istun, ega vaevu isegi mitte teretama. Tema käitumise järgi oleksin nagu nähtamatu. Peas vormub järjekordne Facebooki- ja Insta-postitus:
„Võite minust läbi astuda. Näha pole mind niikuinii!” #nähtamatu #minuelumaal #tahanomaelutagasi
Pitsu keerab ennast selili murule ning laseb poisil ennast sügada ja patsutada. Kui Richard püsti tõuseb, keerleb ja tiirleb koer poisi jalge ümber, nii et tal on võimatu kõndida. Ei jää mingit kahtlust, et need kaks omavahel väga hästi läbi saavad.
Tõusen, et tagasi oma tuppa peituda. Või noh, köögi taga olevasse tuppa, mis on mulle selleks suviseks vangistuseks eraldatud. Minu toaks on seda palju kutsuda. Siin pole minu oma mitte midagi muud kui spordikott ja kohver riietega, mis on ikka veel lahti pakkimata. Vanaema küll tegi minu jaoks riidekapi tühjaks, aga selles on ikka veel võõras lõhn sees, nii et ma ei tunne eriti, et tahaks oma riided sinna laiali laotada. Tegelikult ei tahaks ma üldse ennast siia laiali laotada, vaid tahan olla ühes kohas koos, et esimesel võimalusel edasi liikuda. Või tagasi.
„Brenda, kui sa oled hommikusöögiga lõpetanud, siis läheme Linda juurde. Tal hakkas kraan tilkuma, Richard vaatab selle üle. Sa aitad mul nii kaua Linda juures piparmünti korjata. Lambad tallasid minu omad ära, aga Lindal pidi veel küllalt olema. Võtan toast koti kaasa,” astub vanaema viimaste sõnade ajal minust juba mööda ja läheb uksest sisse.
„Mhmh,” noogutan talle järele, ise alles asjade kiirest kulgemisest segaduses.
„Ma ootan autos,” ühmab poiss üle õla värava poole kõndides, enne kui jõuan mõelda, kui kaua me sinna Linda juurde jalutama peame. Saan aru, et minu arvamust ei küsinud keegi, aga kuna mul pole ka paremaid plaane, liigun alistunult Richardi järel auto poole. Loodetavasti ei ela see Linda kusagil kaugel, sest pisikesse autosse surutult kraabiksime selle poisiga ilmselt varsti teineteisel silmad peast.
Äkitselt tungib mu ninna kibe sigaretilõhn. Tõstan silmad betoonist teeplaatidelt ja nende vahelt turritavatelt rohututtidelt. Richard on mõne meetri jagu kaugemal väravani jõudnud ja tema suus tossab sigaret.
„Loodan, et sa autos selle järele haisema ei kavatse hakata,” nähvan. Kummaline, et ma varem ta juures suitsuhaisu ei tundnud. Tavaliselt on mul selle peale väga hea nina ja suitsetajatest jooksen kohe kiiresti eemale. Hmm, mitte et mul Richardi puhul seda varianti üldse oleks.
„Ei, ma kavatsen enne autosse istumist läbida süvapesu ja riided ka keemilisest puhastusest läbi lasta,” irvitab poiss vastu. Ta tumedad silmad on taas kurjakuulutavalt langetatud kulmude all uriseva olekuga, mitte lahked nagu mu vanaemaga rääkides. Värava kõrval suure pajupuu all seisab kaheukseline kastiga maastikuauto. Kortsutan kulmu, sest ilmselt pean taha ronima. „Palun, printsess,” avab Richard irvitava naeratusega küljeukse ja laseb eesistuja seljatoe alla. Hakkan temast mööda pressima, kui poiss suust otse minu poole suitsupahvaku välja laseb.
„Haha, tore, et sul naljakas on! Väga lapsik,” krimpsutan ta poole nägu. „Kas sa tead ka, mitu uut puud sa selle eest igal aastal istutama pead?” Kingadel, mis mul jalas on, pole üldse kõrged kontsad, kuid sellisesse maakate autosse on nendega ikkagi keeruline ronida. Õnneks saan sellega kuidagiviisi hakkama ega kingi poisile järgmist võimalust mu üle naerda.
„Kas sa ei peagi mulle loengut sellest, et rikun oma tervist ja laste saamise võimalus väheneb iga suitsuga?” Poiss lükkab esiistme seljatoe mulle otsa vaatamata taas üles, kuid irvitav ilme ta näolt ei kao hetkekski.
„Ausalt, sina ja su spermapoisid ei huvita mind absoluutselt. Te võite kas või täna kõik koos ära surra. Nagu sa ise ütlesid – mida vähem inimesi maailmas on, seda kasulikum loodusele.”
Tappev pilk poisi silmis näitab, et seekord sain talle pihta. Richard lööb esiukse kinni veidi kõvemini, kui oleks pidanud. Pidades silmas, et soovitasin tal just ära surra, ja see oli vist kolmas lause, mis talle üldse elus öelnud olen, pole vist midagi imestada. Pajupuu alt väravast asub välja vanaema ja nad istuvad koos autosse. Poiss lõhnab värske piparmündi järele. Ilmselt meelitaksin ennast liigselt, kui arvaksin, et poiss minu pärast suitsetamise jälgi nätsuga peidab. Kirbet tubakalõhna aga autos tõesti ei ole. Samamoodi on kadunud vaenulik pilk poisi silmist ning mu vanaemaga suhtleb ta taas lahkelt ja omainimeselikult. Kipitav pigistus sisemuses paneb mind poissi veelgi rohkem vihkama.
„Bring me to life …” karjatab naise hääle üle auto, kui poiss süüte sisse keerab ja automakk tööle hakkab.
„Vabandust,” ühmab ta hetkeks vanaema poole vaadates, kui kiirelt maki vaiksemaks keerab. Enesetapjaliku naisehäälega laul sobib väga hästi tema ülejäänud olekuga.
Auto pole enam oma esimeses nooruses, nii et kõik krigiseb ja nagiseb. Bussijaamani viib kruusatee ja seda mööda sõites trügivad tolmukübemed igast praost sisse. Järjekordne asi, millega maaelu juures ilmselt harjuma pean. Õnneks viib bussijaamast edasi asfalt, nii et vähemalt tolm kaob. Richard krutib igivana autoraadio nuppe ja leiab varsti mingi jaama, kust tulevad uudised. Vanadusest vaevlev auto nagiseb küll diktori häälest üle, nii et raadio on vaid täiendav müra, mille sõnadest niikuinii midagi aru ei saa. Õnneks keeramegi varsti kuuseheki vahelt talumaja õuele.
„Linda elab juba aastaid üksi, ta mees suri ära. Lapsed elavad tal nii kaugel, et külla väga tihti ei jõua,” laseb vanaema pilgu üle õue, mis vajaks peale muruniitmise ka põõsaste pügamist, lillepeenarde rohimist, kuuri katuseäärel tilpnevate laudade kinnitamist ja … kõik tundub nii laokil, et ei saagi aru, mida kõike siin veel teha oleks vaja. Mõistan, et mul oleks võinud veel hullemini minna. Vanaema kodu on selle kõrval ikka täitsa tsiviliseeritud koht.
Vanaema astub juba maja poole, kui Richard kõrvalistuja ukseni jõuab, suitsev sigaret juba hambus, ja tooli seljatoe taas alla laseb. Väljaronimiseks abistavat kätt ma ei ootagi, kuid olen tänulik, et väljahingatav suitsupahvak vähemalt seekord mu peast eemale läheb.
„300 sigareti tootmiseks kulub üks suur puu. Arvuta ise, kui palju sa maailmale võlgu oled,” nähvan poisile otsa vaatamata autost välja koperdades. „See puu peab kasvama mitu sinu eluaega.”
„Nii et kui mina ära sureksin, pääseks päris mitu suurt puud,” irvitab Richard.
„Täpselt. Tubakatootmine on üks suur põhjus, miks vihmametsi hävitatakse. Peale tootmiseks kuluvate puude laiendatakse üha ka tubaka kasvatamisele kuluvaid alasid. Ja need on kõik vihmametsade piirkondades,” vehin kätega hoogsalt oma jutu kinnituseks kaasa.
„Ja inimkonda vähendades oleksid need puud päästetud?” ei kao irvitav naeratus poisi huulilt. „Mina veel mõtlesin, et loodust ongi vaja inimeste jaoks päästa, aga sinu eesmärk tundub olevat inimkonda looduse päästmiseks hävitada. Väga põnev,” pöörab Richard mulle selja ja hakkab maja poole kõndima.
„Mul pole vaja kedagi hävitada, nii mõnigi saab sellega ideaalselt ka ise hakkama,” nähvan poisi
